Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Jutlus „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“

peapiiskop Urmas Viilma
27.05.2017 Tartu Pauluse kirikus

 

Armsad tähtpäevalised, õed ja vennad Kristuses!

Ma alustan oma jutlust ajalehetsitaadiga, mis on pärit 3. juuni 1917. aasta Päewalehest ja kirjeldab saja aasta eest Tartus toimunud kirikukongressi. Lehes kirjutatakse: „See on iseäralik juhtumine, et otse tänawu aastal, mil meie Ew.-Luteri kirik oma aluse panemise, usupuhastuse liikumise 400 a. juubelit pühitseb, temale täielik uuestesündimise tund kätte on tulnud. See uuenemine on kõige parem ja mõjuwam juubeli-aasta annetus.

Käesolewat sündmust tuleb kõrgelt hinnata, niihästi usulisest kui awaliku elu ja rahwuslisest seisukohast. [—] Kirikukongress tegi uueste nähtuse selgeks, mille kohta küll muidugi kahtlust polnud: kirik on meie rahwapõlwel alles väga mõjukas ja arrwesse arwates tema mõju maa ja rahwa olukorras ja arenemises, selle kõrvaldamine võimata. [—] Õpetajaid oli rohkelt, ka wäljaspoolt Eestit (Riiast, Inglismaalt jne). Aga wõhikute arw käis kaugelt üle. [—]

Mõnes kongressiküsimuses esinesid paljud nendest õpetajate wäärilistena. Põhjendawad, selgitawad kõned wõi ettekanded olid muidugi õpetajate poolt, aga läbirääkimistel tarwitasid sõnaõigust oma suurema arwu kohaselt wõhikud hoopis enam kui waimulikud. Ning kõnelejate sõnadest tundus, kui tähtsaks nad kirikut ja selle uuendust pidasid, ühtlasi elawat rõõmu, mõnes otse hõiskawat waimustust, et ometi kord kogudustele wõimalus on ilmunud ise asjas kaastegew olla, oma häält kuulda anda.“

Meeleolukas kirjeldus kongressist jätkub artiklis veel pikalt. Lugesin selle lõigu ette, sest sellest lühikesest tekstikatkest tuleb eriti hästi välja just see, mida kõige enam mõeldi esimesel kirikukongressil sõnade „vaba rahva kirik“ all. See tähendas esmalt kogudustele, mis moodustusid maarahvast ehk eestlastest, enesemääramis- ja otsustusõiguse võtmist. Just nimelt võtmist, sest keegi ei tulnud seda eestlastele pakkuma, nagu ei kantud meie rahvale kätte saja aasta eest ka meie riiklikku iseseivust.

Seegi, et otsustasime kirikuna ja riigina iseseisvuda, oli tunnuseks, et oleme lõpuks sisemiselt vabaks saanud. Olime valmis ise otsustama ja vastutama. Selle sisemise vabaduse olime saanud Jumala armust. Samuti olid meile kingitud kiriku ja riigi iseseisvumiseks sobivad ühiskondlik-poliitilised ajahetked. Kuid otsuse neid hetki kasutada, et oma kiriku tuleviku üle otsustamine enese kätte võtta, pidime kirikurahvana ise langetama. Selleks kirikukongress ka Tartusse kogunes.

Märksõna „vabadus“ esines kongressil peetud ettekannetes sageli. Palju räägiti südametunnistusevabadusest eriti kirikusse kuulumise kontekstis. Täna on oluline teada, et sajandi eest kuulus peaaegu kogu rahvas ühte või teise kirikusse ning palju oli kriitilisi märkusi nimekristlaste aadressil, kes kuulusid küll kirikusse, kuid sisuliselt ennast kirikuga siduda ei olnud soovinud. Nõnda oli kirikukongressil arutelu all Eesti luterliku kiriku loomine vabakiriku mudelina, kus kõik, kes kirikusse kuuluda soovivad, seda esmalt tahteväljendusena avaldavad, mille järel nad kirikusse sisse arvatakse.

Aruteludes ja lõpphääletusel jõuti aga lõpuks välja Laiuse koguduse õpetaja Johan Kõpu pakutud vaba rahvakiriku mudeli juurde, mis tähendas seda, et kõik, kes olid ristitud, loeti kiriku liikmeks, kes aga soovis kirikust lahkuda, pidi selleks eraldi soovi avaldama.

Võime öelda, et praegugi toimub EELK liikmete arvestus samade põhimõtete alusel – ristimisel liitutakse kirikuga, kirikust lahkutakse isikliku avalduse alusel või „jalad ees“.

Eraldi oli arutluse all rahvusküsimus või rahvuskiriku küsimus. Kas eestlastel peab olema oma kirik ja sakslastel oma kirik? Kumb tuleb enne, kas usk või rahvuslik kuuluvus? Johan Kõpp ütleb lõpuks ühes oma sõnavõtus: „Tegelikust olukorrast lähtudes ütleksin, et tuleb kord lõplikult saada vabaks varemalt sagedasti kuuldud ja korrati praegugi veel rõhutatud seisukohast: olen esimeses joones kristlane, siis eestlane (või muu rahvuse liige). [—] Eestlasena võin olla kristlane ja kristlasena eestlane.“

Vaba rahva kirik, sellisena, nagu ta sajandi eest asutati, tähendas Kõpu sõnadele toetudes rahvustunde sidumist kristlusega nõnda, et üht ei asetata teisest olulisemale kohale, vaid mõlemaga arvestatakse ning mõlemat väärtustatakse.

See ka aitab mõista, miks on luteri kiriku esindajad ja vaimulikkond alati olnud ühiskondlikult aktiivsed ning läbi enam kui sajandipikkuse ajaloo kaasa rääkinud riikliku või rahvusliku, sealhulgas poliitilise elukorralduse küsimustes. Kiriku esindajatest poliitikud on olnud enamasti ka keskmisest rahvuslikumalt või konservatiivsemalt meelestatud.

Rahvakirik on alati jaganud muret rahva ja rahvusriigi kestmise pärast ning seisnud rahvuslike ideede eest. Nõnda on kiriku roll oma esindajate kaudu olnud üsna määrava tähtsusega Eesti Vabariigi väljakuulutamisel saja aasta eest ning vaikiva vastupanu osutajana ja vabaduseidee säilitajana okupatsiooniaegadel, rääkimata veerand sajandit tagasi Eesti iseseisvuse taastamise eel ja kestel toimunud aktiivsest rahvuslikust ja muinsuskaitselisest liikumisest, mis paljuski leidis oma lätte Eestimaa pastoraatidest ja kirikutest.

See, et need teemad pole nüüdisaegses rõhutatult ilmalikus riigis enam nii aktuaalsed kui veel veerand sajandit tagasi, ei tähenda, et kiriku rolliks pole praegu endiselt ühiskonnas kaasa rääkida ning koos saja aasta juubelit tähistava Eesti riigi ja tema sugugi mitte nii ilmaliku rahva tänase päeva ehk oleviku ja meie kestmise ehk tuleviku pärast muretseda.

Vabadus ei ole aga ainult midagi, mis on nähtav ja kogetav kiriku enda või kiriku liikmete tegutsemisõiguse või tegutsemisvõimaluste realiseerimise kaudu ühiskonnas. Evangeeliumist lähtuval vabadusel on alati esmalt vaimne, lausa õndsuslooline mõõde.

Käesoleva, mitmekordse juubeliaasta tähendust selgitavasse sissejuhatavasse teksti „Vabaduse teetähised 2017–2018“ oleme kirjutanud sellest vabastavast vaimust nõnda: „Kristliku arusaama kohaselt on inimene vaba armu kaudu ehk usus. See on usu vabaduse teoloogiline tähendus. Nii on ka kirik vaba, kui ta laseb end juhtida evangeeliumil ja toetub Jeesusele Kristusele, kes on ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku Issand. Sellisena on kirik oma missioonis alati suunatud kogu rahvale, tervele Kristuse ristil lepitatud inimkonnale. [—] Oleme usus vabastatud, vaba rahvana, vabas kirikus ja riigis.“ (http://www.eelk.ee/et/vabaduse-teetahised/)

Juubeliaasta juhtmõte, tänase jutluse aluseks olev salm „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1a) juhatab meie mõtted südametunnistuse, aga ka evangeeliumi kaudu meile kingitud vabaduse juurde. Millise vabaduse Kristus on meile andnud? Vastan, kasutades taas esimese kirikukongressi ühe peakõneleja Johan Kõpu mõtet: „Jeesus ei toonud mitte eeskirju, seadusi, vaid sisemist, hingelist vabadust. [—] Inimese hing on kõige kallim väärtus, ta otsib ühendust Jumalaga ja siin ei saa ega tohi teine ennast vahele segada.“

Kirikul ei saa olla õigust astuda inimese ja Jumala vahele nende omavahelise suhtluse filtreerijana või piirajana. Kiriku ülesanne on Kristuse antud käsu kohaselt olla Jumala kõne võimendajaks, kohaleviijaks, vahendajaks. Samuti on meie kiriku õpetuse kohaselt kiriku kätte usaldatud Jumala armu vahenditena Jumala sõna kõrval ka sakramendid.

Vabadusest neid kasutada inimeste Jumala juurde juhatamisel ei tohi kirik teha reeglistikku ja normide kogumit, millega arm muudetakse kättesaamatuks või kalliks. Jumala arm aga on hindamatu! Mitte selles mõttes, et ta oleks väärtusetu, vaid selles mõttes, et ta on nii hinnaline, et ainus võimalus sellest inimesel osa saada on Jumala armust seda tasuta vastu võttes. Just sellisena on Jeesuse Kristuse arm kõigile kättesaadav, sest lunastusel pole muud hinda kui ristil vabatahtlikult ja ilma süüta valatud Jeesuse veri.

Kristus muutis Jumala armu kättesaadavaks kõigile, kes temasse usuvad. Sellele arusaamisele jõudis ka Martin Luther viie sajandi eest, kui ta lugedes apostel Pauluse kirja roomlastele leidis sealt sõnad: „Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama!““ (Rm 1:17) Väidetavalt oli just see salm üheks võtmekirjakohaks, mis viis Lutheri tõdemuseni, et kirik, mis on inimesed võtnud oma inimlike ja korralduslike reeglite kaudu käsu ikkesse, vajab uuendamist ja puhastamist.

Reformatsiooni 500. aastapäeval ning meie oma kiriku riikliku valitseja eestkoste alt vabanemise 100. aastapäeval peame endiselt küsima, mida meie vabadus meile tähendab. Kas see annab õiguse oma kirikuga, oma kogudusega, oma isikliku usu ja eluga teha kõike, mida ma soovin, või lasub mul ka terake vastutust kaasinimese, kaaskristlase või kogu ühiskonna ees selle vabaduse kasutamisel?

Täna pärastlõunal arutame kirikukongressi avalduses Eesti vaba rahvakiriku, meie oma armsa EELK rolli üle Eesti ühiskonnas. Kavatseme vastu võtta avalduse, milles on muu hulgas sõnad: „Kirikul on kaasvastutus Eesti rahva ja kultuuri ees.“ Mida tähendab kiriku kaasvastutus rahva ja riigi ees? Kes on see kirik, kes vastutab? Võite suunata kõik oma silmad siia kantslisse, kui otsite kirikut, kuid … mina peegeldan selle pilgu tagasi kirikupinkidesse ja isegi läbi telekaamera kodudesse, tsiteerides sellesama avalduse järgmist lauset: „Vaba rahvakirik on kõigi kirikuliikmete ühine ja avalik vastutus.“

Meie kõigi vabaduse paariliseks on vastutus. Iga ristiinimene vastutab oma isikliku usu eest. Lapsevanemad vastutavad lisaks ka oma laste usu ja kristliku kasvatuse eest. Kirik vastutab Kristuse kuulutamiskäsu täitmise, puhta Jumala sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise eest kõigile rahvastele. Ilma hinnata!

Selle ülesande jättis Jeesus meile kõigile, oma jüngritele, kui ta ütles sõnad, mida kuulsime tänaste pühakirjalugemiste hulgas: „Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni“ (Ap 1:8).

Tollase ilmamaa ääreni, siia Läänemere kaldale jõudsid esimesed sõnumid Issandast Jeesusest Kristusest umbes tuhande aasta eest. Meil Eesti vaba rahvakiriku liikmetena on koos teiste Eestimaa kristlastest usukaaslastega kaasvastutus seda evengeeliumituld jätkuvalt põlemas hoida. Selleks oleme me seatud ja kutsutud.

Palju õnne möödunud sajandi eest!

Palju õnnistust eesootavateks Issanda päevadeks!

Aamen.