Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Kristiina Kaasiku maalinäitus VALGUS LEVIB Viimsi Püha Jaakobi kirikus

Jõulude eelsel advendiajal võiks murda tabud, mis on seotud usuga. Võib vähemalt loota nii. Ehk leidub julgust usust-usaldusest osa saada. Kunstnik Kristiina Kaasiku maalid Viimsi pühakojas annavad omamoodi lootust, et usu olemust võib tunnetada, maalida ja nähtavaks teha. Ei pea kartma.

Kristiina Kaasik on Eesti kunstielus osalenud nüüd juba üle poole sajandi. Teda tuntakse kui „Ank  64“ kunstirühmituse liiget ja kunstnikku, kes on oma kohaloluga maalijana nähtav ja kaasav.

Viimsi pühakojas on väljas valik viimase kümne aasta jooksul valminud, selle näituse teemaga seotud maale. Eksponeeritud on 2017. aastal valminud maaliseeria  „Palves“ maalid I-V, samuti maalid „Hingede aeg“, „Valguses“, „Valge lummuses“ jt. Rõhk on eelkõige 2017. aastal valminud seerial „Palves“, kus kunstnik on leidnud talle omase teema – absoluudi ja inimesekäsitluse suhte, mis avab ja järgib usku ja usaldust – püüdlust Jumala ja tema loodud inimese usalduse poole. Suhte, kus on palju määramatust, erinevaid võnkeid, toone ja kiirgavat värvi.

Oma loomingu olemust on kunstnik kirjeldanud nii: „Minu looming võiks olla kui maalid maailmadest, mille nähtavaks tegemine on minu sisesund. See on mingi võnke otsimine maalist maali, võnke, mis viiks mind sügavamale maaliruumi. Usun kiirgava värvi energeetilisse mõjusse ja värvikooskõlade võimalusse juhtida meid uutesse ulatuvustesse, mille ilu ja lahvandav kirkus on üllatav.“ Kõlab suureliselt, kuid ausalt. Intuitiivselt, samas ka julgelt. Teostamatult, kuid siiski teostatult.

Üllatusena leiab näituselt enamjaolt abstraktsetelt maalidelt ka figuratiivseid elemente, olgu selleks siis maaliseeriast „Palves“ mitmed aimatavad figuurid, käed või vertikaalsed kirikutornid. Maalid on intuitiivsed, läbikomponeeritud ja mitmekihilised. Pooltoonides teostatud maalid on mõttelt ja sisult sügavad, nõudes vaatajalt kasvõi hetkelist süvenemist ja püüet mõista kunstniku mitmekihilist maalitehnikat ja selle sisemise paradigma olemust. Pingestatust ja isegi vaikust.

Kunstnik Kristiina Kaasik on öelnud, et ta maalib kiirustamata. Tööd valmivad kuude või lausa aastatega. Selle aja jooksul, kus kiiret ju pole, maalib ta ka mitut maali korraga. See annab kunstnikule vabaduse olla ühelt poolt sõltumatu tellija või kuraatori tähtaegadest ja teisalt tunde, et kui ta maalib, siis pole aega tarvis mõõta ega arvestada. Ka maalimisele kuuluv aeg on osa igapäevaelust – aeg mis on küll piiratud, kuid pildile maalituna ehk igavikuline. Isegi veidi pikem kui elu või periood, kui seda või teist tööd sai maalitud.

Teatud sakraalsust avab pühakojas olev näitus tingimata. Pakub mõtteainet, äratundmist ja ehk ka rõõmu kunstniku poolt jagatavast osadusest ja valgusest, mis levib.

Advendiaeg valmistab ette valguse tuleku maailma. Valmistab meid ette, et valgus on sama, mis on puhtus ja ülevus. Tuletab kaduvuses meelde, et valgus on Loojast enesest väljuv hiilgus. Just seda hiilgust kumab Kristiina Kaasiku pühakoja näitusel väljas olevatelt maalidelt, mis rõõmustavad vaatajat teadmises, et valgust ei jagata ainult tagavaraks, vaid see peab olema nähtav ja julge tunnistus Looja lähedalolekust. Kõik tabud murtakse, pimedus võidetakse.

Info:

Erkki Juhandi
Viimsi Püha Jaakobi kiriku galerist
erkki.juhandi@eelk.ee
, 551 7777

Prindi