Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Leevi Reinaru: Misjonipäevade eesmärk on, et inimeste elud muutuksid

Tänasest kuni nädala lõpuni (28.-30.09) Narvas toimuvate kirikupäevade traditsioon sai alguse juba 1990. aastal. Sellest, mis on nende aastatega muutunud ja milliste mõtete ning tunnetega läheb tänavusele sündmusele vastu peakorraldaja, räägib EELK Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru. Küsis EELK Konsistooriumi avalike suhete spetsialist Regina Hansen.

Mis meenub esmakordsetest kirikupäevadest aastal 1991?

Kirikupäevade eelkäija on 1990. aastal algatatud Missio nädal. Esimest korda toimus see soomlaste toel 1991. aastal. See sündmus jääb kõigile alatiseks meelde juba seetõttu, et Soome kaastöölised sõitsid Nõukogude Eestisse, aga lahkusid juba vabast Eestist. Tookord ei tulnud see seik nii teravalt välja, sest Missiol olid emotsioonid selletagi laes. Tolleaegne kirikutöö oli väga intensiivne, palju asju toimus korraga ja melu oli igapäevane.

Nüüd on sündmust korraldatud igal aastal ja olenevalt piirkonnast kas Missio päeva või kirikupäevana. Korraldusmeeskonda on treenitud kõik need aastad, et kõik sujuks ja kuna struktuur on hästi läbi töötatud, siis annab sündmust kujundada vastavalt kohaliku koguduse soovidele.

Kelle jaoks kirikupäevi korraldatakse?

Me tahame teenida kogukonda ja linna või praostkonna elanikele näidata seda, mis kogudustes toimub. Kutsume inimesi kirikuga lähemalt tutvuma.

Mulle meenub siinkohal üks seik: kord nägin, et üks mees vaatab kirikutahvlit. Ta ütles, et on 40 aastat siin elanud, aga kirikus pole kordagi käinud. Selgitas, et vaatab nüüd, mis siin toimub. Küsisin, kas tahate sisse astuda. Mees kohe vastu: ei taha! See on meie praegune olukord ja kindlasti tuleks mõelda põhjustele, miks ta ikkagi ei tule. Üks võib olla viis, kuidas temaga on kirikust räägitud – miski on tekitanud tõrke selle teema vastu. Kirikul tuleb küll olla aktiivne ja minna inimeste juurde, aga me peame ka palju rohkem kuulama, mis inimestel meile öelda on.

Kuidas misjonitööd kirikukaugete inimeste seas tehakse?

Misjonitöö on Jumala töö, seda ei suuda ükski inimene ise teha. Siiski on Jumalal vaja kaastöölist, inimest, kes aitab teisele inimesele asju selgitada. Päris nii ei saa, et midagi ei räägi, kuid see peaks ikkagi toimuma dialoogi vormis. Usuteema ümber toimuv laiem ühiskondlik keskustelu on vajalik. Paide arvamusfestival on näiteks hea koht, kus seda avatult teha – on tähtis, et kirik oleks seal esindatud ja hea, et seal osaleme.

Kirikupäevade puhul oleneb palju kohalikust praostkonnast, millises vormis seda sündmust korraldada. Misjonikeskus ei ole see, kes teeb kirikupäevad ära ja tuleb seejärel Tallinna tagasi. Meie põhimõte on minna kohapeale koostööpartneriks. Inimestel on väga palju huvitavaid mõtteid, mida kõike tahaks teha, kuid nende teostamine nõuab suuremat ettevõtlikkust ja rohkem inimesi. Misjonikeskus on partner, kellega neid ideid hakata ellu kutsuma.

Mille poolest erinevad Narva kirikute päevad varasematest?

Narva kirikute päevade korraldamisse on haaratud väga erinevad osalised: kirikute esindajad, linnavalitsus, koolid, raamatukogud, tolli- ja piirivalveamet, linnarahvas… Koosolekuid peame eelmise aasta sügisest ja rahvast on toimkonda järjest lisandunud. Selline ühistegemine on juba väärtus omaette. Alguses oli Narva kogukonnas küll ka teatud hirme, sest varem pole sellist koostöökogemust olnud.

Tegelikult on algusest peale kuulunud Missiote juurde põhimõte, et sündmus saaks nii laia kandepinna kui võimalik. Sellesse peaks olema kaasatud mitte ainult kohapealne kogukond, vaid ka kohalik omavalitsus.

