Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Pia Ruotsala: Kas Eesti lubab perevägivalda kogenud mehel nutta?

Me kõik oleme tõenäoliselt näinud vaatepilti, kus purjus mees ringi töllerdab ja lõpuks annab naine talle kolaka. Samuti tuleb sageli ette, et naissoo esindaja paneb mehe paika sõnadega – viimast solvates, mõnitades ja alandades. Selline olukord on meile tuttav teleekraanilt, koomiksitest, tänavalt, baarist ja võibolla ka enese elust. Huumor on siin sageli üks kaitsemehhanism, mis aitab vältida liiga raskete asjade käsitlemist.

Ajal, mil perevägivalda kogenud naistele ja lastele mõeldud tugiteenuste kvaliteet on aina paranemas, on mehed justkui ära unustatud ja jäävad abita. Samas statistika näitab, et Eestis kannatab perevägivalla tõttu 33 000 meest (naiste puhul on vastav arv 61 000). Enamik meeste lugudest jääb ainult koduseinte vahele. Mehe roll perevägivalla ohvrina on võõras ja tekitab sageli häbi nii mehes endas kui ka ühiskonna tasandil. Poisid sotsialiseeritakse juba varases eas kultuuri, mis eeldab mehelt tugevust ja võimet kõigega hakkama saada ning vaikselt kannatada. Mehed ei nuta!

Eestis on siiani lähtutud feministlikust lähisuhtevägivalla teooriast, aga jäetud kasutamata kümned muud lähenemised. Kõrvale on tõrjutud näiteks arengupsühholoogiline, bioloogiline, õppimisterapeutiline ja sotsiaalse kontrolli teooriad. Nendes maades, kus psühholoogiline abi on suunatud ainult naistele ja tüdrukutele, kasvab tegelikult perevägivalla juhtumite arv. Feministliku lähenemisega ei ole võimalik saavutada kestvat tulemust, sest sellega vaid koormatakse kriminaalhooldussüsteemi ja perevägivald jätkub põlvest põlve. Tuleb läheneda perekeskselt ja võrdselt – kõik vajavad ja väärivad abi.

Minu arvamus on, et kannatavatele meestele ei ole vaja eelkõige varjupaika, vaid kvaliteetset nõustamisabi. Siiani on Eestis seda pakkunud süsteemselt ainult EELK Perekeskus ja Meeste Kriisikeskus. EELK Perekeskuse vastuvõtule jõuavad perevägivalda kogenud mehed, naised ja lapsed. Kõigepealt tehakse tööd turvalisuse saavutamise nimel ja analüüsitakse iga pereliikme abivajaduse ”laadi”. Otsustatakse, kellega alustada tööd grupis, kellega individuaalselt, kui mitu töötajat kaasatakse protsessi ja kuidas tagada turvalisus kodus. Kui paarisuhtes on vägivald ja paari lepitamine on välistatud, siis tehakse paariga ühiseid seansse alles siis, kui mõlemad osapooled seda soovivad ja mõlema terapeudid seda mõtet toetavad. Töötada saab motiveeritud inimestega, kes soovivad muutust ja on valmis enda haavatavusega tegelema. Protsessi edu jaoks on vaja ka toetavat keskkonda – sind ja mind. Sellepärast on perevägivalla vastu võitlemine ühiskonnas meie kõigi ühine ülesanne.

Minu klientide hulgas on olnud mehi, kes on paarisuhte vägivalla ohvrid. Oma olukorda kirjeldades toovad mehed sageli esile häbi, mis takistab neid abi otsimast. Nad on näiteks kogenud politsei kahtlustavat suhtumist, kes on imestanud, et mõni mees laseb end naisel lüüa. Ka sugulased ei usu nende juttu või pole tahtnud sellest kuulda. Sõpradega suhtlemine on olnud takistatud või pikemat aega keelatud. Ja lõpuks tuleb alati välja põhiuskumus: ”Ma ei väärigi paremat. Ma olengi selline möku, kes ei saa elus hakkama.” See näitab, milliseks on perevägivald mehe identiteedi suutnud kujundada. Perevägivalla tagajärjena tuuakse välja magamatus, keskendumisraskused tööl, pidev hirm (sh. surmahirm), majanduslikud mured, somaatilised ja vaimse tervise probleemid (depressioon) ja koguni suitsidaalsed mõtted. Eestis puudub statistika selle kohta, kui paljud meeste enesetapud on seotud perevägivallaga. Enamus minu juurde jõudnud abikaasa poolt väärkoheldud meestest on kogenud varem perevägivalda ka ema, vanaema või muu kasvataja poolt.

