Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Vabaduse teetähised 2017-2018

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. (Gl 5:1a)

REFORMATSIOON 500

 

EESTI EVANGEELNE LUTERLIK KIRIK 100

 

EESTI VABARIIK 100

 

Üle kaheksa sajandi on möödunud Eesti- ja Liivimaa pühendamisest Maarjale. Aastail 2017–2018 tähistame suuri aastapäevi, mis on mõjutanud sügavalt Eesti rahva ja kiriku elu: 500 aasta möödumist luterlikust usupuhastusest ja 100 aasta möödumist Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Vabariigi sünnist.

 

Vaba inimene

 

luther500 aasta möödumist reformatsiooni algusest tähistatakse üleilmselt. Eesti rahvas tähistab seda usupeona, mille keskmes on evangeeliumi sõnum, mis inimest vabastab ja lohutab, julgustab ja rõõmustab. Teoloogiliselt tõlgendatuna on reformatsioon eelkõige kiriku pöördumine Jeesuse Kristuse poole. Sellisena ei taandu reformatsiooni tähendus üksnes 16. sajandi sündmustele ega ole ka ainult evangeelsete kirikute pärisosa. Pöördumisena Kristuse poole on reformatsioonil oikumeeniline tähendus, mis puudutab kogu kristlaskonda. See on kiriku alusest ja keskmest lähtuv kiriku uuenemine ning uuendamine. Kui reformatsiooni aastapäeva keskmes on evangeeliumi tõde ehk Kolmainus Jumal, võime loota, et kirikuid ja kristlasi juhitakse üksteisele lähemale, et neid innustatakse ühisele tunnistamisele ja teenimisele, et evangeelium saab Eesti rahva seas kuuldavamaks ja kogetavamaks.

Evangeelium laseb hingata, teeb julgeks ja vabaks, kingib uue elu, avab silmad teiste häda nägemisele ja peletab kurbuse. Kus iganes seda kogetakse, saavad elavaks reformatsiooni impulsid. Evangeelium ajendab järele mõtlema, mida tähendab tänapäeval olla kristlane. Mis muudab kristluse paeluvaks ja kuidas kristlust omaks võetakse? Millise eksistentsiaalse muudatuse see enesega kaasa toob? Aga ka seda, mis on evangeeliumile takistuseks? Kuidas saaksime olla ühiskonnas kutsuvamad? Millised impulsid tulenevad reformatsioonist kiriku tänaseks kujundamiseks? Mis järeldub reformatsioonist kristlike kirikute tuleviku ja kooselu jaoks? Milline on olnud ja kuidas hinnata reformatsiooni mõju ühiskonnale ja kultuurile Eestis, Euroopas ja üleilmselt?

Reformatsiooni aastapäeva tähistatakse koostöös kirikuosadustega, kuhu Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kuulub: üleilmse luterlike kirikute osaduskonnaga (Luterlik Maailmaliit) ning Euroopa evangeelsete kirikute osaduskonnaga (Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas). Eestis toimuvad ettevalmistused suhtluses Eesti Kirikute Nõukogu ja selle liikmeskirikutega.

 

 

Vaba rahvakirik

 


vaba_rahvakirik1917. aastal toimus Eestis Esimene kirikukongress, kus oli enneolematult laiapõhjaliselt esindatud luterliku kiriku liikmeskond ja kogudused.
Kongressil otsustati reorganiseerida siinsete alade luterlik kirik vabaks rahvakirikuks. Sellest sündmusest sai Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sünnipäev. Kristlik kirik jõudis Eestisse esimesel aastatuhandel. Kogudustevõrgu rajamine algas vastuoluliste arengute käigus ligikaudu kaheksa sajandit tagasi. 16. sajandil jõudis Eesti aladele luterlik reformatsioon ja sajandeid kuulus rahvastiku enamus luterlikku kirikusse. Usulise kooselu ja kirikliku elukorralduse kujundamise eest vastutasid aga üksnes tühise vähemuse moodustavad maaisandad. Vene keisririigis oli riigikirikuks õigeusu kirik ja luterlus üks nn sallitud religioonidest, mis oli riiklikult allutatud ministeeriumile Peterburis. Poliitilise ülemvõimu muutustega 20. sajandi alguses kaasnes luterliku kiriku õigusliku staatuse ja tegevusvõimaluste teisenemine. Vaba rahvakiriku 100. sünnipäev osutab kirikukongressi väljendatud tahtele, et luterlik kirik Eestis oleks riikliku eeskoste alt vaba, kogu selle liikmeskond osaleks kirikliku elu korraldamises ja kogu siinne ristirahvas kannaks vastutust usulise kooselu kujundamise ja edendamise eest.

