EELK
Esilehele Kirikutelehele
Tagasi kirikutelehele Anseküla kirik vanal fotol


Millalgi pole Eestimaal ühe aastakümnega ehitatud niipalju kirikuid kui 1860ndatel.

16 uut pühakoda, millistest viis aastal 1863 ja kaks – 1864. Need viimased mõlemad Saaremaa kaugesse soppi – Sõrve säärele. Jämaja ja Anseküla. Seda kirikut, mis vanal fotol seisab hoolitsetuna ja imposantsena, ei ole Anseküla Maarja kogudusel enam pea 60 aastat olemas – II Maailmasõda rullus temast üle. Ehkki 1943. aastal Konsistooriumisse saadetud palvekirjas öeldakse, et juhatus “kõige oma tahtega püüaks esijoones kirikut jälle korda seada”, ei saanud põlenud kiriku taastamine enam kunagi teoks. Pisuke kogudus kolis oma 1935. aastal valminud Tiirimetsa “Emmause” palvelasse üle.

Albumist EELK Kirikud (Tartu, 1939) loeme tagasivaatena pühakoja ja koguduse ajaloole:

“Anseküla Maarja kirik ehitati Kärla abikirikuna umbes aastal 1300, millal ta kandis ristimise kabeli nime. Aastal 1560 ehitati ta suuremaks, ja kroonikas nimetatakse teda juba Jamaja abikirikuks. Iseseisvaks koguduseks sai Anseküla 1660. a., kuid oli 1711–1729 ja 1875–1887 Jamajaga ühenduses. 1850. a. oli Anseküla kirik nii armetus ja viletsas seisukorras, et teda loeti Baltimaade kõige viletsamaks kirikuks. Põhjalik ümberehitus teostati aastal 1864, millega ehitati praegune uus nägus kirik 400 istekohaga.”

Asjatundjate hinnangul rajati gooti stiilitunnuseid jäljendav nelinurkse koori ja ühelöövilise pikihoonega Anseküla uus kirik arvatavasti oma eelkäija alusmüüridele – need alusmüürid on säilinud. Varemeis jumalakoja kellatorn ehitati nõukogude ajal ümber majakaks.

Anseküla koguduse õpetaja Peeter Kohandi 1959. aasta sõnalisest aruandest loeme:

"Endise kiriku asukohta tähistab tuletorn, mis vilgub heleda leegina öös. Tiirimetsa palvela altaril on endise kiriku altaripiibel, millele on esilehele kirjutatud kellegi poolt pihtimus sõja raskeilt päevilt, kus kirjutaja erilise rõõmuga märgib, et on selle päästnud hävinenud kiriku varemeist, et ta võiks tulevikus tunnistajaks jääda Jumala tahtest, mis jääb. Nii on kalli kiriku kaotus nagu toonud kogudust lähemale Jumala käskude ja tahte täitmisele."

Meeldetuletuseks, et pühapaika mistahes hoolimatu suhtumine - inimlikus meeles võib ju olla hea tahtegagi, toob ikka kaasa kurbi tagajärgi - kolmandat ja neljandat põlve, pakun siin lisanduseks Anseküla kiriku õigele pildile pea 110 aasta taguse ajalehelõigu, mis räägib sellest, kuidas ansekülalased kenama jumalakoja saamise õhinas lõhkusid ära oma keskaegse, koguduse poolt ajapikku täiesti käest ära lastud, väidetavalt viltuvajunud torniga kiriku:

Et nüüd kiriku puudulik olek wäga silma paistis, siis wõtsid kiriku wanemad ükskord nõuks katust ja lage läbi waadata. Nad leidsid, et nõuupuud (sarikad) äramädanenud ja mõned neist asemelt ära olid, seega lagi ja katus kokku langgeda ähwardasid. Kiriku kohus tuli kokku ja sääl wõeti kõige päält nõuks katust ja lage maha kiskuda ja uuesti ehitada. Üks kiriku wanem aga arwas, et kui ju katus ja lagi uuesti ehitatakse, siis oleks see küll soowitataw, et ühtlasi ka kiriku seinad kõrgemaks tehtaks; ja nõnda tähendati ühest weast teise pääle, nõnda, et wiimne nõu see oli kirikule tükkis uus nägu anda. Nõnda sai seeläbi, et kiriku katus ükskord läbi waadati, Anseküla kirikkond enesele see kiriku, mis temal ka praegu on.

Kõige raskem töö oli wana torni mahakiskumine. Ülewelt pääle hakates oleks see töö palju aega ja suuremat kulu tarwitanud, sest et wana aja ehitused kindlamast materjalist tehtud, kui praegusel ajal. Seepärast võttis töömeister nõuks torni jämeda köiega täiesti maha kiskuda. See oli üks mõte, mis palju kahtlust sünnitas. Aga meister hakkas iseäraliku rahu ja julgusega oma töö peale; laskis õhtupoolt, kuhu torn kiiwa kaalus, torni wundamendi lahti kaewada. Seestpoolt laskis tema torni palkide ja kiwidega wajutada. Siis köitis ta trossi torni luukide kohal torni ümber. Teine trossi ots sai pilli läbi tõmmatud, mida 16 meest wedasid. Kui nad nõnda ennast kolm tundi oliwad waewanud, läks 1½ tolli jämune tross katki. Wanad ja noored inimesed olid külast kokku tulnud ja tahtsid torni langemist näha. Nüüd hakkasid nad töömeistri nõu üle naerma. Ja mõni pilkamise sõna oli ka kuulda. Töömeister hakkas uuesti kaalusid seestpoolt torni kiwidega raskemaks tegema ja uuesti wedasiwad töömehed trossi pilli läbi. Wiimati ometi langes ühe suure praksumisega prügi ja lupja torni külgedelt maha. Nüüd oli töömeistri julgus ja lootus suur. Ta seadis ühe mehe loodi nööriga torni juure. Jälle sai uuesti pilliga weetud, sääl andis töömees teada, et torn pool tolli oli vajunud. Nüüd waatsid kõik torni otsa pääle, iga mees tahtis näha, kuidas ta langes. Weel tähendas loodi mees, et torn terve tolli on wajunud, natukese aja pärast: "Kaks tolli!" ja siis hüüdis ta wärisewa häälega: "Torn langeb!" Tema langemise läbi wärises maa nõnda, et külast ja kiriku mõisast inimesed kohkunud näuga wälja jooksid. Torn oli kõiges oma pitkuses põhjast otsani maha langenud ja nõnda puruks läinud, et ainult üks pitk prügi hunnik näha oli. (Saarlane, 1891, nr. 6).

Üürikeseks jäi Ansekülas rõõm uuest jumalakojast, mis ei olnud vana kiriku moodi "puudulik ja wäeti hoone, millest halwemat tervel Baltimaal leida ei olnud". Tornilõhkujate lapselastest veeres üle suur sõda ning sestpeale pole Anseküla kirikut olemas.

Koostanud Sirje Simson
02.2001

Tagasi kirikutelehele

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt