Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Ivo Karlep: Tallinnas vihase rüüstamisega alanud usupuhastus tõi eestlastele kirjaoskuse

Usupuhastus

Pilt: Arhiiv/ Pildirüüstamisi toimus usupuhastuse ajal mitmel pool Euroopas, kus uus usk kanda kinnitas. Sel ajal elanud kunstnikud on neid sündmusi ka oma piltidel jäädvustanud.

Raad polnud ajal, mil linna vaevasid toidupuudus ja katk, luksuslikke sööminguid pidanud katoliku munkadega rahul, leides, et kuna mungad jutlustavad hädaliste aitamisest, peaksid nad ka enda peale vaatama ja nende klooster peaks haigeid majutama.

Tänavu tähistavad Tallinn ja Eesti luteri kirik 500 aasta möödumist reformatsiooni ehk usupuhastuse algusest. Tallinnas algas usupuhastus ilmselt 1523. aasta paiku, sest juba järgmise aasta algul tegutses linnas kolm uuenenud usu kuulutajat: Johann Lange Niguliste kirikus, Zacharias Hasse Olevistes ja Heinrich Bockholt Pühavaimu kirikus. Uue usu levikule aitas kaasa linna halb läbisaamine Tallinna piiskopi Johann Blankenfeldiga, kes oli samal ajal ka Tartu piiskop ning alates 1524. aastast ka Riia peapiiskop.

Algselt head suhted Tallinna rae ja siinse dominiiklaste kloostri vahel olid muutunud halvaks, raad süüdistas domi-niiklasi surnute vara omastamises ning üldse suures ahnuses. Dominiiklased astusid jõuliselt vastu reformaatorlikele jutlustajatele, sest nood pidasid palju jutlusi lihtrahvale. Usu-uuendajate ja dominiiklaste vahel puhkes peagi avalik vastasseis. Raad aga asus pärast väikest kõhklust uuenduste poolele.

Suur kirikurüüste

Kui luterlikud jutlustajad olid jõudnud Tallinnas kanda kinnitada, siis hakkas ka linnarahvas tasakesi podisema pahameel kogu katoliikliku usu vastu. Nagu mujalgi Euroopas, väljendus see muidu rahumeelses Tallinnas ka vägivaldselt. 14. septembril 1524. aastal liikus vihane rahvahulk seni katoliiklikke kirikuid rüüstama. Kõigepealt tungis nii eestlastest kui sakslastest koosnev inimhulk sisse dominiiklaste kloostri Püha Katariina kirikusse. “Sealt tassiti välja paavstlikud puuslikud, pühakujud ja altarimaalid, mis pandi õue peal põlema,” rääkis ajaloolane Jüri Kuuskemaa.

“Mõnedel kujudel olid ka hõbedast ja pärlitest ehised, needki rüüstati ära. Kirikust tassiti minema armulauariistad, mida raad ei olnud veel konfiskeerinud.”

Järgmisena rüüstati Pühavaimu kirikut. “Seal oli kümme altarit, millest jäi alles üks ainult peaaltar,” ütles Kuuskemaa. Oleviste kirikus rüüstati 25 altarit. Siis mindi Nigulistesse, aga sinna sisse ei pääsetud. “Koguduse eestseisja oli kuulnud, et selline rüüstamine on plaanis ja oli lasknud ettenägelikult kiriku lukuaukudesse tina valada. Vihane rahvahulk ei saanud sisse ja ust maha murdma ka ei hakatud. Aga järgmisel päeval pärast rüüstamist, mille magistraat küll rangelt hukka mõistis, otsustati, et nädala jooksul tuleb pildirüüste siiski lõpule viia ja kõik need, kellel on pildid ja altarid Niguliste kirikus, peavad need sealt nädala jooksul välja viima. Pildirüüste võttis siis niisuguse ametliku vormi.”

Isiklikud altarid viidi ära

Nigulistest kaduski 25 altarit maalide ja kujudega. Tänapäevaks on neist järele jäänud ainult kaks: peaaltar ja Kristuse ristialtar. “Selle pildirüüste käigus hävitati väga palju kunstiväärtusi, millest on kahju,” nentis kunstiajaloolane.

Mõni üksik ese on aga käinud üle mere ja siiski jälle Tallinnas. Kuuskemaa meenutas, kuidas üks dominiiklaste kloostrist röövitud armulauakarikas jõudis vahepeal Haapsallu ja sealt Vormsile. “Saarelt viisid rannarootslased karika Stockholmi, aga paari aasta eest jõudis see sealt tagasi Rootsi-Mihkli kirikusse.”

Enamik asju paraku kas hävitati või on nende asukoht teadmata. Kuuskemaa näeb siiski pildirüüste puhul ka helgemat poolt – selle tagajärjel sunniti vaikima mungad, kes seni halvustasid uut usku. Enam ei jutlustanud nad katoliiklikke pühakulugusid, vaid kirikutesse tulid evangeelsed jutlustajad, kes rahvale nende oma keeles ja lihtsal viisil kohe usuasjad selgeks tegid.

