Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Diakoonia

Sõna “diakoonia” tähistab kristlikku hoolekandetööd abivajajate toetamisel.

Juba Piibli algusest leiame tõdemuse, et inimesel ei ole hea üksi olla. Vana Testamendi seadused leevendasid orjade olukorda ning kaitsesid ja aitasid nõrku (nt 5Ms 24:19-22), prohvetid kostsid tihti vaeste ja rõhutute eest ning on selge, et suhtumine ligimesse on tihedalt seotud suhtesse Jumalaga.

Kristliku diakooniatöö aluseks on peetud Apostlite tegude raamatu 6. peatüki alguses mainitud diakonite ehk apostlite abiliste ametisseseadmist. Diakoonia oli siis ja on ka nüüd kogu kiriku ülesanne. Ligimesearmastuse juhiseks on armastuse kaksikkäsk (Mk 12:30-31) ja kuldreegel (Mt 7:12). Tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31-46) kõneles Jeesus ligimese aitamise tähendusest: “Mida te iganes olete teinud, kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!” Jeesus nimetab seal armastusteona söötmist, jootmist, riietamist, ka haigete ja vangide külastamist.

Kirik on nagu haigla, kus kõik on parandamatult haiged ja toetavad üksteist. Kristus on meile Halastaja samaarlane ja meie oleme seda teistele (Jh 4:1-42). Kogu kristlase elu on Jumala armastuse edasiandmine teistele inimestele. Kristlane teeb ligimesele sedasama, mida Kristus teeb temale. Tänapäeva Jeeriko tee äärde (Lk 10:30) jäävad sageli maha vaesed, sotsiaalselt invaliidistunud, üksikud, vangid, vanurid, vähemused, kuritegude ohvrid, pagulased ja haiged. Kristus samastub nende mahajäetutega. Diakoonia on argielu, milles koguduse liikmed kannavad hoolt vastutulevate vendade ja õdede eest. Diakoonia ülesanne on leida üles varjatud viletsus, milleni muu abi ei jõua.

Koguduste diakooniatöö kätkeb endas tavaliselt kodu- ja hooldekodukülastusi, eakate sünnipäevalaste õnnitlemist, hingehoidu ja humanitaarabi (kasutatud rõivad jms) jagamist. Mõningates kogudustes pakutakse ka supiköögiteenust, transporti haigetele/puuetega inimestele, õigusalast nõustamist, ohvriabi, päevakeskust lastele ning invatarvete laenutust. Mitmetes kogudustes on tavaline nn loomulik diakoonia – koguduse liikmete ja naabrite vastastikune abistamine. Nagu kogu kirikutöö puhul, on ka diakoonia puhul selgelt näha põimumine teiste kogudusetöö valdkondadega.

Väga oluline on ka armulauasakramendi jagamine neile, kellel tervis või muud olud ei võimalda endal kirikusse tulla. Armulaud liidab nemadki üheks jumalalaste pereks. Juba esimeste sajandite kirikukirjanduses on viidatud sellele, et diakonid viisid pärast jumalateenistust armulauaande vanadele ja haigetele koju. Nii said needki inimesed osa koguduse jumalateenistusest.

Paljud kogudused teevad kohalike omavalitsustega koostööd alates infovahetusest ja lõpetades omavalitsusele erinevate teenuste pakkumisega (laste varjupaik, hooldekoduteenus, supiköök, vältimatu sotsiaalabi pakkumine, avahooldus, koolituse korraldamine omavalitsuse koduhooldustöötajatele jne). Vajadusel toimub humanitaarabi (kasutatud riided ja mööbel) vahendamine ka kohalike omavalitsuste sotsiaalosakondadele.

Probleeme, millega inimestel tuleb silmitsi seista, on palju ja erinevaid. Olgu mureks parasjagu kas tööpuudus, hariduse ja oskuste nappus, vanusest tingitud takistused, haigus, alkoholism, üksindus, noortevägivald, abieluprobleemid, vanglast vabanemine, lähedase või kodu kaotus vmt – väga oluline on leida keegi, kellega koos raskustele vastu astuda. Diakooniatöö kaudu püüab kirik nii oma liikmetele kui teistelegi sellist tuge pakkuda.

EELK Konsistooriumi diakooniatalituse juhataja on õp Avo Üprus (tel 627 7363, e-post avo.uprus@eelk.ee).

Vaata ka: