Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop Urmas Viilma jutlus 9. oktoobril Oleviste kirikus

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. (Gl 5:1a)

Peapiiskop Urmas Viilma jutlustamas Tallinna Oleviste kirikus 9. oktoobril 2016Foto: Veiko Ilus

Peapiiskop Urmas Viilma jutlustamas Tallinna Oleviste kirikus 9. oktoobril 2016
Foto: Veiko Ilus

Armsad tähtpäevalised, õed ja vennad Kristuses!

Küsimus, kuidas tähistada 500 aasta möödumist reformatsiooni algusest, on olnud arutelu all juba mitu aastat. Ja seda mitte ainult siin Eestimaal. Selle küsimusega on tegeldud ka rahvusvahelisel tasandil palju. Kuidas tähistada või kajastada sündmusi, mis viis sajandit tagasi põhjustasid ristikiriku lõhenemise ja mõnesaja aasta kestel mitme uue protestantliku kiriku tekkimise? Kas need asjad olid oma ajas rõõmustavad või kurvastavad? Kuidas hindame tollaseid sündmusi tänapäeval? Kuidas vaatame nendele aegadele luterlastena, kuidas näevad kõike seda roomakatoliiklased, kuidas kõigi teiste kirikute esindajad? Kuidas leida see ühisosa, mis võimaldab meil olla üheskoos ning üksmeeles ajalugu hinnates leida ka põhjusi rõõmustamiseks?

Mitmeaastase dialoogi tulemusel on roomakatoliku kiriku ja Luterliku Maailmaliidu esindajate vahel jõutud kokkuleppele, et see, mida me 2017. aastal, mil reformatsioonist möödub 500 aastat, teeme, on reformatsiooni ühine meenutamine ja üheskoos palvetamine. Selle nähtavaks kinnituseks kogunevad selle kuu viimasel päeval Luterliku Maailmaliidu juhid koos roomakatoliku kiriku pea paavst Franciscusega Rootsi Lundi katedraali ühispalvusele. See ajalooline sündmus on ilmseks tõendiks sellest, kuidas on võimalik jõuda konfliktist osaduseni. Sarnases sõna- ja palveosaduses oleme ühise oikumeenilise perena täna koos ka siin Oleviste kirikus.

Tänase jumalateenistusega vaatame tagasi poole aastatuhande taha, püüame hinnata seal olnud sündmusi erinevate nurkade alt vaadates, unustamata, et me oleme käinud maha pika teekonna, mis on toonud meid tänasesse päeva. Vaatame tagasi selleks, et hinnata, kuhu oleme välja jõudnud ning kuhu oleme teel Kristuse Kirikuna. Me ei jää kinni ajalukku, vaid oleme vabad uuenema kirikuna ka täna põhimõtte Ecclesia semper reformanda est järgi. Kirik peab olema alalises uuenemises!

Tänase teenistuse kirjakohad ning ka muusika ja laulud, mis siin kiriku võlvide all kõlavad, aitavad meil meenutada, milline on olnud ristikiriku tee ning kuidas oleme olnud muutumises ja kasvamises.

Kristuse kiriku teel, nagu iisraellaste kõrbeteekonnal, on olnud oma rumaluse ja uhkuse „kuldvasikaid“, mis on meid üksteisest aegade kestel lahutanud ja seeläbi viinud kaugemale ka Jumalast, kuigi oleme ise arvanud ennast astumas Temale lähemale. Jumal ütleb tänases Vana Testamendi kirjakohas Moosesele: „Mine astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti! Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neil käskisin käia. Nad on enestele teinud valatud vasika.“ (2Ms 32:7–8) Kui meenutame Iisraeli rahva eemaldumist Jumalast, aitab see ka meil tunnistada Jumalale ja üksteisele, et meiegi oleme teinud vigu.

