Koostanud Sirje Simson
Kogumikust "Elva minevikus ja olevikus" loeme:
"1912. aastast peale pidasid mõned Tartu ja naaberkihelkondade õpetajad ajuti seltsimajas jumalateenistusi. Mõnede saksa soost kohalike elanike algatusel hakati 1914. aastal raudtee äärde metsa ehitama väikest kivikirikut (kapelli), mis aga sõja puhkemisel pooleli jäi. Pooliku ehituse andsid algatajad üle Tartu Jaani kogudusele. 1920. a. Jaani kogudusega kokku leppides viisid Elva eesti soost kodanikud ehituse lõpule. Kirik on sellest ajast saadik kohaliku rahva tarvitada. Mahutab 350 istekohta. 26. oktoobril 1920 tunnistas Konsistoorium Elva koguduse iseseisvaks. Möödunud aastast saadik on kogudusel ka oma õpetaja, kuna siin varemini jutlust pidasid Tartu kirikuõpetajad ja kohalik köster J. Kompus."
Vahetult I Maailmasõja eel jõuti väike gootilik punastest tellistest Elva kirik ehitusjärjega küll katuse alla viia, aga kuna siseviimistlus lõpetati kuus aastat hiljem, võib seda arhitekt A. Eichorni projekteeritud hoonet lugeda esimeseks uueks pühakojaks iseseisvas Eesti riigis. Elva kiriku pühitses Võru praost Friedrich Ederberg 5. septembril 1920. Gootikast inspireeritud motiivid pääsevad mõjule kirikuhoonet väljast vaadates. Teravkaarsed aknaavad, kolmnurksakmeline friis, läänefassaad tipneb miniatuurse kaheksatahulise konsooltorniga, mida katab kooniline telkkiiver. Kolmnurkse ehisviiluga rõhutatud teravkaarse peaportaali ülaosa kaunistab stiliseeritud kuusnurk (taaveti täht). Siseruum kirikuliste kohal kummuva silindervõlvja laudlaega ei mõju pühakoja välisarhitektuuriga stiiliühtselt ning on äärmiselt lihtne.
Bibliograafia:
Elva minevikus ja olevikus. Koostanud J. Kärner. Elva, 1931
Eesti arhitektuur. 4. Tartumaa. Tln.,
03.2001
