Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Vaimulik

Vaimulik amet on Kristuse seatud karjase-, kuulutamis- ja teenimisamet ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku teenistuses, mis rajaneb kõigi kristlaste osalemisel Kristuse kuninglikus preestriametis. EELK tunnustab vaimuliku ametina piiskopi, preestri ja diakoni ametit.

 

Piiskop

Piiskop teostab ülemkarjasena (sõna ‘piiskop’ tähendab ülevaatajat) ülevaatamisametit kohalikus peapiiskop2_esikirikus, vastutades õpetuse ja vaimulike ordineerimise eest (1Tm 3:1jj; 4:13; 5:22; Tt 1:9; Augsburgi usutunnistus, art. XXVIII; Apoloogia, art. XXVIII; Porvoo Ühisavaldus, §-d 42-44).

Piiskop kannab apostlite järjepidevust kirikus ja juhib kirikut. Ta on kiriku järjepidevust ja ühtsust esindav hingekarjane (Porvoo ühisavaldus, par 43).

EELKd juhib peapiiskop Urmas Viilma. Teda abistavad piiskopid Joel Luhamets, Tiit Salumäe, Einar Soone ja Andres Taul.

 

Preester

Preester (tuntud ka kui pastor või kirikuõpetaja) on ennekõike kohaliku koguduse karjane (ld k pastor), kes peab jumalateenistusi ja kiriklikke talitusi, õpetab usku, teeb hingehoiutööd ja vastutab kirikukorra täitmise eest. Selles mõttes on koguduse õpetaja mitte ainult “õpetaja”, vaid ka preester ja presbüter (st kogudusevanem). Igal kogudusel on oma õpetaja, kelleks saab olla preestriordinatsiooniga vaimulik. Suurematel kogudustel on lisaks ka abiõpetaja(d) ja/või diakon(id).

Preestriordinatsiooniga vaimulikud teenivad ka kaplanitena vanglates ja haiglates, kaitsejõududes ja politseis.

Administratiivse juhtimise ja vaimuliku teenimise koordineerimiseks on EELK jaotatud 12 osaks – praostkonnaks. Praostkonna juhiks valitud preestrit nimetatakse praostiks, tema asetäitja on abipraost. Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi liikmeid kutsutakse assessoriteks.

Preestreid ei jätku praegu igasse kogudusse ja majanduslikult ei suudaks väikesed kogudused ka oma õpetajat ülal pidada. Nii tuleb ühel vaimulikul mõnikord teenida korraga mitut kogudust.

 

Diakon

Diakoni amet seisneb evangeeliumi kuulutamises ja ligimese teenimises (Ap 6:1-6; 1Tm 3:8). Diakoni kutsumuseks on kristliku armastuse jagamine vanadele, haigetele, üksikutele ja allasurututele. Diakon osaleb ka jumalateenistuse pidamisel, eelkõige on seal diakoni eesõigus Piibli ettelugemine ja ühise palve juhtimine.

Diakonid on enamasti preestrite abiliseks koguduse üldise elu korraldamisel ja jumalateenistuste pidamisel.

 

Vaimulikuks saamine

Vaimulikuks ordineeritakse EELK-s üldjuhul kõrgema teoloogilise haridusega (tänapäeval magistrikraadi või sellega võrdsustatud haridustasemega) inimesi, kes on läbinud ka praktilist ettevalmistust pakkuva kursuse Usuteaduse Instituudi pastoraalseminaris, omavad kutsumust Jumalalt ja koguduselt ning on läbinud nõutavad eksamid.

Diakoniks võidakse ordineerida ka ilma kõrgema teoloogiahariduseta inimesi, kuid nendegi puhul on nõutav teatav usuteaduslik ettevalmistus.

 

Vaimuliku ametiriietus

Vaimulike ametiriietusel on oma sümboolika. Jumalateenistusel ja kiriklikel talitustel kannab vaimulik valget pikka rüüd – albat või musta talaari.

