Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Meie usk

Jumal

Ristiusu (kristluse) keskmes on usk armastavasse Jumalasse, kes on kõige oleva algallikas ja lõppsiht.

Jumal ületab alati inimliku kogemuse, mõistmise ja selgituste piirid.  Samal ajal on Ta end inimestele ilmutanud või tunda andnud kolmes jumalikus isikus – Isas, Pojas ja Pühas Vaimus. Sellel rajaneb esimestel sajanditel välja kujunenud kristlik õpetus kolmainsusest.

 

Isa on Looja

Jumal on loonud nii nähtava kui nähtamatu maailma ning hoolitseb selle eest isaliku armastusega. Jumal on loonud nii inimkonna kui ka üksikinimese oma näo järele, mis tähendab, et iga inimene kannab endas Jumala kujutist ja loomust.

 

Poeg on vabastaja

Lõputu ja igavene Jumal on saanud inimeseks Jeesuses Kristuses, näidanud Temas oma armastust inimkonna ja kogu loodu vastu ning Kristuse surma ja ülesäratamise läbi vabastanud nad kurjuse, kaduvuse ja surma kütkeist.

 

Püha Vaim on elavakstegija

Jumala kohalolu ja toimimine maailmas, kirikus ja üksikinimeses saab kogetavaks Püha Vaimu läbi, kes äratab ja toidab usku, lootust ja armastust.

 

Piibel

Kristliku usu lähtekohaks on Jumala ilmutus, millest tunnistavad Piibel ja seda tõlgendav kiriklik pärimus. Piibel on kõigi kristlaste jaoks ühine pühade kirjade kogumik, mis kirjeldab Jumala armastavat ja õiglast tahet ning lunastuslugu (Jumala päästvate tegude jada alates Aabrahami kutsumisest ja Iisraeli rahva vabastamisest kuni Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise, Püha Vaimu läkitamise ja kristliku kiriku rajamise ning Kristuse taastuleku ootuseni). Piibel koosneb Vanast ja Uuest Testamendist, milles on kokku 66 raamatut. Piibel vahendab Jumala ilmutust, kuid selle on kirjutanud inimesed, kes eri aegadel ja olukordades on Jumala ilmutust kogenud, tõlgendanud ja vahendanud – nii on Piiblis esindatud ühtaegu jumalik ja inimlik külg.

Piibel on kiriku raamat, mis on sündinud ja edasi kandunud palvetava ja Jumala tahet otsiva koguduse rüpes. Piiblis leiduvaid pühi kirju on ette loetud kristlaste jumalateenistustel. Pühakirjal on ka luterlikus jumalateenistuses keskne roll ja tähendus.

 

Vanakiriklikud usutunnistused

Luterliku kiriku õpetuse aluseks on lisaks Piiblile kolm vanakiriklikku usutunnistust, mis väljendavad usku Kolmainu Jumalasse. Neist kõige vanem on apostlik usutunnistus, mille algkuju pärineb II sajandist ja mida kasutatakse meie kirikus igapühapäevasel jumalateenistusel. Nooremad on Nikaia usutunnistus (IV sajand) ja Athanasiose usutunnistus (V sajand).

 

Luterlik reformatsioon

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kuulub luterlike kirikute perre, mis on alguse saanud XVI sajandi saksa teoloogi ja usupuhastaja Martin Lutheri põhimõtetest. Nimetus „evangeelne“ rõhutab Lutheri ristiusukäsitlust, mille keskmes on evangeelium (kr k „hea sõnum“) armulisest Jumalast, mitte aga käsk, moraalinormid või kiriklikud traditsioonid.

Luterluse kesksed arusaamad usust ja Jumalast:

Õigeksmõistmine armust – inimene mõistetakse õigeks Jumala armust, mis ületab Jeesuses Kristuses lõhe Jumala ja inimese vahel ning teeb lõpu inimlikule vajadusele end Jumala silmis tõestada või Tema soosingut pälvida. Ainus, mida inimeselt oodatakse, on lasta end Jumalal armastada.

Usk – inimene võtab Jumala õigeksmõistmise vastu usu läbi. Luterlik kirik rõhutab üksikinimese isiklikku usukogemust ja usuotsust. Samas ei lähtu usk inimesest endast, vaid Pühast Vaimust, kes usku sünnitab ja toidab Jumala Sõna ja sakramentide kaudu.

Piibel – kõigi usuliste, õpetuslike, eetiliste ning elu- ja kirikukorralduslike küsimuste viimane norm ja mõõdupuu on Pühakiri, mille valguses tuleb kriitiliselt vaagida kõiki kiriku ja kristlase eluavaldusi. Kui Piibel ja kiriklik pärimus teineteisega vastuollu lähevad, siis on ülim autoriteet Piiblil.

Kristus – Jeesus Kristus, Tema õpetus ja teod on usu ja pääsemise aluseks.

Lisaks Piiblile ja vanakiriklikele usutunnistustele on luterlikus kirikus usu ja õpetuse aluseks XVI sajandil sündinud luterlikud usutunnistuskirjad, millest tähtsaimad on Augsburgi usutunnistus ning Martin Lutheri Suur ja Väike katekismus.

Luterliku kiriku sakramendid (Kristuse enese poolt seatud ja Tema tõotustega seotud pühad talitused) on ristimine, mille kaudu laps või täiskasvanu võetakse vastu kiriku osadusse ja saab isiklikult osa Kristuse päästvatest tegudest, ning armulaud (Püha Õhtusöömaaeg), kus usklik saab leiva ja veini kaudu osa Kristuse tõelisest olemusest, Tema ihust ja verest.

 

Elu kristlasena

Jumal, kellesse kristlased usuvad, on elu looja ja alalhoidja. Ta on loonud inimese elama harmoonilises suhtes (osaduses) Jumalaga, kes on tema elu algallikas ja eesmärk. Osadusest Jumalaga kasvab välja usaldav ja armastav suhe kaasinimeste, kogu loodu ja iseendaga.  Olukorda, kus usaldavad suhted inimese ja Jumala või inimese ja inimese vahel on kannatada saanud või hoopis purunenud, nimetab kristlus patuks. Patu väljendusvormiks on üleastumine Jumala kümnest käsust, enese huvide teiste omadest kõrgemale seadmine, suutmatus armastada ja andestada, aga ka sõltuvused ning võõrandumine.

Ristimine vabastab inimese patust ja taastab Tema osaduse Jumala ja kaasinimestega. See ei muuda inimest täiuslikuks, vaid kutsub ja kohustab teda käima koos Kristuse ja teiste kristlastega teekonnal, mis kestab kogu elu. Elu kristlasena tähendab elu igapäevases meeleparanduses, usus Kolmainu Jumalasse ning kaasinimeste armastamises ja teenimises. Usk Jumalasse ja armastus kaasinimeste vastu muudab elu mõttekaks ja tähendusrikkaks, annab jõudu taluda katsumusi ja kogeda Jumala lähedalolu ja õnnistust ka kannatustes.

Usk Kolmainu Jumalasse sünnib ja kasvab Jumala Sõna ja sakramentide toimel ning kokkukuuluvuses teiste kristlastega, üksteise eest palvetamise ja üksteise teenimise toel. Selleks vajab iga kristlane kirikut ja kogudust, kus õppida tundma ja rakendama Jumala tahet ning elada oma usku argipäevas. Apostel Paulus võrdles kirikut Kristuse ihuga, kus igal liikmel on oma funktsioon organismi kui terviku toimimises.

 

Surm ja igavene elu

Piibel õpetab, et surm ei ole loomulik osa inimelust, vaid Jumala algse loodupärase elukorralduse rikkumise tagajärg. Jumal on loonud inimese elama igaveses osaduses koos endaga. Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise läbi kaotas Jumal surma võimuse. Jeesus tõotas oma järgijatele, et nad elavad koos Temaga igavesti. Kristlane võib uskuda, et surm ei ole elu lõpp, vaid värav igavesse ellu.

Piibel õpetab ka seda, et maailma ajalugu ei kulge sihitult ja kaootiliselt, vaid suubub oma lõppeesmärgi poole, milleks on Kristuse taastulemine aegade lõpul. See tähendab Jumala Kuningriigi, mis praegu teostub vaid hetketi, lõplikku avaldumist, kus patt ja surm on lõplikult kadunud ning harmoonia Looja ja loodu vahel saanud täiuslikuks.