1525. aastal aeti uue usu vastu vaenulikud mungad oma kloostrist välja. Kloostrihooned võeti linnale. Raad polnud ajal, mil linna vaevasid toidupuudus ja katk, enam dominiiklaste tegevusega üldse rahul, öeldes, et kuna mungad jutlustavad hädaliste aitamisest, peaksid nad ka enda peale vaatama ja nende klooster peaks haigeid majutama.

Veidi hiljem nõudis raad kloostrilt tolle varakirstude ja kappide võtmeid, et kloostri vara korralikult kirja panna. Klooster keeldus seda tegemast ning raad lasi tuua sepa, kes ühe kirstu luku lahti murdis. Seepeale avasid mungad ka teised panipaigad. Raad pani kloostri vara kirja ning viis osa sellest raekotta hoiule. Peagi olid rae esindajad taas kloostri vara üle vaatamas, kuid mungad olid suurema osa sellest ära peitnud ning nii seisti nüüd tühjade kirstude ees. Kõik mungad ja prior kamandati seepeale ühte ruumi kokku ning rae esindajad käskisid neil oma isiklikud asjad võtta ning kloostrist lahkuda. Põhjuseks kloostri vara kõrvaletoimetamine.

Munkadel, kes soostusid luteri usu omaks võtma, lubas raad aga sinna elama jääda. Raad lukustas tõrksamad mungad kloostrisse ja linnamüüritorni ning asus neilt välja pinnima, kuhu varandus kadus. Sellega lõppes ligi 300 aastat tegutsenud Tallinna dominiiklaste ordu Püha Katariina konvendi ajalugu. Katariina kirik anti üle eesti kogudusele. Kõrvalruumidesse toodi linna kool, mis oli varem Oleviste juures.

Kirik pandi põlema

Kahjuks ei saanud Katariina kirik kuigi kaua esimese eesti koguduse kirikuna teenida, sest 1531. aastal läks ta mõneti salapäraselt põlema ja jäi varemetesse. Eesti kogudusele anti Pühavaimu kirik. Levisid kuuldused, et seda võisid teha mungad kättemaksuks, et mis ei jää meile, see ei pea ka teile saama. Muidugi on selle kiriku põlemise kohta ka teisi versioone.

Maa isand oli Liivimaa ordu, ordumeister Wolter von Plettenberg kehtestas kümme aastat hiljem usurahu, et inimesed võivad olla nii katoliiklased kui ka luterlased. Aadel oli aga konservatiivsem kui kodanlased ja sellepärast sai aadlike kantsi Toompea Toomkirik luterlikuks alles Rootsi ajal 1561. aastal. Uus maaisand Rootsi kuningas oli juba luterlane. Sellega võis reformatsiooni Tallinnas lõpule jõudnuks lugeda.

Ajaloolane Inna Põltsam väitis, et reformatsioon teravdas kogu Liivimaal seisuste omavahelisi suhteid. Nii see võis olla, sest liigne võrdsustav meelelaad ei meeldinud neile, kes end seisuslikult teistest ülemaks pidasid. Oma positsiooni hakati kindlustama isegi riietuse abil. Tallinnas kehtestati rõivamäärused, mis kirjutasid üksikasjalikult ette, milliseid rõivaid on kellelgi lubatud kanda. See, mis oli kohane kaupmehele, ei olnud enam lubatud käsitöölisele. Sama sihti pidasid silmas ka liigse luksuse vastu välja antud määrused.

Linlased nagu harakad

Katoliiklased olid lõbusad, nad kandsid väga säravate värvidega riietust. Luterlus kui protestantlik kirik oli seevastu askeetlikum, tema lemmikvärvid olid must ja valge. “Sada aastat peale reformatsiooni nägid tallinlased välja nagu harakad – mustvalged,” kirjeldas Kuuskemaa. “Sellest on muidugi natukene kahju, et elurõõm niimoodi kustutati. Igasugused pidustused tõmmati ju ka koomale.”

Protestantliku mõtteviisi võitu võime meie ühiskonnale siiski üldiselt positiivseks lugeda, tõdes Kuuskemaa. Eestlaste elu mõjutas reformatsioon palju. Erinevalt katolikuajast, mil lõviosa teenistusest peeti ladina keeles, millest rahvas aru ei saanud, hakkas nüüd kirikutes kostma eesti keel. See omakorda andis tõuke kultuuri arenemisele. Luther kinnitas, et igal rahval on õigus Jumala sõnast osa saada oma emakeeles ning et rahva keeles peavad olema nii teenistused kui ka kirjandus. Selle tulemusel hakati eesti keelde tõlkima ka pühasid tekste, millest omakorda arenes välja eesti ilmalik kirjandus. See pani aluse ka meie trükisõnale. “Uue usu mõtteviis on ka tänapäeva ilmalikule inimesele edasi kandunud, kujundanud meie eluhoiakuid ja isegi kui sa oled ateist, siis need kümme käsku on kõigil ikkagi kusagil sees,” rõhutas Kuuskemaa. “Reformatsiooni mõju kestab meie inimestes ja kultuuris siiamaani, kuigi kirik on ametlikult riigist lahutatud.”

 

Ilmunud ajalehes Pealinn 20.04.2016

Prindi