Kristliku arusaama kohaselt on inimene vaba armu kaudu ehk usus. See on usu vabaduse teoloogiline tähendus. Nii on ka kirik vaba, kui ta laseb end juhtida evangeeliumil ja toetub Jeesusele Kristusele, kes on ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku Issand. Sellisena on kirik oma missioonis alati suunatud kogu rahvale, tervele Kristuse ristil lepitatud inimkonnale.

Vaba rahvakiriku sünnipäev ajendab mõtlema mitmesugustele küsimustele: missugune on olnud luterliku kiriku käekäik ja roll Eestis viimastel sajanditel? Kuidas on ikkagi seotud reformatsioon ja vaba rahvakirik? Kuidas võiksime mõtelda Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust kui vabast rahvakirikust täna? Millised tähendusseosed võivad olla problemaatilised ja saada takistuseks? Missuguses võtmes väärib vaba rahvakiriku mõiste jätkuvat teadvustamist ja lähemat avamist? Kuidas teha seda vastutustundlikult, arvestades kiriklikku, religioosset ja maailmavaatelist, aga ka rahvuselist ja kultuurilist mitmekesisust, mis iseloomustab maailma, Euroopat, aga üha enam ka Eestit?

 

Vaba riik

 

Manifest_Eestimaa_rahvastele1918. aastal kuulutati „Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele“ välja iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik. Euroopa ühiskondlik-poliitiliste murrangute taustal oli tekkinud ajalooline hetk Eesti rahva iseseisvuspüüdluste täitumiseks. Toona olid Eesti rahvas ja Eesti ristirahvas ulatuselt suuresti kattuvad. Kas usus Jumalasse kätketud julgus ja vabadus, hariduse ja vaimuvalguse väärtustamine ning koguduseelu iseseisva korraldamise taotlused olid andnud oma viljaka panuse teel poliitilise iseseisvumise ja riikliku enesemääramise poole? Kas reformatsioon, vaba rahvakiriku sünd ja vaba riigi kujunemine on omavahel kokku puutuvad või koguni sisemiselt seotud liikumised? Millised on võimalused evangeelse-luterliku arusaama kohaselt usu ja poliitilise sfääri suhte mõistmiseks? Kas selles seoses on oma roll ka reformatsiooni tagajärgederohkel arusaamal maisest elukutsest kui jumalateenistuse paigast? Millises vaimus ja millise vastutusega osalevad kirikud ja kristlased meie ühiskonna elus ja selle käekäigu kujundamises?

Eesti Vabariigi 100. aastapäev on hea võimalus õhutada võimalikult laiapõhjalist avalikku arutelu selle üle, millised on meie ühiskondliku kooselu kujundamise lähtekohad, kaugemad sihid ja ühised hüved. Aga ka seda, millised poliitilise toimimise viisid ning riigi ja kodanikuühiskonna rolli määratlused on nendega vastavuses? Just sellistes seostes saavad eriliselt kogetavaks nii religioossete ja maailmavaateliste põhiveendumuste olulisus kui ka nendevahelise dialoogi vältimatus. Hädavajalik on süvendada ja avardada riikliku iseseisvuse mõistmist viisil, mis on kohalikult vastutustundlik ja tähenduslik ning samal ajal abiks orienteerumisel Euroopas ja kogu maailmas, mille paljutahuline kokkukuuluvus ja seotus üha süvenevad. Kuidas kujundada iseseisvust koosolemise kontekstis ja koosseismist iseolemise horisondil? Kuidas põimuvad ja kuidas tuleks põimida riiklikke, Euroopa ja globaalseid perspektiive?

 

Oleme usus vabastatud, vaba rahvana, vabas kirikus ja riigis.