Koostööst võib rääkida teiseski võtmes. Teame, et Narva Aleksandri kogudusel pole olnud kerged ajad. Oluline sündmus oli piiskop Salumäe ja piiskop Laatsaruse kohtumine, mis lõi Narva kirikupäevade ettevalmistamiseks positiivse kandepinna. Piiskop Laatsarus, kes on kahtlemata kohalik patriarh, lausus kohtumisel, et Narva Aleksandri koguduse kriis on kristlaste ühine kriis. Sellega näitas ta tõeliselt kristlikku suhtumist – valmisolekut suure vennana nõrgemale õlg alla panna. Piiskop Laatsaruse sekretär on osalenud Narvas kõigil meie koosolekutel.

Narva päevad on kahtlemata väga keerukad korraldada, sest Aleksandri kirikus pole meeskonda tegutsemas. Kõik, mis on seal hiljuti toimunud, on olnud kogudusele väga raske katsumus. Praeguses usalduse kriisis ulatub inimeste pettumus Jumalani välja. Ent lootust ei tohi kunagi kaotada. Narvas on olukord sarnane, nagu filmis ”Viimne reliikvia”, kus noor munk küsis oma ülema käest: kas ee on nüüd lõpp? Ülem vastas, et ei, see ei ole lõpp, see on ainult üks tulekahju – Jumala töö ei jää sellepärast seisma. Omalt poolt usun, et see kriis on uue algus ja endal on väga suur tahe seda uut algust toetadaOptimismi sisendab ka see, et õpetaja Urmas Karileet on väga hästi kirikupäevade koordineerimisega hakkama saanud. Hea meel on ka näha, et kogudus on madalseisust kosumas.

Milline on Teie arvates üldine suhtumine kirikusse?

Olen kogenud, et Eesti inimesed on kiriku suhtes tegelikult väga avatud. Narva kirikupäevi ette valmistades olen käinud nii koolis kui ka raamatukogus – meie piiskopid on väga oodatud igale poole. Inimeste tegelik suhtumine Jumalasse, ususse, kirikuõpetajasse on üsnagi positiivne.

Meedias ja seriaalides avanev pilt on küll hoopis teistsugune: kirikuõpetaja on seal tegelasena pigem poolearuline. Minult on praostkonnas kahel korral palutud kirikus filmimist ja olen pidanud ära ütlema, sest mõlemal puhul oli stsenaariumisse sisse kirjutatud kirikusse sobimatu tegevus. Sellise kuvandi loomisega häbistab meedia küll ainult iseennast, sest kohapealne inimene ju teab oma koguduse õpetajat, oskab vahet teha.

Meedia suhtumise ja lähiajaloo tõttu on probleemiks see, et inimesed sageli kardavad oma usust rääkida. Kirikupäevad julgustavad oma usku avalikult tunnistama. Seal võib leida mõttekaaslasi, kellega oma kogemust kirikliku talituse kohta jagada või küsimusi esitada – ilma, et keegi alavääristaks.

Millised on olnud seniste kirikupäevade eredamad hetked?

Kirikupäevade korraldamine on andnud tervikuna väga palju kogemusi, võimalust erinevaid kogudusi tundma õppida ja teiste konfessioonidega koostööd teha. Muljetavaldav oli esimesele Missiole eelnenud 9-kuune koolitus Haapsalus ja Pärnus, mida juhtis Kalevi Lehtineni meeskond. Mõnikord tundub, et külvad, aga pole lõikust, kuid seda tuleb lihtsalt oodata. Sellise kogemusena on meelde jäänud kohtumine 7-8 aastat pärast Haapsalu Missiot, kui üks inimene ütles, et selle järel sai temast kristlane. Väga palju on kohtumisi koguduseliikmetega, kes on siirad ja oma usus julged. Negatiivseid kogemusi on mul üldse väga vähe.

Kas Narva kirikupäevade eesmärk on parandada kiriku positsiooni ühiskonnas?

Ei ole, sest püüdlus, et kirik on populaarne, oleks poliitika. Me ei otsi oma parteile pooldajaid, vaid otsime Kristusele järgijaid. Kõige suurem eesmärk on see, et inimeste elud muutuksid, et inimesed annaks oma elu Jumalale.

Prindi