Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Konverents otsis teid austava dialoogini nii peres kui ühiskonnas

EELK Perekeskuse korraldatud ja hingedepäeval toimunud konverents „Mustvalgest mõtlemisest austava dialoogini“ keskendus tõrjutuse vähendamisele ja väärika suhtlemise edendamisele ühiskonnas. Sündmus oli pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale. Päevajuht oli EELK Perekeskuse juhataja Pia Ruotsala.

Konverentsipäeva avas sotsiaalminister Kaia Iva, kes sõna jõu kõrval rõhutas ka mõttejõu tähtsust: „Me teame, et tegudel on tagajärjed, oleme palju rääkinud, et sõna suudab palju, kuid vähem oleme teadvustanud, et ka meie mõtetel on väga suur jõud. Me võime end mõelda rikkaks või vaeseks, õnnetuks või õnnelikuks. Me võime end mõelda haigeks või leida oma mõtetest elujõudu. Mustvalged mõttemustrid, negatiivsed mõtted ja muretsemine võtavad meilt energiat, tekitavad ärevust, hirme ja depressiooni.“ Samuti rääkis minister sellest, et depressiooni põhjusena tuuakse sageli välja pimedat aega, kuid tundeid mõjutavad kõige enam siiski inimsuhted. „Kui need on korras, ei ole ka pimedus liiga pime, kui aga korrast ära, on valgustki raske taluda,“ kasutas minister siinkohal psühholoog Maria Teiverlauri sõnastust. Minister tõi välja, et värske uuringu järgi on 53% lapsevanemaid viimase aasta jooksul tundnud, et vajaksid lapsevanemana nõu ja abi. Minister leidis, et toetav vanemlus, austav dialoog ja mitmekesisuse aktsepteerimine annavad meile kõigile tööriistad tulemaks hästi toime lapsevanemana ja ühiskonnaliikmena.

 

Kuidas jõuda mustvalgest mõtlemisest austava dialoogini?
Anne Anttonen (Soome), austava dialoogi metoodika autor, Soome kirikuvalitsuse pereteraapia spetsialist, psühhoterapeut ja koolitaja.

Ettekanne andis ülevaate, kuidas mõjutavad kasvukeskkond ja hoiakud mustvalge mõtlemise kujunemist. Anttoneni sõnul tekib lapse varajases arenguetapis turvatunne selle kaudu, et hea ja halb seisavad lahus. Turvatunne tekib soojuse ja söögi kaudu. Kui lapse kasvades on tal turvatunne, teda ei halvustata ega üritata alandada, siis õpib ta halba taluma nii teiste kui enda juures ja paremini suhestuma enda omast erinevate arusaamadega. Võime tunda süüd areneb siis, kui  on olemas kogemus andestusest.

Sünnihetkest peale tahame ühest küljest kuuluda gruppi, kogukonda, teisest küljest olla meie ise. Pinge nende vastuoluliste püüdluste vahel kestab kogu inimese eluaja. Gruppi kuulumised eeldus on võime milleski järele anda ning seesama kehtib ka partnerlussuhetes. Kui eemale tõmbume, võib kiiresti tekkida tunne, et oleme üksi jäänud, isolatsioonis ja tõrjutud.

Dialoogi peame alustama ka siis, kui see meis hirmu tekitab. Üksteiseni aitab jõuda austav  dialoog, kus kõigil osalistel on oma hääl. Kui näeme vestluspartneris eelkõige inimest, tekib lähtekoht austava diskussiooni kujunemiseks. Vastupidise käitumise korral, vaidluses oma tõde peale surudes kukume tagasi väikese lapse arengu etappi, kellele mõte emast kui eraldiseisvast inimesest tundub äärmiselt ohtlik. Kehtib vanasõna: kuidas metsa hüüad, nii vastu kostab. Alandav käitumine kutsub esile alandust, austav käitumine austust.

 

Mustvalge mõtlemise, hukkamõistu, võõraviha ja mitmekesisuse tõrjumise mõju ühiskonnale

Robert Örell (Rootsi), Avatud Meele SA, Pluralismi- ja Dialoogi Instituut (PDI), Euroopa Komisjoni Radicalisation Awareness Network asepresident, psühhoterapeut

Rahvusvaheliselt tunnustatud suhtlemistreener, ekspert ja -koolitaja Robert Örell on Rootsi valitsusvälises organisatsioonis Exit Rootsi töötades tegelenud kuritegelike grupeeringute ning poliitilise ekstremismi temaatikaga enam kui 15 aastat. Oma ettekandes tõi ta välja sügavamad põhjused, miks osa inimesi hakkavad vägivaldselt käituma ning liituvad kuritegelike gruppidega. Samuti tutvustas ta viise, mis aitab sellistel inimestel vägivallast ja ekstremismist loobuda ning taas ühiskonda sulanduda.

Poliitilise ekstremismi puhul tõi Örell välja kolm äärmuslikku suunda, keda ühendab „puhtuse“ otsimine ja vägivalla kasutamise õigustamine.

Äärmus-parempoolsedvalge rassi esindajad usuvad, et kogu maailma juhib salajane sionistlik grupp nimega ZOG. See loob väga head võimalused kõiges halvas seda äärmusvalitsust süüdistada. Parempoolne rassistlik ideoloogia tekitab gruppi kuulujatele ülimuslikkuse tunde, et nad on iseenesest ülemad teistest inimestest. Sooline vahetegemine avaldub veendumuses, et mehed on igal juhul juhtivad ja naistel on sekundaarne roll. Samuti usutakse müüti poliitikute poolt reedetud heaoluriigist.

Islamistide eesmärk on ülemaailmse kalifaadi loomine. Ideoloogiline „nemad“ on uskmatud, teise usu esindajad või ka moslemid, kes ei ole pühakirja nende mõistes õigesti mõistnud. Nad elavad tajus ja tunnetuses, et Lääs kogu aeg ründab.

Vasakäärmuslaste ideoloogia ei ole üles ehitatud sõjamehelikkusele ega kangelaslikkusele, kuid nad õhutavad vägivalda, et saavutada oma eesmärke. Paremäärmuslik tiib on pidevate rünnakute ja süüdistuste all, et nad on fašistid. Kogu selle liikumise karkass on ehitatud kõlavale ideele inimeste võrdõiguslikkusest: sooline võrdõiguslikkus, kaasamine, vähemuste õigus jne

Radikaalsete gruppidega liitumine on enamasti impulsiivne ja põhineb rahuldamata vajadusel tunda end olulisena, soovil kuhugi kuuluda ja kättemaksu vajadusel, soovil saavutada võim ohvriks olemise asemel.

Must-valge ja lahterdav mõtteviis: õige/vale, väljavalitu/reetur täidab üksikisiku ja  grupeeringu jaoks kindlat funktsiooni – see aitab maailma kujutada lihtsana, samas sulgeb see ka võimaluse dialoogiks ja kommunikatsiooniks teistega. Mõnikord on see omane meile kõigile: näiteks läheme stressisituatsioonis üle must-valgele või tunnelnägemisele, et olukorda enda jaoks lihtsustada ja langetada kiireid, olulisi otsuseid. Kui on avarii, siis peab mõtlema, kas hüpata paremale või vasakule. Radikaliseerumine pole iseenesest halb, küll aga peab tähelepanu  pöörama gruppidele, kes on suletud hoiakuga ja püüavad saavutada võimu teiste üle. Teistest inimestest eraldatakse nende inimlikud väärtused, neid on lihtsam kujutada loomadena ja vastavalt oma ideoloogiale kohelda kui prussakaid, ahve, sigu või rotte.

Äärmusliku rühmitusega liitunud inimese jaoks on kriminaalsusest loobumine ja ühiskonda naasmine suur ja hirmutav samm. Mõnikord annab motivatsiooni lapsevanemaks saamine, vanglast pääsemine, uus töökoht uues linnas. Kuna grupeeringutes võetakse asju väga tõsiselt, siis aitab ka huumori ja avatud meele kasutamine inimlikes suhetes.

Exitis on tööl mitmekülgsete oskustega inimesed, sealhulgas kogemusnõustajaid, kes ka ise on varem kuulunud äärmusrühmitustesse. Nad on teejuhid, kuidas mõista ühiskonda ja leida tee edasi. Inimestel, kellega töötatakse, on väga erinevad vajadused, mistõttu tuleb need hoolikalt kaardistada ja keskenduda turvalisuse tagamisele. Tuleb arvestada, et nad ei usalda inimesi teistest gruppidest, neil on katkenud suhted pere ja lähedastega ja mõnikord isegi ühiskonnaga. Sildade loomiseks tuleb teha võrgustikutööd paljude asutustega.

Motivatsiooni ja koostöösoovi tekkimiseks on väga suure tähtsusega juba esimene kohtumine ja selle pisemadki detailid: kus kohtuti, kuhu istuma juhatati, vestluse tüüp ja raamistamine, aktiivne kuulamine, kokkuvõtete tegemine, sarnase minevikukogemusega inimeste kaasamine, mitteformaalsete dialoogide osa. See loob võrdsuse tunde, mis on oluline hierarhilisest keskkonnast tulnud inimestele.

Vaadake ka ettekannet TEDx Talks https://www.youtube.com/watch?v=CNIgKsb1QbA

Dialoog “Mida võimaldab võrdne empaatia perevägivalla tõkestamisel?”

Pia Ruotsala ja Renee Nahkur konverentsil kõnelemas

Pia Ruotsala, EELK Perekeskuse juhataja, terapeut, koolitaja ja vägivalla tõkestamise koolitaja ning superviisor

Renee Nahkur, EELK Perekeskuse meeste vägivalla katkestamise grupi juht ja Meeste Kriisikeskuse juht

EELK Perekeskuse meeste vägivalla katkestamise grupi juht Renee Nahkurtõi välja, kuidas mustvalge soorolli käsitlus teeb “karuteene”: toetades erinevate tugiteenustega ainult ühte sugupoolt, ei ole kokkuvõttes kasu sellest kummalegi.  Omistades ühele soole kindlat käitumismehhanismi, välistame samasuguse käitumise teise soo puhul – selliselt teeme edaspidise arenguprotsessi veel keerukamaks.

Tema dialoogipartner, EELK Perekeskuse juhataja Pia Ruotsalavaatles omakorda perevägivalda kui nähtust ja selle tekkepõhjused. Üheskoos arutati nii pereterapeudi kui ka teraapias osalenu seisukohalt, miks empaatia töötab paremini kui hukkamõist või karistamine ning laiemalt seda, miks on kasulikum ühiskonnale tegeleda vägivalla põhjustega ilma sildistamata.

Ettekanne kulges humoorikate kommentaaride saatel niisuguse eelarvamustega pikitud dialoogi vormis, mis paratamatult viib konflikti ja halvemal juhul ka perevägivallani. Vägivald algab sealt, kus suhtes lõpeb austus.

Pia Ruotsala tõi esile sagedasti kuuldud repliigid eesti meeste aadressil: „eesti mehed on jobud“, „mees peab olema kuldsete kätega, tooma leiva lauale“.

Renee Nahkur väljendas meeste haavatavust ja hirme, näiteks selle ees, et ei suuda edasi etendada tugeva isase kuvandit, mis sai loodud tutvuse alguses (mida see teeb meie suhtega?) või kui kui naisest saab ema ja paarisuhe peab muutuma (mis meist saab?).

Kui jõuetust välja näidata on hirm, võib vägivald olla viis saada oma jõud kätte. Kui naise sõnum on: „sa oled süüdi, sa oled mees!“ või „sa oled mees, sul ei ole mingeid tundeid!“, siis võib vastukaaluks tekkida soov oma jõudu ja tundeid näidata. Selleks, et vägivalda kasutada oleks lihtsam, on esmalt vaja teha partner koledaks.

Paljud mehed, kes on teraapiagruppi jõudnud, on tundnud, et neid ei ole võetud kuulda. Nad võivad esmakordselt tunda, et neid kuulatakse päriselt, ollakse huvitatud ega püüta võimutseda, nagu näiteks ema, kelle jaoks poiss võib eksisteerida ainult teatudsugusena.

