Teisipäev, 21. november 2017       
   Esileht
   Kuukava
   Teated
   Arengukava
   Projektid
   Juhtkirjad
   Raamatukogu
   Partnerid
   Toeta diakooniatööd
   Kontakt
   Pildigalerii

DIAKOONIA LÄHTEKOHAD

Diakoonia lähtekohad Piiblis, teoloogias ja kiriku elus Sõna „diakoonia” on tulnud kreeka keelest ja tähendab teenimist. Sõnad diakonos ja diakonia esinevad Uues Testamendis nt Mt 20:26; Mk 9:35, Ap 6:1.4; Ap 20:24; Rm 12:7-8, Rm 15:31, 1Kr 12:5; 2Kr 4:1; 2Kr 11:15; Kl 4:17 jne.

Niisiis tähendab sõna „diakoonia” isiklikku teenimist konkreetsetes eluolukordades. Tähendamissõnas halastajast samaarlasest arvustas Jeesus umbmäärast ligimesearmastuse õpetust, mis ei vii praktiliste otsuste ja tegudeni. Tõeline teenimine tähendab loobumist ning valmisolekut kannatusteks ja ohvriteks. Sellise teenimise jõuallikaks on Kristuse elu ja lunastus.

Diakooniat võib kirjeldada kaheksa tunnuse abil, millest esimesed kolm määratlevad Jumala ja inimese vahelist suhet ja ülejäänud diakoonia ilmnemist inimsuhetes.
  1. Diakoonia on Jumala halastav armastus.
    Diakoonia jõu allikaks on Kristuses ilmnev Jumala armastus, mis on avalikuks saanud Jeesuse elus ja tegevuses, eriti aga Tema kannatuses ja surmas. Jumala arm avaldub meie valmisolekus anda ja teenida (2Kr 8:1-4).
  2. Diakoonia on Kristuse evangeeliumi tunnistamine (2Kr 9:12-13).
    Tõeline Kristuse tunnistamine ei piirdu sõnaga. Diakoonia on usu nähtav vorm. Usk inkarneerub armastustegudena ja ligimese koormate kandmisena.
  3. Diakoonia on Jumalale antud tänu.
    Paulus kõneleb (2Kr 8:2) makedoonlaste rõõmust olla vaesuseski hädalistele abiks. Luther on öelnud: „…vaata, nõnda saab usust armastus ja rõõm Jumalas, ja armastusest rõõmus aldis meel, mis ilma pikemata teenib ligimest tänust või tänamatusest hoolimata.” Meie tänulikkus Jumala vastu muutub ligimese teenimiseks.
  4. Diakoonia on ühendusse astumine (2Kr 9:13).
    Ühendus ligimesega on enam kui vaid heade soovituste jagamine – see on osalemine ligimese elus (Jk 2:5-16; Ap 2:42-46). Teenimine võib ühendada eri rahvusi ja uskkondi.
  5. Diakoonia on andmine.
    Luther on öelnud: „Sinu omand ei kuulu sinule, vaid sind on pandud selle hoidjaks, et jagaksid neile, kes on puuduses.”
  6. Diakoonia on inimväärikuse kaitsmine.
    Jeesus osutas erilist armastust neile, kes olid abitud, tõrjutud, rõhutud (Jh 5:1-14, 8:1-11) ja ühiskonnast välja tõugatud (Lk 17:11-19). Kristlikus koguduses pole mõeldav inimese tõrjumine rahvuse, rassi, keele või muu eripära tõttu. Inimväärikuse kaitsmine tähendab muu hulgas ka selliste seadusandlike struktuuride loomist, mis hoiavad ära üksikisiku või inimrühma ärakasutamise või nende õiguste piiramise.
  7. Diakoonia on tunnistamine (Ap 2:47)
    Armastustegude primaarne eesmärk ei ole inimese kutsumine meeleparandusele, aga ometi on koguduse diakooniline elu võimas tunnistus Kristusest. See on usu tõeks elamine argipäevas.
  8. Diakoonia on koguduse eluviis.
    Usk, mis on nähtamatu, saab nähtavaks armastuses. Kristlasele pole tegutsemiseks tarvis muud ajendit kui ligimese häda ja see, et „Kristuse armastus sunnib meid” (2Kr 5:14-15).
Diakoonia strateegilised lähtekohad
  1. Diakoonia lähtekohaks on Jumala armastus, mis avaldub usus ja ligimesearmastuses. Diakoonia on usu nähtav avaldus.
  2. Kristlik kirik kui usklike kogukond on oma olemuselt diakooniline. Nii nagu Jeesus tuli maailma, et teenida, mitte olla teenitud, nii on ka kirik ja kristlased tema järgijatena kutsutud teenima, st esindama diakoonilist eluviisi. Diakoonia on üks kiriku põhiülesannetest.
  3. Diakoonia algab altari juurest. Altarisakramendis ehk armulauas realiseerub armastuse ühtsus. Kogudus läkitatakse altari juurest teenima. Diakoonia omalt poolt peab vahendama argipäeva tõelisust koguduse jumalateenistuslikku ja palveellu ning muusse tegevusse.
  4. Diakoonilisele eluviisile on iseloomulik vastutustundlikkus, hoolimine ja hoolitsemine. See tähendab kaasinimese kõrvale asumist, ligiolu ja kuulamist, rõõmu ja kurbuse jagamist, julgustamist ja toetamist.
  5. Vastutus diakoonia rakendamise eest on kogu kirikul ja igal kristlasel, kuid eriline vastutus selle eest on diakooniatööl. Diakooniatöö praktika ja meetodid muutuvad ajas ja ruumis vastavalt vajadustele. Iga kogudus peab kandma oma diakoonilist vastutust, tehes seda lähtuvalt oma ressurssidest.
  6. Diakooniatöös lähenetakse inimesele terviklikult, võttes arvesse tema vaimseid, hingelisi, materiaalseid ja sotsiaalseid vajadusi ning austades tema isiksust. Raskustesse sattunut ei tohi kunagi vaadelda abi osutamise passiivse objektina, vaid teda tuleb toetada, nii et ta elaks oma elu vastutustundlikult ja iseseisvana. Inimese probleemset olukorda või muud nõrkust ei tohi mingil viisil ära kasutada ja tema usulised või muud veendumused ei või olla takistuseks abi saamisel.
  7. Kirik, kogudused ja kiriklikud organisatsioonid rakendavad diakooniat ellu dialoogis ja vajadusel koostöös avalike ja eraorganisatsioonidega. Diakooniatöö ei konkureeri nendega, vaid lähtub oma tegevuses omadest põhimõtetest ja väärtustest.
  8. Diakoonia peab osalema väärtushinnanguid puudutavas ühiskondlikus diskussioonis, tõstes esile probleemide põhjuseid. Oma prohvetliku funktsiooni tõttu peab kirik diakoonia kaudu ilmalikule võimule meelde tuletama õigluse elluviimist ja inimväärikuse austamist ning tegema nähtavaks ühiskondlikud struktuurid, mis neid ohustavad. Diakoonia peab tegema kuuldavaks nõrkade, tõrjutute ja unustatute hääle.
  9. Diakooniale spetsialiseerunud organisatsioonid pakuvad enamasti sotsiaal- ja/või tervishoiuteenust koostöös konsistooriumi või kogudustega, alludes neile või toimides iseseisvana nende kõrval.

|üles|   

Esilehele Missioon Diakoonia kiriku ülesandena Diakoonia lähtekohad Diakooniatöö kogudustes Kaplanaat