Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop Urmas Viilma tervitus reformatsiooni 500. juubeliaasta puhul

peapiiskop_Urmas_ViilmaSeistes reformatsiooni suursuguse 500. juubeli künnisel on igati kohane küsida, mida me tähistame, kui mõtleme viie sajandi möödumisele protestantliku reformatsiooni algusest Saksamaal? Mida see tähendab meile, maarjamaalastele täna, 21. sajandi esimesel veerandil? Käibekeeles on mõiste „protestantlik“ seostatud millegi vastu olemisega ehk protesteerimisega. Tegelikult on selle sõna tähenduslugu oluliselt mitmekülgsem. Ladinakeelne sõna protestor tähendab protesteerimise kõrval ka tunnistamist, ka avalikult tunnistuse andmist. Nõnda on protestant tegelikult kiriku mõistes ja keeles inimene, kes tunnistab avalikult evangeeliumi poolt, mitte aga kellegi vastu. „Kes ei ole meie vastu, on meie poolt,“ ütleb ka Jeesus. (Mk 9:40)

Maailm on muutunud erakordselt väikeseks ja erakordselt kirjuks. Väikese rahva jaoks kohati isegi talumatult kirjuks. Mida enam maailm kahaneb, seda enam lisandub värvitoone. Ei ole näha ühtegi märki, mis viitaks selle tendentsi pöördumisele. Meid ümbritsevas erinevate ilmavaadete, meelelaadide ja käitumismallide rägastikus vajab meie väike rahvakild siin Läänemere kaldal nii hädasti midagi ühendavat. Vajame midagi, mis oleks suurem kui ühe inimese ilmapilt. Midagi, mis ühendaks ja lepitaks. Kõik igatsevad midagi, mis esmalt lõimiks kokku purunenud hinge, seejärel perekonna ja kogukonna, siis maakonna ja riigi, kontinendi ja maailma ning lõpuks kogu nähtamatu ja nähtava universumi. See, mida igatseme täna, oli ka reformatsiooni algatajate igatsus.

Algav reformatsiooni juubeliaasta annab meile suurepärase võimaluse taassõnastada selle igatsuse vastusena, nii iseenda kui teiste jaoks, kaks kristliku usu ja kiriku jaoks kõige kesksemat asja. Esimene on Jumala Sõna ehk Piibel, mis paljuski tänu reformatsioonile on olemas meil emakeelsena. Ja teine on Jumala ainusündinud Poeg Jeesus Kristus, kes on meie ja kogu maailma Päästja.

Jumala Sõna on suur ülesehitaja, teenäitaja ja lepitaja. Mõelgem, möödunud viis sajandit on meile andnud emakeelse Pühakirja, see tähendab – eesti kirjakeele, see tähendab – rahvuskultuuri, see tähendab – iseseisvuse, see tähendab – oma riigi. Üldnimetusena võiksime seda nimetada ka vabaduseks sellisena, nagu apostel Paulus selle on sõnastanud reformastiooni juubeliaasta aluseks valitud kirjakohas: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud.“ (Gl 5:1a) Emakeelne Jumala Sõna on olnud ka sillaehitajaks erinevate konfessioonide vahel siin Eestis.

Pühakirja jätkuv uurimine ja tõlgendamine Jumala armust lähtuvalt, on võimaldanud lepitada lõpuks ka neid, keda pühendumus Kristuse teenimisel on aegade kestel omavahel tülli ajanud. Selle leppimise sümboolseks ja nähtavaks märgiks on ka katoliku ja luteri kirikute lähenemine teineteisele ja ülesehitav dialoog viimase 50 aasta kestel. See dialoog on jõudnud mitmete ühisdokumentide sõnastamiseni ning päädib peagi luterlaste ja katoliiklaste ühise reformastiooni meenutamise palvusega 31. oktoobril 2016 Lundi katedraalis Rootsis Luterliku Maailmaliidu juhtide ja paavst Franciscuse osalusel. Sellel palvusel osalevad ka Eesti luterlaste ja katoliiklaste kirikujuhid.

Õnneks on Eestis veel palju kristlasi, kes kogunevad selleks, et lugeda emakeelset Pühakirja. Tulevad kokku, et arutleda selle üle ning aina uuesti ja uuesti tõlkida, et paremini taibata Looja sõnumit oma loodule. Reformatsiooni teema-aasta pakubki meile kõigile võimaluse kogu pidulikkuse juures mõelda just kiriku teenimisülesandele ja kohustusele kogu rahva ees igas külas, linnas, vallas ja kihelkonnas. Nii, nagu reformatsiooni ideed süütasid ususädeme 16. sajandil esmalt Riias, Tartus ja Tallinnas ning seejärel kogu Eesti- ja Liivimaal, nõnda kannavad kõige uuendusliku ja innovaatilise ellurakendamise esmavastutust ka tänasel Eestimaal endiselt needsamad reformatsioonilinnade tiitleid kandvad Tallinn ja Tartu.

Teema-aasta raames toimub Eestimaal mitmeid ettevõtmisi, alates reformatsiooni ja selle mõju tutvustavast näitusest, mille avasime kuu aja eest Tallinnas, EELK kirikukongressiga järgmise aasta suve hakul Tartus ning lõpetades õunapuu istutamisega juubeliaasta lõppedes taas Tallinnas. Reformatsiooni juubeliaasta sümboliks olemegi valinud õunapuu. Inimene istutab – Jumal laseb kasvada. See ürgne tõsiasi, et inimene saab küll olla osaline elutsükli alustamisel, aga tal puudub kõikehõlmav kontroll selle üle, on tänapäeva maailmas igati aktuaalne. Peame järeltulevate põlvede ees vastutust tundes küsima: „Kes oleme meie looduse igaveses ringkäigus ja millised on meie kohustused ja vastutus nende võimaluste ja õiguste foonil, mis meile antud on?“ Seda vastutuse kandmise sõnumit edastab ka Martin Lutheri ütlus: „Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.“

Inimkonnale on meeldinud elada ülistades oma tarkust. Aga kõigest nutikusest hoolimata ei ole inimesed olnud suutelised looma õiglast ühiskonda. See kõneleb meie puudulikkusest ja patususest, nagu seda väljendab apostel Paulus: „Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“ (Rm 7:19) Kui me siis seisame silmitsi olukorraga, et me kõigest väest ja heast südamest tahaksime ristirahvana ulatada kristliku abikäe kogu Eestimaa elanikkonnale, aga meie abikäsi jääb justkui lühikeseks, siis on ehk parim lahendus tõsta silmad taeva poole ja anda endale aru – universumi mõõtkavas oleme me üsnagi tühised. Lähim viis siduda ennast olemise suurima saladusega ning meenutada meile Looja poolt loomisel antud ülesannet, „harida ja hoida“ (1Ms 2:15), on istutada õunapuu. See viib meie mõtted eluringi igavestele väärtustele ning aitab märgata jumalanäolist ligimest meie kõrval. Märgata teda aga tuleb ja teisiti ei saa, sest iga tegu oma ligimese heaks on tegu Kristuse heaks ja iga tegu ligimese vastu on tegu Kristuse vastu (Mt 25:40).

Ma soovin Jumala juhtivat ligiolekut juubeliaasta sündmuste tähistamisel. Mingu head ettevõtmised korda ja olgu need täidetud armastusega Jumala ning armastusest lähtuvate heade tegudega ligimeste vastu!

Prindi