Veel on probleemiks, et abi saab ainult vägivalla ohver, kuid selle toimepanija jäetakse üksi. Tõrjutus ja sildistamine tekitab omakorda viha ja alles jäävad vaid roomaja aju refleksid: ründa-põgene-tardu.

„Löömata teekond“ sotsiaalprogramm on suunatud meestele ja nende kaudu ka pereliikmetele. See on „Sisemise kindluse“ programmi edasiarendus, kus rühmas olemise protsess on pikendatud 8 kuuni, individuaalse töö osakaalu on suurendatud ja aasta pärast toimub nö rühmakokkutulek. Töösse kaasatakse hilisemas etapis kogu pere. Üks muutus toob kaasa teise. Turvalisus ja empaatia on vägivalla katkestamise võtmed.

 

Dialoog “Trauma ja ajaloo mõju Eestile. Kuidas jõuda minevikust üksteise hoidmiseni ja mitmekesisuse aktsepteerimiseni?“

Imbi Paju, raamatu “Tõrjutud mälestused” autor, ajakirjanik ja filmirežissöör

Anne Kleinberg, Laste Vaimse Tervise keskuse juht, lastepsühhiaater ja psühhoterapeut

Anne Kleinbergija Imbi Paju dialoogi lähtekohad on, et sõja ja okupatsiooni kogemus on lõhkunud põlvkondliku järjepidevuse  ja turvatunde nii perede kui konkreetsemalt laste jaoks.

Kogukonna ja perede turvatunde ja usalduse taastamine maailma suhtes võtab aega ja mõjutab meid seniajani, muutes meid sageli umbusklikumaks ja tõrjuvamaks, kui me tahaksime tänapäevases maailmas olla.

Paju ja Kleinberg avasid teemat ühelt poolt läbi perekonnalugude ja teiselt poolt läbi psühhoterapeudi kogemuse.

Paju hinnangul on pärsitud empaatiatunde arendamine, kui kiputakse soovitama, et kasvata paksu nahka. Tema peres õpetas sotsialismiajal repressioonide all kannatanud ema, et teiste mõnitamise kui sovjetliku kultuuri ilminguga ei tohi kaasa minna. Tema sõnul ei ole Eestis inimestel veel seda turvatunnet ega usaldust, et näiteks KGBlaste või natside järeltulijad julgeksid oma lugu rääkida. Seda hoiab tegemast ka soov idealiseerida oma vanemaid, vähendada isiklikku traumat, kuid vaikimisega hoiavad nad ühiskonda traumas. Nõukogudeaegne õudus sulab Paju sõnul sedamööda, midamööda me sellega tegeleme.

Paju rääkis, et on intervjueerinud umbes 350 inimest filmide ja raamatu jaoks ning et on täheldatav kollektiivne muster: häbi fenomen, mistõttu peetakse paremaks vaikida; uskumus, et me peame olla tugevad; materiaalse maailma tähtsustamine. Eelistatakse vaikida ka siis, kui vaikida ei tohiks. Paju meenutas näiteks ühe meeskirjaniku avalikku sõnavõttu Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamatu“ kommentaariks: „Ma murraks ta käeluud katki.“, samuti koosolekut, kus kiusatud laste vanemad leidsid: „me ei pea sellest rääkima“. Kõnelejad leidsid, et oluline on rääkida tõtt – Eestis tuleks kodanikujulgust kasvatada.

 

Dialoog „Lahusolevate vanemate võrdse dialoogi mõju lapsele“

Signe Uustal, EELK Perekeskuse peanõustaja, pere- ja paariterapeut, psühholoog, teoloog

Lii Lilleoja, EELK Perekeskuse pereterapeut, erapedagoogika õppejõud, koolitaja

EELK Perekeskuse pereterapeudid Signe Uustal ja Lii Lilleojaon tööpraktikas korduvalt kogenud, kui traumaatiline sündmus on abielulahutus nii vanematele kui ka lastele. Oma dialoogis keskendusid lähemalt sellele, kuidas mõjutab see valulik protsess lapsi. Samuti andsid nad nõu, mida vanemad saaksid ise ära teha oma laste jaoks, et see muutus mööduks kõikide pereliikmete  jaoks võimalikult vähese kahjuga – need on võtmeküsimused lahutusjärgses vanemluses. Koostöö-vanemlusel ja võrdsel dialoogil on selles protsessis oluline roll.

