Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Peapiiskopi saatesõna

13. sajandil Mihkli kihelkonnas preestrina teeninud Läti Henrik kandis oma Liivimaa kroonikasse esimesed kirjalikud märkmed eestlaste, lätlaste ja liivlaste 800 aasta tagusest elukorraldusest. Ta on oma teoses nimetanud nimepidi nende rahvaste juhte, kirjeldanud nende traagilist saatust ning jutustanud nende võitlustest oma põliste asualade eest. Aga ta on kirjutanud ka sellest, kuidas Liivimaale ehitati esimesed kirikud ning kui loomulikud olid meie esiisade ja -emade suhted nii nähtava kui nähtamatu maailmaga.

Läti Henrik on oma kroonikasse kirja pannud ka esimesed mõnikümmend eestikeelset sõna, mis on tänaseks saanud osaks meie riigikeele sõnavaramust. Paljud nendest sõnadest on endiselt alles ja sageli meie huultel, veel täna 800 aastat pärast Läti Henrikut. Nendest sõnadest koosneb meie riigikeel.

Muistse krooniku päevist tänaseni on eestlased rahvusena kestma jäänud ja meil oma riik, Eesti Vabariik, mille 100. juubeliaastat me 2018. aastal tähistame. Mulle ei meeldi mõelda, et meie püsimine rahvana on juhus või meie kestmine lihtsalt õnne asi või saatus. Ma tean, et meie vabaduse saavutamine on olnud Jumala kingitud soodushetkede arukate ärakasutamiste ning tarkade otsuste tulemus. Need ajahetked on olnud meist ja meie rahvakillust sõltumatute suurte ajaloo murdepunktide hetked, mida saame tänulikena hinnata Jumala poolt meie jaoks ettepakutud võimalusteks, mida mõne rahva jaoks ei saabu kunagi.

Tänu Jumalale, et meie rahva helged pead ja juhid on neid hetki mõistnud ja märganud ning neist võimalustest kinni haaranud. Vähe on rahvaid, kellel on võimalik selliste sündmuste kaudu võita vabadus enam kui ühel korral ajaloos. Meie oleme üks neist rahvastest, kelle kohta käivad Lauliku prohvetlikud sõnad: “Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.” (Ps 33:12)

 

Urmas Viilma
Peapiiskop