Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Vello Salum 3.7.1933 – 30.11.2015

Emeriitõpetaja Vello Salumi matusetalitus toimub Pilistvere kirikus 10. detsembril algusega kell 11. Kirik on hüvastijätuks avatud juba tund varem.

Avaldame õp Eenok Haameri järelhüüde õp Salumile, mis esmalt ilmus ajakirjas Kirik & Teoloogia.

Vello SalumVello on oma maised tegemised lõpetanud. Ta ei olnud selline, keda poleks tähele pandud. Tal olid oma seisukohad vaimulikuna ja igapäevaelus tegutsejana. Teised ei pruukinud temaga nõus olla, aga see ei tähendanud, et ta oleks tagasi põrganud.

33 aastat tegeva vaimulikuna ametis oldud ajal on ta endast mälestuse maha jätnud mitmel kujul. Ta on loodust kujundada aidanud, aga seda oli ta ju EPA-s õppinud. Ta on ka inimesi kujundada tahtnud ja sellest annab parimat tunnistust kivikangur Pilistveres, mille tema rajas ja mille juurde tulles ei saa tulijad ükskõiksed olla, vaid peavad meenutama, mida meie rahvas on läbi elanud ja ehk mõnigi on järeldused teinud ning otsuse pidanud langetama.

Ta on elanud oma elu nagu tõeline põllumees. Eestimaa ja eesti rahvas on tema südames olnud. Teda juhtis ökoloogiline mõtlemisviis. Otse põllumehena on ta otsinud lahendusi selle rahva allesjäämiseks, et saaks kihelkondlik elu taas tähtsaks ja taastatud kunagised keskused. Ta pakkus mulle, et toogu ma Tartu Teoloogia Akadeemia Kõosse Pilistvere kihelkonnas, sealsesse endisesse mõisa keskusse, ja oli rahulolematu, et ma vedu ei võtnud. Kõiges, mida ta tegi, oli oma sisu olemas, ka selles kui ta otse trotsis tänapäevast pinnapealset mõtlemisviisi.

Eriliselt tuli temas esile hoolitsev toimetamine. Kui inimesed on valmis ühe päeva eel raha kulutama, siis tuleb see suunata sinna, kuhu tarvis. Ta kasvatas nartsisse naistepäevaks ja lõi üsna laialdase võrgu nende realiseerimiseks. Ka mina olen sellesse võrgustikku kuulunud. Aga ta ei teinud seda endale rikastumiseks. Ta toetas sellega majanduslikult Uku Masingut, võib olla veel kedagi ja loomulikult ka kogudust. Ta oli suur Uku Masingu austaja, aga mitte selline, kes tahtis olla Uku nägu või tema koopia, vaid tema talendi austaja. Tõenäoliselt palju sellest, mida hiljem Masingust avaldatud, on just tema poolt kokku kogutud. Räägin sellest, mida tean, sest kunagi UKK-s (hilisem UI) olen salvestanud Uku Masingu loenguid ja talletanud neid linte. Olen Vello suhtumist ja toimimist väga respekteerinud.

Ta teadis, et ma tema ideid alati järele ei kiitnud ja mõnelgi korral püüdsin teda nägema panna, et siin on küll arvestatav tõkkepuu ees, ent ta ei hakanud mind põlgama, vaid meie omapärane sõprus jätkus. Olen hinnanud tema isamaalisust ja imetlenud tema julgust ja mõndagi temaga kaasa teinud, aga meie teed on ometi erinevad olnud. Siiski, kui meil oli sügaval stagnaajal põrandaalune vaimulikest koosnev piibli- ja palvering, siis oli ta kohe nõus, kui kutsusin teda sellest osa võtma. Sellepärast oleme pidanud oma koosolekut ka Amblas tema kodus, nagu teistegi ametivendade juures. Meie sõpruse tunnistuseks on ka see, et me Vello oma noorimale pojale Siimonile vaderiks kutsusime.

Vello on sellest minevikust, kus palju oli hoopis teistmoodi. Aga need olud on karastanud meid ja õpetanud, et kurtmisest pole kasu, tegutsema peab. Ja selge, et tegutsema peab meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Enda nimel rahmeldades läheb ka kõige arukamalt välja mõteldu nurja. Korraga mõistan, miks tema vahel kõige äärmuslikumad ettevõtmised on vilja kandnud. Sellepärast palun teda teele saates:

Jumal päri hing!

Prindi