Selline ülestunnistus toob meid uuesti üksteise ja Jumala juurde tagasi. Me hakkame ka mõistma paremini ja nägema selgemini Jumala armastuse mõõtmatust. Võiksime ka mõista, et Jumala sooviks ei ole meid eksitada ja lõhestada, vaid Ta aitab usus ja lootuses kõigest möödunust üle saada ning armastuses üksteist ja Jumalat taas leida. Nõnda kirjutab apostel Paulus tänases epistlitekstis: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti.“ (1Kr 13:12)

Jumal on täiuslik ja soovib, et me ka Tema Poja Kirikuna väljendaksime seda täiust ühtsuse poole püüeldes ja sisemiselt uuenedes. Sest just seda soovi ja tõde väljendab Jeesus oma ülempreesterlikus palves, mis on tänase jumalateenistuse evangeeliumitekstiks. Ta ütleb: „Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.“ (Jh 17:22–23)

Nõnda on reformatsiooni meenutamine ja juubeliaasta tähistamine üheks sammuks Kristuse tahte täitmise teel. Juubeliaasta Eestis tähistamise aluskontseptsioonis oleme selle kohta kirjutanud: Pöördumisena Kristuse poole on reformatsioonil oikumeeniline tähendus, mis puudutab kogu kristlaskonda. See on kiriku alusest ja keskmest lähtuv kiriku uuenemine ning uuendamine. Kui reformatsiooni aastapäeva keskmes on evangeeliumi tõde ehk Kolmainus Jumal, võime loota, et kirikuid ja kristlasi juhitakse üksteisele lähemale, et neid innustatakse ühisele tunnistamisele ja teenimisele, et evangeelium saab Eesti rahva seas kuuldavamaks ja kogetavamaks.

 

Läbi kahe aastatuhande pikkuse ajaloo ei ole kirik olnud kunagi midagi muud kui tema ristitud liikmeid ühendav Kristuse ihu, kellele on antud evangeeliumi kaudu uut liiki vabadus. See on vabadus, mille sarnast enne Jeesust ei osatud ette kujutadagi. Ometi on see vabadus seotud ka vastutusega Jumala, kiriku ja kaasinimese ees.

Martin Luther sõnastab oma „Traktaadis kristlase vabadusest“ kaks esmapilgul vastuolulist teesi: Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam. Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam. Nende teeside avamisel ja selgitamisel arutleb ta pikalt usu ja tegude vahekorrast ning püüab vastata küsimustele, kas ja kuivõrd on tarvis häid tegusid, et õndsaks saada, ja kust need head teod alguse saavad. Me oleme vabad käsu alt, kuid seotud armastusega ning armastusest lähtuvate mõtete ja tegudega, millele omakorda paneb aluse usk. Usk Kristusesse teeb meid vabaks, kuid sellest usust võrsuv armastus Jumala ja ligimese vastu muudab meid Jumala ja üksteise teenijateks.

Luther tõdeb pühakirja uurides ja oma loogikat kasutades muuhulgas sealsamas „Traktaadis kristlase vabadusest“: „Head teod ei tee kedagi heaks, vaid hea mees teeb häid tegusid; halvad teod ei tee kedagi halvaks, vaid halb mees teeb halbu tegusid. [—] Nagu Kristus on öelnud: „Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja.“ On ju selge, et vili ei kanna puud ega kasva puu viljade küljes, vaid vastupidi: puud kannavad vilja ja vili kasvab puu otsas. [—] Nii peab ka inimene olema kõigepealt hea või halb, enne kui sooritab halva või hea teo, ning tema teod ei tee teda heaks või halvaks, vaid ta ise teeb oma tegusid, olgu halbu või häid. [—] Nii headus või halbus ei tule tegudest, vaid usust või uskmatusest. [—] Nii et see, kes tahab saada häid vilju, peab alustama puust ja kõigepealt hea puu istutama. [—] Nii et see, kes tahab head teha, peab alustama uskumisest, sest usk teeb inimese heaks.“

See tsitaat on kena illustratsioon Lutheri mõttekäikudest ja viisist, kuidas ta Piiblit seletas.

Sarnaselt püüame mõelda ja tegutseda ka vabadusest kõneldes. Juubeliaastate „Reformatsioon 500“, „Eesti vaba rahvakirik ehk EELK 100“ ja „Eesti Vabariik 100“ ühiseks juhtmõtteks on valitud apostel Pauluse galaatia kirjast pärit mõte: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1a). Ning oma suuri ja ümmargusi tähtpäevi tähistades räägime nn vabaduse teetähistest. Need on: vaba inimene, vaba rahvakirik ja vaba riik.

Juubeliaasta kontseptsioonis oleme selle vabaduse-eetose sõnastanud järgmiselt: Kristliku arusaama kohaselt on inimene vaba armu kaudu ehk usus. See on usu vabaduse teoloogiline tähendus. Nii on ka kirik vaba, kui ta laseb end juhtida evangeeliumil ja toetub Jeesusele Kristusele, kes on ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku Issand. Sellisena on kirik oma missioonis alati suunatud kogu rahvale, tervele Kristuse ristil lepitatud inimkonnale. [–] Oleme usus vabastatud, vaba rahvana, vabas kirikus ja riigis.

 

Vabadus oma täiuses on teadmine, et miski ei takista tegemast mida iganes. Kogu maailm on meie ees valla Kristuse kuulutamiseks ja ligimesearmastuse teostamiseks. Sellisele piirideta vabadusele mõtlemine muudab aga ka ärevaks, sest selline vabadus võib anda mõnele inimesele aluse ka vastupidiseks käitumiseks. Inimene võib vabadust kuritarvitades hävitada iseennast või maailma. Teame ju ka, et inimene alustas oma vabaduse teostamist Paradiisi aias Jumala käsust üleastumisega; inimene on praktiseerinud vabadust oma venna tapmisega juba Kaini ja Aabeli päevil; inimene on oma vabaduses tegelnud isegi Jumala Poja ristinaelutamisega. Enesekeskne vabadus ilma armastuseta ja ühiskondliku vastutuseta on ohtlik! Me võime üha enam ja enam Jumalast kaugenevas maailmas märgata tendentsi liikuda sellise enesehävitajaliku vabaduse teele.

Kuid Jeesus on usaldanud enda omasid, kinkides meile vabaduse, mille garandiks on usk Temasse. Maailma ja ühiskonna muutustes näeme, et vabadus ilma usu ja armastuse garantiita jääb mannetuks ja muudab inimese, kes seda sellisena kasutab, enesekeskseks. Siin kerkib esile kiriku ja kristlaste roll ning vastutus vabas ühikonnas. Kristuse jüngritena, maailma valguseks ja soolaks olles, peame esindama ühiskonnas vastutustundlikkust nii Looja kui loodu suhtes! Seda vastutustunnet ja lootust muutustele paremuse poole sümboliseerib ka reformatsiooni juubeliaasta logoks valitud õunapuu ja selle juurde kuuluv Martin Lutherile omistatud lause „Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu“. 

Meil on vabadus lüüa käega, anda alla ja keskenduda kaduvale … Kuid kui käituksime nõnda, on Kristuse ohvrisurm ristil olnud kasutu. Kasutud on olnud nii usumärtrite veri kui Kristuse kiriku 2000 aastat väldanud ajalugu ja kuulutus. Kasutu on olnud sellisel juhul isegi kiriku püüe olla Tõe kuulutamise ja Kristuse tunnistamise parema teostamise huvides alatises muutumises. Kui lööme käega, pole meis vabaduse vaimu ning me pole lasknud ennast Kristusel vabastada. See on, mille eest apostel Paulus hoiatab: „Püsige siis selles [vabaduses] ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Gl 5:1b)

Meie kristlastena oleme aga homse päeva ehk igavese elu usku. Teekond sinna on vaba ning valgustatud Kristuse valgusest. Kui hoiame seda sihti silme ees, siis saame üle erimeelsustest, otsime ühist arusaama Tõest ja saavutame ühel päeval nähtava ühtsuse Kristuses.

Aamen.

Prindi