Aastate jooksul ei ole ma kohtunud mitte ühegi perevägivalla ohvriga, kellele perevägivald ei oleks olnud tuttav juba lapsepõlves. Tihti on need kogemused samad nii ohvril kui ka vägivallatsejal ja see kõneleb minu arvates Eesti vägivaldsest ajaloost, nõukogude-aja traumadest, karmist kasvatusest ja väärastunud hoiakutest. Endiselt on Eestis poisid tihti oma kasvatajate jaoks “prügikastiks”, kuhu võib kõike valada. Poisse tohib halva käitumise eest alandada, füüsiliselt karistada ja nende peale karjuda. See kõik murendab enesehinnangut ja loob eeldused saada potentsiaalseks vägivalla ohvriks või toimepanijaks tulevastes suhetes.

Eesti teenuste süsteemist puuduvad professionaalsed ja regionaalselt võrdsel tasemel kättesaadavad teenused lähisuhtevägivalla toimepanijatele, mis oleksid ühtlasi integreeritud ohvrite abistamise süsteemiga. EELK Perekeskus on alustanud tööd lähtuvalt mujal maailmas töötavatest mudelitest ja saab ka toetuda Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku laiale võrgustikule kõikjal Eestis. Kui Sotsiaalministeerium jätkab EELK Perekeskuse perevägivalla perekeskse ravimudeli väljatöötamise ja rakendamise rahastust, on võimalik pakkuda kvaliteetseid teenuseid igas maakonnas. Vajalik on  tihedam koostöö spetsialistide vahel. Kui huvi pikaajalise ja kestva tulemuse saavutamiseks puudub, siis jääb ka mees kui abivajaja nähtamatuks. Kui lahendatakse probleeme nii, nagu Pealtnägijas sel kevadel kirjeldati – st ravitakse sümptomeid ukselukke vahetades vanglast vabanevat perevägivallatsejat kartes,  ja kui mitte keegi ei tegele probleeme põhjustava mehega, leiduvad alati uued ohvrid ja probleem jätkub põlvest põlve.

Perevägivald on probleem, mis puudutab meid kõiki. Meeste, naiste ja laste kannatuste vähendamiseks on meil kõigil vaja muuta isiklikke hoiakuid. Mees ei pea alati olema tugev, ka tema võib vajada abi ja tuge. Iga inimene on väärtuslik ja väärib turvalisi piire ja puutumatust. Vägivalda ei tohi õigustada, see on igal ajal ja olukorras lubamatu. Kui ma naisena pettun, tunnen üksildust ja frustratsiooni, armukadedust ja viha, siis mitte miski ei õigusta selle vägivaldset väljaelamist oma mehe peal – alandamist, löömist, temalt raha välja pressimist. Igaüks vastutab oma tegude, tunnete ja mõtete eest ning nende mittevägivaldseks muutmise eest. Ja kui seda ei suudeta välise abita, siis iga inimene vastutab ka endale abi otsimise eest. Eesti ja eestlased väärivad paremat – vägivallaga ei pea leppima. Olgem piisavalt julged, et probleemi tunnistada ja varakult abi otsida. Tõeline ligimene on see, kes ei naeruväärista mehe probleemi, vaid aitab tal abi leida – kas siis, kui mees nutab.

Arvamusartikkel ilmunud esmalt Õhtulehes (08.06.2016)

Prindi