Alba kasutamine vaimuliku riietusena ulatub juba algristikoguduse aega. Ka Jeesus kandis tolleaegse kombe järgi pikka valget alusrüüd. Eestis kandsid vaimulikud valget rüüd ka pärast reformatsiooni kuni rootsiaja lõpuni, kui kehtestati talaarikandmise kord. Sõna “alba” tähendab valget ja on ristimisrüü. Valgetest riietest räägitakse Ilmutusraamatus kui kristlaste riietusest, mis tähendab puhtust, uut elu ja pühade õigustegusid (Ilm 19:8).

Alba seotakse kinni vööga, mis sümboliseerib kaitstust ja ka himudest loobumist. Vöötamine tähendab veel Kristuse teenistusse asumist.

Albat võivad õigupoolest kanda kõik kristlased. Vaimuliku ametitunnuseks on ümber kaela kantav riidelint – stoola, mille värv vaheldub kirikuaasta järgi. Stoola sümboliseerib Kristuse ikke kandmist.

Preestrit ja diakonit saab eristada selle järgi, kuidas nad stoolat kannavad. Preestrid ja piiskopid kannavad stoolat ümber kaela nii, et selle mõlemad otsad ripuvad rinnal alla. Diakon asetab stoola üle vasaku õla ja seob paremal puusal kokku. Samuti kannavad preestrid ametiriietusel hõbedast risti, praosti ametirist on kullatud.

Piiskop kannab ametiülesandeid täites karjasekeppi kui piiskopkonna kaitsja tunnust, kullast piiskopiristi, vastavat peakatet – mitrat ja õlgadel piiskopimantlit.

Missa PärnusArmulauajumalateenistusel võib preester kanda ka kaasulat, mis pannakse kõigi teiste riiete peale. See on suur värviline kangatükk, mille keskel on pea jaoks auk. Nii katab kaasula (ladina keeles ‘maja’) vaimuliku keha ja käed, nagu meeldetuletusena armulaua tähendusest: Jumala arm ümbritseb meid ja katab meie patu kinni.

Nii annab jumalateenistusel kasutatav ametirüü meile pildi, missugust ülesannet vaimulik täidab ja missugune peaks olema iga inimese nn vaimulik varustus.

Talaar oli keskajal tuntud kui õpetlasekuub. Martin Lutheril oli doktorikraad ja sellepärast kandis ta avalikes kohtades talaari. Eestis hakkas kirikuõpetajatelt talaari kandmist nõudma Vene tsaar 19. sajandil. Praegu kasutavad Eestis ametiriietusena talaari mõned kirikuõpetajad ja kohtunikud.

Kirikuõpetajad kannavad talaaril kurgu all kahte valget riideriba – lõkmeid, mis on kujunenud valgest kraest. Praostid on ajalooliselt kandnud ka laia ümber kaela ulatuvat valget kraed.

 

Vaimuliku ametid

Vaimulikuks pühitsetud inimene saab kirikus teenida õige mitmes ametis. Kõige tuntum on küllap koguduse õpetajaks olemine. Igal kogudusel on nimelt oma õpetaja  – koguduse vaimulik juht, kelleks saab olla preestriordinatsiooniga vaimulik. Teised samas koguduses teenivad preestrid on ametinimetuse poolest selle koguduse abiõpetajad. Väiksemaid kogudusi, kus kohapeal oma õpetajat pole, juhivad hooldajaõpetajad – harilikult mõne teise koguduse õpetajad, kellele on antud ülesanne ka teise koguduse eest hoolt kanda. Vaimulikku, kes on valitud juhtima praostkonda, nimetatakse praostiks.

Kaplanid Tõnis Nõmmik ja Tõnis KarkNii diakoneid kui ka preestreid, kes ei teeni põhitööna ühtegi konkreetset kogudust, vaid panustavad kas üldkiriklikult või mõne praostkonna piires, nimetatakse vikaarvaimulikeks. Näiteks Võru praostkonna vikaardiakon on diakoniordinatsiooniga vaimulik, kes aitab vaimulikult teenida Võru praostkonna kogudusi.

Kaitseväes, politseis ja vanglates, haiglates ja koolides teenivaid vaimulikke nimetatakse kaplaniteks. Kaplaniks saab üldjuhul vaimulik, kes on omandanud kõrgema teoloogilise hariduse ning omab ka kogudusevaimulikuna töötamise kogemust.

 

Vaata ka: