Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop Viilma: Aitamise tahe sõltub inimese mõtteviisist, mitte suurest pangaarvest

Peapiiskop Urmas Viilma“Ilmselt mõistavad vaesed inimesed rohkem seda, mida tähendab olla tänases ühiskonnas näiteks haige ja samas mitte saada kätte ravimit, mida sul on vaja,” selgitas peapiiskop Urmas Viilma, miks on vaesed inimesed altimad teisi aitama kui rikkad.

Seoses reformatsiooni 500. aastapäeva pidustustega Tallinnas sel ja tuleval aastal andis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) pea Viilma intervjuu ajalehele Pealinn. Küsitles Kairi Ervald.

Milles seisneb reformatsiooni olulisus? Ühelt poolt keelas teoloog Martin Luther oma teesides ju rikastele nn patukustutuskirjade müügi, lisaks rõhutas ta, et igaühel peab olema otsesuhe Jumalaga ja selleks tuleb jumalasõna mõista omas keeles.

Viissada aastat tagasi toimunud reformatsioon Euroopas algatas väga suured protsessid ka poliitilisel maastikul. Esiteks hakkasid tekkima omaette riigid, millest hiljem kasvasid välja rahvusriigid. Teiseks kasvas ja arenes trükipress kui selline. Kui varem oli piibel ladinakeelne ja inimesed ei saanud aru, mida preester neile kirikus rääkis, siis Luther oli esimene, kes 1534. aastal tõlkis ladinakeelse piibli saksa keelde ehk tollasesse rahvakeelde ja sealt algaski protsess, kus ka teised rahvused hakkasid saama endale emakeelset piiblit. Eestis ilmus esimene emakeelne piibel 1739. aastal.

Lisaks sellele on luteri kirik reformatsiooniga seoses pidanud oluliseks rahva ja linnakoolide teket. Me näeme, et ka Tallinnas ja mujal hakkasid reformatsiooni järel tekkima koolid linnakodanikele. Oluline oli hariduse viimine tavainimesteni, see on üks oluline näitaja.
Näeme ka seda, et pikemas perspektiivis viib see kiriku ja riigi lahutatuseni. Eesti luteri kirik on üks esimesi kirikuid, mis sada aastat tagasi riigivõimust lahutati.

Ja kõik need protsessid käivitusid seoses reformatsiooniga. Lisaks arenes kirikumuusika. See oli tohutu muudatus, mis keskaegses maailmas reformatsioonile järgnes.

Kuidas mõjutas reformatsioon ehk Martin Lutheri ideed Eesti rahvustunde teket?

Selles osas olid muudatused väga suured, eriti lihtrahva jaoks. Ladinakeelselt jumalateenistuselt mindi üle emakeelsete teenistuste pidamisele. Tallinnas avati ka esimene eestikeelne kogudus, alguses Katariina kirikus ja hiljem Pühavaimu kirikus. See mõjus omarahvuse identiteedile väga innustavalt ja turgutavalt, see on kindlasti olnud üks reformatsiooni tulemusi. Rahvusriigist ei saanud siis küll veel rääkida, aga rahvuslik iseteadvus tekkis juba reformatsiooniga.

Tahan rõhutada, et tolleaegsed linnavalitsused ja raed mängisid väga suurt rolli linna arengus. Väga tihti seisis linn eraldi oma huvide eest ja aadelkond enda huvide eest.

Tallinnas oli kaks linna: all-linn ja Toompea. Reformatsiooni tulemusena muutusid all-linna kogudused luterlikeks, aga Toomkogudus muutus selleks alles 30 aastat hiljem, see näitab selget lõhestumist aadlite ja linna vahel.

Kas te arvate, et ka praegune luteri kirik vajaks reforme?

Lihtne oleks vastata jaatavalt, aga ma tahaksin täpsustada. Iga kirik peab olema pidevas reformimeelsuses.
Reform ei tähenda alati kõige senise pea peale pööramist. Kui Martin Luther alustas reformatsiooniga, ei tahtnud ta luua uut kirikut, vaid tahtis usku puhastada. See tähendab, et ta võttis tollase kiriku, õpetuse, traditsioonid ja hakkas vaatama, kui palju on seal piiblist pärit ja kui palju lisandunud inimese poolt sisse pandut. Tema soov oli jätta sealt välja inimlikku ja panna sisse rohkem pühakirja õpetust. Ja selle nurga alt vaadates peame me kogu aeg ennast reformima, ka luteri kirik.

Peame vaatama, et oleksime puhtal alusel. Alati on kiusatus muuta eri asju meie endi soovil. Vahel on need muutused õigustatud, aga see ei tähenda alati, et meie soovid toetaksid tegelikku piibellikku käitumist.

Kas on ilus ristida imikuid, kes ei suuda veel ise otsustada, kas nad tahavad seda või mitte?

Laste ristimise küsimus ei ole praegu reformimise mõttes laual. Luteri kirik on kogu aeg lapsi ristinud. See on selline õpetuslik küsimus, mis tõenäoliselt jääbki nii, nagu ta on, ehkki on neid kirikuid, kes ristivad lapsi, ja neid, kes ei risti.

Mõlemad seisukohad on leidnud alust pühakirjast. Tegelikult on küsimus selles, kas kirikus on mingi selline tava, mis ei ole kooskõlas pühakirjaga ja vajaks muutmist. Ma toon siinkohal 500 aasta taguse näite. Luther lõpetas ära preestrite abiellumise keelu, sest seda piiblis ei ole.

Samas me näeme, et katoliku kirik jätkab selle reegliga, kuna kirik peab seda oluliseks, aga piiblist me ei leia keeldu preestrite abiellumiseks. Ehk piibel on ainus, millest meie reformimine peaks lähtuma. Samas tõlgendatakse eri kogudustes piiblit erinevalt, ka luteri kogudustes.

See ongi pideva õppimise ja uurimise ja tõlgendamise küsimus.

Meie president lahutas abielu ja abiellus luteri kirikus kolmandat korda. Kuidas te suhtute abielulahutusse, kas see peaks olema kirikus aktsepteeritud?

Meie luteri kirikus vaatame abielulahutusele kui teatud protsessi kurvale tulemile ja keegi meist abielulahutust heaks ei kiida. Samas on seal palju hingehoidlikke küsimusi. Kui inimesed on mingil põhjusel abielu lahutanud, siis peame arvestama, et neil on ka elu ees. Kuidas nende suhe toimib uues abielus või kuidas nende suhe jätkub kiriku ja Jumalaga.

Praegu me oleme aktsepteerinud abielulahutust ja luteri kirik on ka laulatanud uuesti inimesi, kes on abielu lahutanud, aga see ei tähenda, et me seda heaks kiidame või õigustame. Me saame Jumala käest andeks paluda ja edasi liikuda, aga kõiki asju ei ole võimalik tagasi pöörata.
Kui aktiivne on luteri kirik tegelikult sotsiaalprobleemide lahendamisel?

Muidugi tahaksime me teha rohkem. Eestis ei piirata mitte ühegi kiriku tegevust. Nende tegevuse aktiivsus sõltub ainult nende endi suutlikkusest ja võimekusest. Meil on diakooniahaigla, meil on Peeteli kogudus, kus on lastekodu. Meil on mitmeid üksusi, kes tegelevad alates lastest kuni eakate inimesteni välja.

Millest tuleb see, et vaesemad inimesed on nõus teisi rahaliselt aitama rohkem kui rikkad inimesed?

Ilmselt mõistavad vaesed inimesed rohkem seda, mida tähendab olla tänases ühiskonnas näiteks haige ja samas mitte saada kätte ravimit, mida sul on vaja. Selline olukord kasvatab empaatiat teiste abivajajate vastu ja avab ka annetaja rahakoti.

Alati on lihtne üldistada ja vastandada rikkaid ja vaeseid, aga ma ei läheks üldistamise teed. Ma tunnen isiklikult väga palju rikkaid inimesi, kes tegelevad heategevusega ja panustavad palju.

Samas võin öelda, et olen kohtunud inimestega, kes olenemata oma sissetulekust ei soovi mitte kunagi mitte midagi anda ja eelistavad koguda raha sukasäärde. See ei ole seotud mitte inimese pangaarve suurusega, vaid pigem mõtteviisiga. Olen näinud heldeid inimesi nii vaeste kui ka rikaste hulgas.

Kas te arvate, et kehtib põhimõte, et rikast on Jumal õnnistanud ja vaest ta ei ole õnnistanud?

Ma arvan, et peaks nägema laiemat pilti. Peaks oskama olla tänulik iga päev, olenemata sellest, kas tegu on vaese või rikka inimesega.
Mõni väike asi on lõppkokkuvõttes suur. See on suuremas osas tänulikkuse küsimus.

Arvan, et Jumal ei ole välja valinud inimesi, keda ta õnnistab suurte rikkustega, vaid siin mängib rolli ka inimese iseenda rahadega hakkamasaamine ja enda ressursside arvestamine.

Usun, et pigem on küsimus selles, kas siis, kui väga rikkad inimesed homme kaotavad oma varanduse, muudaks see kuidagi nende ellusuhtumist, kas nad saaksid olla ka pärast seda õnnelikud.

Kui inimene saab olla õnnelik ka ilma varanduseta, siis omab see tõelist väärtust.

Mis vahet on, kas uskuda Jumalat või horoskoope?

Olen kohanud astroloogi, kes ütleb, et kui Jumal on loonud kogu maailma, siis ta on loonud ka kõik planeedid ja ka selle, kuidas need omakorda inimesi mõjutavad. Küsimus minu jaoks on selles, miks ma peaks uskuma siis neid planeete ja mitte Jumalat, kes need planeedid on loonud. Kui kõige algallikaks oleks Jumal ehk Looja, siis miks ma peaks veel leidma kedagi või midagi muud sinna kõrvale. Ma tahaks minna ikka sinna algallika juurde.

Mida soovite eesti rahvale?

Minu igatsus on väga lai. Mul on tunne, et me tihti unustame ära, et me oleme kristlik maa. Tihti on need asjad, mida me teeme, näiteks küünla süütamine isa haual või leinaseisak, kristlikud käitumisviisid, mitte kuskilt mujalt tulnud. See ei ole kaasa tulnud meie ürgeestlusega.
Me elame igapäevaselt kristlikku elu, meie vabade päevade hulka kuulub pühapäev, me tähistame kristlikke pühi. Isegi siis, kui ei minda suurel reedel kirikusse, arvestatakse seda päeva ikkagi vaba päevana.

Me elame kristlikul maal ja minu soov eesti rahvale on see, et me julgeksime seda endale tunnistada, et me oleme kristlased. Eriti mõeldes selle peale, et Eestisse on tulemas lähiaastatel teiste kultuuride ja religioonide esindajad. Kui külla minnes meile keegi ennast tutvustab, et mina olen moslem või budist, siis mida ma eestlasena vastan. Ma igatseks, et me eesti rahvana saaksime ennast igaüks religioosselt määratleda.

————————–
IDEED: Ühiskontserdid Helsingiga ja Lutheri õunapuu

Hiljuti toimunud istungil arutlesid EELK ja linn, milliseid üritusi võiks reformatsiooni 500. aastapäeva puhul korraldada.
Näiteks võiks toimuda Tallinna ja Helsingi muusikaline ühisprojekt, kus sama teost võiks esitada ja kuulata video vahendusel nii Tallinna kui ka Helsingi kirikutes.
Välja pakuti ka pidustusi sümboliseeriv logo, milleks sai õunapuu motiiv, seda kuulsa Marthin Lutheri öeldud tsitaadi põhjal “Kui ka maailma lõpp tuleks homme, tahan ma täna istutada õunapuu”.
Kõlas ka idee, et mõni sordiaretaja võiks luua uue Martini või Lutheri nimelise õunapuusordi.

Ilmunud ajalehes Pealinn 16.05.2016

Prindi