Haljala kogudusel on olnud juba kaugetel aegadel neli abikirikut: Toolse, Käsmu, Pihlaspea ja Vainopää. Kunagi olid need rannakabelid kõik puitehitised. Kui Pihlaspea kabeli aeg ümber sai ning tekkis vajadus uue kodukabeli järele, langes Sagadi mõisahärra Paul Eduard v. Focki eelistus Eskule. Sinna, metsade keskele, oli määratud kerkima kivist, väikese kiriku mõõtu kabelihoone. Tänaseni tuletab v. Focki raidvapp pikihoone lääneseinas kunagist suverääni meelde. Küllap võistles Sagadi mõisnik Palmse Pahleniga, kel justsama, aastal 1843, mil Esku kabelit asuti projekteerima, ka oli kiriku nurgakivi pandud - Ilumäel. Arhitektuuriliselt jääb Esku Ilumäest küll mõnevõrra tagasihoidlikumaks, aga vähemasti tornikiivrid on kummalgi ka esmapilgul sarnased - mõlema pühakoja projekt on arhitekt J. Schellbachilt. Pühitses Esku kabeli Haljala õpetaja Thomas Ferdinand Striedter 28. oktoobril 1845.
Ehitamise käigus oli hilisklassitsistlikuna kavandatud kabel omandanud historitsistlikke sugemeid. Ka ei möödunud palju aega, kui selgusid ehituslikud puudujäägid ning 1877 suvel kindlustati läänemüüri kontraforssidega, pikihoone ja torni vahel laieneva prao tõttu. Sisustatud on puitlaega ja paeplaatidest põrandaga Esku kabel äärmiselt lihtsalt. Münchenist tellitud maal "Laske lapsukesed minu juurde tulla" (I. C. Koch, 1845) paikneb klassitsistliku kujundusega - sammaste ja kolmnurkfrontooniga altariseinas.
Kuna suur kabelihoone kuulus sakstele ega olnud mõeldud matusetalituste tarvis, siis talurahvale ehitati siiasamasse, kooriosast põhja poole omaette väike surnukabel.
Esku kabeliaiast aga sai sellesama parun Paul Eduard v. Focki meelevalla järgi kalmistu, millesarnast teist Eestimaa pinnal ei leidu. See kena tsaariaegne postkaart lubab surnuaia ainulaadsuses oma silmaga veenduda ka neil, kes ise Eskus kunagi käinud ei ole, või kes omal ajal pole Esku puuristide ja väikeste unikaalsete raudkivihauaplaatide võlu võsas ja kõrgete rohumätaste vahel üles leidnud.
Kabelist lõunasse jäi parunite matusepaik - kalmistu esimene hauakivi kuuluvat von Wrangelile Varangust, kes olla tulnud uut kabelit vaatama ja uppunud jões. Talupojad maeti kabeli põhjakülje äärde. Koduuurija Lembit Odres on Esku kalmistu ajaloolise õiendi koostamisel kasutanud 62 aastat köstriametit pidanud Gustav Veinmanni (1863 - 1947) käsikirjalisi märkmeid. Kordan tema poolt tsiteeritut:
Paul v. Vocka poolt kirjutatud Esku kabeli seaduses oli käsutatud surnu järjekorras ritta matta, vaatamata, kas surnu oli rikas või vaene, peremees ehk teenija. Ristid haudadele olid ühe sugused, lapsel ehk vanal - mustaks värvitud puust lipid ristidel ees, taga pool must, eest poolt valge, must kiri: lapil surnu nimi, vanus ja suremise aeg; all pool surnule kohane püha kirja salm. Lapid kirjutas köster. Mõisa poolt anti risti lappide ja puusärgi lauad, ka ristide ja lappide jaoks värvi. See laudade ja värvi andmine kestis kuni 1900. aastani. Siis oli mõisa valitsejaks parun Paalen, tema enam ei andnud. Paul Ed. v. Vocka surma (1884) järgi oli mõisa pärishärra kohusi täitmas landrathi venna poeg Gideon. Tema lubas juba üks kõik millest tehtud risti, kas malmist, rauast ehk kivist, aga ikka selles suuruses ja vormis kui puust ristid…
Peale matmist ja talvel maetud haual kohe peale lume sulamist, kõige hiljem mai kuul tuli haud rohumätastega katta. Haua katmine oli aga surnu omaste kohus. Laulumehe kohus oli haudade pealt ja kogu surnuaialt kohe rohi ära niita, kui vikatiga sai; nii laulumees ütles ühel suvel 6 korda niitma…Järjekindlalt käis parun kuni surmani igal kevadel aprilli ehk mai kuul surnuaial järele vaatamas, kas oli aed puhas, uulitsad kenasti rehitsetud, haud mätastega kaetud. Oli kõik korras, andis laulumehele meeleheaks 3 ehk 5 rubla, ei leidnud korras olevat - sai noomituse…
Pihlaspea kabel vajas 1827. aastal kohendamist. Sagadi mõisnik Eduard von Fock lubas oma kuluga uue kabeli ehitada, kui tal lubatakse kabel Pihlaspealt üle viia Eskule ja kasutada vana kabeli materjali. 1845 Pihlaspea kabel lammutati ning Eskule ehitati uus kabel. Viimane Pihlaspea kabeli laulumees olnud Aksel Horn, vanast Hornide laulumeeste suguvõsast. Tema hääl kostnud vaikse ilmaga paari versta peale. Ise öelnud, et ta oleks Oleviste köster, kui tal saksa keel suus oleks. Esko kabbeli ja kirrikoaia pühitsemine toimus viinakuu 28. päeval 1845. Esku kabeli ehitamisel ilmneb selgesti Sagadi mõisniku plaan rajada oma valduste keskele kiriklik ja hariduskeskus. Kuigi Pihlaspea, mille asemele Esku tuli, oli olnud Haljala üldkasutatav abikirik, püüdis von Fock hoida Eskut ainuüksi Sagadi kabeli ja surnuaiana. Ta koostas Esko Kabbeli-Seaduse, nägi ette, et Esku surnuaed oli üksnes Sagadi rahva jaoks, kuhu inimesi maeti ainult ritta, ühesuguste pruunjasmustade nimesiltidega varustatud puuristidega. Matuseplatsid ning hauakivid tulid Eskule alles siis, kui kadusid mõisniku võim ja kabeliseaduse jõud. Teiste mõisate inimeste matmisele tehti kitsendusi, oli vaja eraldi matmisluba. Seepärast asutasid teised rannakülad (Vergi, Mustoja, Aili, Pihlaspea, Jorika) Pihlaspea randa mere kaldale uue surnuaia ning ehitasid sinna torniga väikese puukabeli. Sel polnud aga ametlikult abikiriku õigusi. Sagadi mõisnik kreposteeris Esku oma nimele kodukirikuna. Võibolla et kogudus ja kirikukonvent seda ei teadnudki.
Enn Tarvel. Lahemaa ajalugu. Tallinn, 1983
Kui Eesti kodanlik valitsus Fockide ehitatud Esku kabeli Haljala kogudusega liitis, polnud viimane Sagadi omanik Ernst v. Fock sellega nõus ja palus kohut otsus tühistada. Ringkonnakohtust läks asi edasi Riigikohtusse ja lõppes 1938. aastal pärast nelja-aastast protsessi Focki võiduga. Haljala kogudus ja Põllutööministeerium kandsid kõik kohtukulud.
H. Joonuks. Võsu. Tallinn, 1975
Koostanud Sirje Simson
05.2001
02.2003