Päritoluperest saame kaasa põlvest põlve kandunud uskumused ja kogemuse, milliseid strateegiaid kasutatakse – kas näiteks räägitakse või ei räägita rasketest probleemidest.

Lapsed elavad vanemate lahutust rängalt üle, kuid see võib avalduda ärrituvuses, vihahoogudes või endasse tõmbumises, sageli ilmnevad ka psühhosomaatilised sümptomid. Vanemad on sageli omaenda probleemidega nii hõivatud, et pööra lastele tähelepanu. Mõnikord ongi ainus viis tähelepanu saamiseks halb käitumine.

Eriti raske on lahutus neile lastele, kes on koolieelses eas: rutiini murdumine võtab kindlustunde, kuid elumuutused võivad olla üpris suured: kolitakse ära, hobiga tegelemine katkeb, kaovad koolisõbrad. Vanem võib asetada lapse ka terapeudi rolli, kui unustab enda eest hoolitsemise.

Negatiivset mõju saab leevendada siis, kui lahutust kavandatakse koos ja sunnitakse end teise vanemaga asjalikult suhtlema. Lapse jaoks tuleb luua selgus, kuidas hakkavad asjad toimuma pärast lahutust. Kui suhtlemine sugulaste ja sõpradega säilib, on see lapsele suur tugi. Oluline on lubadustest kinnipidamine, lapse ärakuulamine, lojaalsuskonflikti tekitamine (laps ei pea valima vanemate vahel) ja omavahel dialoogi pidamine lapse nimel.

Lahutus ei pruugi olla lapsele halb, see võib aidata lapsevanemana paremini toimida, kui ei ole kooselamise pinget.

 

Dialoog „Erivajadusega inimese mõju võrdse ühiskonna liikmena“

Hannes Hermaküla, ETV saatejuht ja ajakirjanik

Pia Ruotsala, EELK Perekeskus

Hannes Hermaküla rääkis oma isiklikust kogemusest erivajadusega lapsega: kuidas ja kas üldse sulandub meie sekka üks 13- aastane Downi sündroomiga poiss?

Hermaküla tunnistas, et kartis juba ainuüksi isakssaamist, sest toona oma ja maailma väärtustega heideldes kartis last maailma tuua. Haige lapse sünd oli omakorda raske kogemus, sest isana ei osanud ta käituda.

Võimalik sildistamine pole Hermaküla samas häirinud, sest antikommunistlikus vaimus kasvanuna, kristlasena ja Ameerikas vähemlasena elades on ta seda palju kogenud ning paksu nahka kasvatanud. Ta lisas, et usub: Looja on ta siia just sellisena kutsunud, tal on õigus eksisteerida. Vastuseks Ruotsala küsimusele, milliseid positiivseid ande ta oma lapses näeb, vastas isa, et tal on kahesed emotsioonid: kui oleks valida, siis valiks ta tavalise ilma Downi sündroomita poja, aga lisas, et loomulikult armastab ta oma lapsi võrdselt. Kindlasti on andnud selline kogemus võimaluse asju teise nurga alt näha, see paneb mõtlema kõikvõimsusele ja sellel, et inimene ei ole kõikvõimas.

Kentsakaid seiku tuleb ette sageli: näiteks on korduvalt juhtunud, et laps paneb pihta tema iPadi, teeb sellega umbes10 000 selfit ja kui olulisel koosolekul on vaja dokument avada, siis see ei õnnestu, sest mälumaht on täis. Hermaküla lisas, et poja käitumist võib ka radikaalseks nimetada, sest tema maailm on must ja valge. Ta tahab alati istuda oma kindlal kohal ja kui vanem on öelnud, et peale sööki saad kaks kommi, aga annab kolm, siis saab ühe tagasi, sest kaks peab olema. Olgu kodust lahkumisega kui tahes kiire, peab isa minema tagasi trepist üles last hüvastijätuks kallistama.

Hermaküla sõnul on poeg teda õpetanud nägema elu selle lihtsuses, siiruses, puhtuses – nii palju tühja-tähja kaotab tähtsuse. Näiteks on pojal kama kaks, mis värvi püksid tal jalas on. Kui mõelda, mis Ameerikas paremini on, siis suhtutakse ka seal näiteks pahtliste pükstega inimesse kui võrdsesse, erinevalt siinsest, kus välimus väga oluline. Siiski tunnistas saatejuht, et talle ei meeldi Eesti kritiseerimine. Ameerika olnud kaua vaba, inimeste erinevusi asutatakse, kaasatakse rohkem, aga see ei ole parem ega halvem ühiskond, lihtsalt kaugemale jõudnud.

Pia Ruotsala jutustas oma tööst erivajadustega inimeste perenõustajana ja laagrite juhendajana: erivajadustega laste koolis töötamine arendas oskust olla hetkes kohal – päevad olid täis ootamatusi ja ei saanud ette valmistada – seeläbi said lihtsad asjad oluliseks ja tähtsaks.

 

Pia Ruotsala intervjuu peapiiskop Urmas Viilmaga

Pia Ruotsala uuris peapiiskopilt, kuidas avaldub mustvalge mõtlemine suhtumises kirikusse. Viilma sõnul on ilmalik ja kiriklik nagu paralleelmaailmad. Ristiinimesed on need, keda marginaliseeritakse ja sildistatakse. Üks maailm on see, kus me kristlastena ise elame, teine see, kui me astume näiteks meediaareenile ja meid instrumentaliseeritakse.

Meedias tekitatakse ka kunstlikke vastasseise: keegi pannakse sinu vastu ja sa ei saa vahel lavalt lahkuda, sest ülesanne ja amet kohustab seal edasi olema. Tundub, et kellelegi meeldib, et see vastasseis ei lõpeks.

Ühe näitena tõi Viilma paavsti visiidi Eestisse, mille kajastusest jäi tunne, nagu siin oleks käinud jõuluvana. Viilma sõnul oli suurepärane, kuidas seda kajastati ja et see sündmus mõjutas Eesti ühiskonda, kuid tunnistas, et oli üllatunud, nähes end meedias negatiivse tegelasena, „nagu Grinch, kes varastas jõulud“. Peapiiskop leidis, et kui süveneda kiriku tegelikesse arusaamadesse teatud küsimustes, ei saa ta sellest suhtumisest aru.

Päeva jooksul meestest ja nende emotsioonidest kõlanud jutu jätkuks tunnistas peapiiskop, et vahel saab temagi haiget, nagu kõik saavad haiget. Mõnel momendil tahaks teha sellele vastasseisule pausi, aga seda võimalust sageli ei anta. Tahad selgitada, aga keegi ei kuula, sest meedial on oma roll täita. Viilma lisas, et elu ei ole must ja valge, ka mitte kristlaste jaoks.

 

Paneel poliitikutega “Loobumine mustamisest ja stigmatiseerimisest – kuidas Eesti Vabariigis võimalik?”

Minister Urmas Reinsalu, Isamaa
Enn Eesmaa, Keskerakond
Vilja Toomast, Reformierakond
Helmen Kütt, Sotsiaaldemokraatlik erakond
Henn Põlluaas, EKRE
Paneeli modereeris Hannes Hermaküla

Henn Põlluaasleidis, et riigikogu koridorides on suhtlemine sõbralik. Poliitikuna peab sõnumi reljeefsemalt välja tooma, et seda märgataks. Seda ei tuleks tõlgendada viha õhutamisena. EKRE puhul leidis poliitik, et kive sellesse kapsaaeda on nii palju loobitud, et kapsad enam välja ei paistagi: neid on nimetatud rassistideks, sallimatuteks, naisepeksjateks. Pahameel saadab pea iga väljaütlemist.

Põlluaas meenutas, et kui teda kord väliskomisjonis hakati süüdistama rassismis, küsis ta vastu, kas küsijal on näiteks sarnaselt talle Aafrikas ristilaps, kelle koolituskulud ta kannab.  Terroriaktide teema on teda puudutanud lähedalt, sest laps oli ühe rünnaku ajal Pariisis väga lähedal sündmuskohale. Poliitik tunnistas, et ei taha selliseid asju Eestisse. Põlluaas ütles, et tunneb poliitikas puudust dialoogist. Kui hakatakse sildistama, siis dialoog ei ole võimalik.

Vilja Toomast vastas, et tema nii optimistlik ei ole, sest sõnumeid saab välja öelda ka sõbralikumalt: esitades küsimuse, eeldab ta, et sellele vastatakse, mitte seda, et öeldakse midagi nähvavat või solvavat. Sellest, et koridoris nalja tehakse, on vähe.Häirib seegi, kui vanu asju ikka ja jälle meelde tuletatakse, ehkki inimene on karistuse kätte saanud ja andeks palunud. Asjad tuleks nii parteis kui ka peres ära klaarida ja rahulikult edasi minna. Toomast leidis, et oma ideid peab kaitsma, aga seda pea tegema karjudes ja üksteist maha tampides. Ta avaldas lootust, et kui rohkem naisi poliitikasse läheb, siis suhtluskultuur paraneb.

Helmen Kütt meenutas ühe sõbranna arvamusavaldust, et poliitika on räpane. Ta tõi poliitika puhul näite skalpellist, mis kas päästab elusid või mille abil saab sooritada mõrva. Ta märkis: tihti tunneme, et oleme haiget saanud, aga ei tunne, et oleme haiget teinud.

Kütt leidis, et poliitikul peab olema julgust oma väärtuste ja põhimõtete eest seista ka siis, kui see võib kaasa tuua reitingu languse. Konverentsil Imbi Paju toodud näitele viidates lisas ta: ka siis, kui keegimurrab käeluud.

Urmas Reinsaluleidis, et pole mõtet olla silmakirjalik: demokraatia on üles ehitatud ideede võitlusele. Samas poleks ta päevagi poliitikas, kui ei usuks, et on heade poolel. Üks asi on võitlus tõe ja õiguse eest, teine aga, kui tahad teha inimlikult haiget – see suund on ministri sõnul kahetsusväärselt kasvanud. Reinsalu leidis, et inimene peab olema võimeline ka vabandust paluma, kui on üle piiri läinud.

Samuti tõi minister esile, et on olemas teatud konsensusväärtused, meil on pikk nimekiri asju, kus eesti rahvas jagab konsensusväärtusi. Valija eelistab teoorias tasukaalukaid seisukohti, praktikas aga äärmuslikke seisukohti.

Reinsalu nentis, et sisemine võitlus hea ja kurja vahel on meis kõigis sees, aga tähtis on see, et inimene poliitikas oma valikuid tehes julgeks iseendale oma eksimusi tunnistada, sest „päevalõpus“ iseenda eest ei põgene.

Enn Eesmaa arvates on stigmatiseerimisest Eesti poliitikas palju rääkida, sildistamist on aga küll. Tema sõnul on poliitikutel sageli vaja näidata seda, et nad polegi nii hullud kui arvatakse. Eesmaa ütles, et on raske leida seda piiri, kust algab sõnavabadus ja kus algab selle mõttetu kasutamine. Paaril korral, kui ta on istungeid juhatanud, on see piir olnud selgelt ületatud ja ta on pidanud tegema märkuse – näiteks solvas kord üks fraktsiooni liige teist fraktsiooni, et need on saatana sigidikud ja teisel korral ütles üks riigikogulane teisele küsimuse lõppu, et olete varas, pätt ka kaabakas – teine aga tänas viisakalt küsimuse eest. Vastasseis on Eesmaa sõnul siiski poliitika olemusse sisse kodeeritud.

Prindi