Koostanud Sirje Simson
Tänawu Jaani päewal said meie Haapsalu kogudused jälle lossi kirikusse. See wana kirik sai küll juba minnewa aasta Oktobri kuus pühitsetud, aga sest et kiriku toolid siis walmis ei olnud, pidime talweks weel weikese linna kiriku jääma. Nüüd on see töö ka tehtud ja mõlemad kogudused, Saksa ja Eesti kogudus tulewad iga pühapäew sesse ilusasse kiriku kokku ja kiidawad Jumalat, kes meie Ärapeastja, kes ka surmast wälja saadab. Wana lossi Nigula kirik Haapsalus, sai aastal 1228 ehitud ja oli peale 300 aasta Saksa katoliki koguduse kirikuks. Kui 1550-ma aasta ümber püha Ewangeeliumi walgus meie maale hakkas paistma, siis sai ta saksa Luteruse koguduse kirikuks.
Wana lossi kirik on wäga palju õnnetusi näinud sõdade ja tulekahjude läbi, ja mitu korda on ta oma katusest ilma jäänud. Ikka oli kogudus seda wiga jälle äraparandanud ja oma Issandat tänanud, et ta neid weel suurema kahju eest hoidnud. Aga kui Martsi kuus aastal 1726 kange torm kiriku katust jälle ära wiis, ei tahtnud nemad seda mitte enam parandada ja jätsid oma kiriku maha. Mikspärast nemad see kord ära tüdisid, ei tea meie mitte; külap usu tuli oli wist kustunud, et nemad oma kallis kauni Jumala koja pärast kulu ja waewa kartsid. Nii palju on meile teada, et saksa kogudus sel ajal Eesti kirikusse kolis, ja et mõlemad igapäewased jumalateenistused sest ajast peale 60 aastat linna Jaani kirikus peeti. Siis hakkas seesama linna kirik ise ka lagunema…
Ristirahva pühapäewa leht, 1890, 23. september.
Haapsalu lossikirik, keskaegne Saare-Lääne piiskoplik toom, üks esimesi Läänemaa kirikuid on romaanikalt gooti stiilile ülemineku kaunis näide Eesti sakraalehitusloos, mastaapseim ühelööviliste pühakodade seas. Haapsalu lossikirik pühitseti 1279. Veel võlvimata, kuid katusehari kõrguse poolest võistlemas linnuse tuumikuks olnud kapiitlihoone tornidega. Aegade vältel rüüstati Haapsalut korduvalt ning kannatas ka kirik, mis ikka uuesti tarvitusele võeti. Jacob de la Gardie poolt lossiks ümberehitatud keskaegne linnus sai vähem kui poolsada aastat hiljem (1688) tulekahjus otsa. "Reede, 23 märtsil 1688, kell 3 hommiku läks lossis tuli lahti ja hävitas kõik eluruumid, kiriku katuse, uue oreli, mida krahv Magnus de la Gardie Nelipühiks 1658 oli kinkinud, kirikutoolid ja kellatorni ühes kelladega ära. Kiriku võlvid jäid aga terveks." Nii tunnistab kroonika. "Järgmisel pühapäeval, 4. paastupühal 25. märtsil peeti jumalateenistust linnakirikus ja selleaegne õpetaja Joachim Sellius ütles kogudusele jutlust sõnade üle "Minge ja tooge puid!" (Hagai 1, 8). Sellepeale läksivad koguduse mehed järgmisel päeval Vormsi ja Hiiumaale, tõivad sealt palkisid ja puid ja hakkasivad lossi kirikule katust ehitama. Kristuse Ülestõusmispüha hommikut võis kogudus jälle oma armsas kirikus pühitseda. 15. juulil oli ka kellatorn parandatud ja uued kellad kutsusivad kogudust jumalakotta." (Ristirahva Pühapäevaleht, 8. augustil 1913). Kähku korda tehtud pühakoda teenis haapsallasi kuni 18. märtsini 1726, mil torm katuse pealt viis. Nüüd jäeti pühakoda poolteiseks aastasajaks maha, kuni pastor Leopold Rödderi eestvõttel remonditi ja renoveeriti ja(taaspühitseti 15. oktoobril 1889). Viimases sõjas Haapsalu lossikirik kannatada ei saanud, küll aga rüüstati ning taas jäid ta uksed suletuks. Peale seda kui viimasel nõukogude-aastakümnel kontserdisaaliks restaureeritav hoone kogudusele 1990. aasta kevadel tagastati, võis keskaegne toom oma püha funktsiooni uuesti täitma hakata.
Nüüd on Jumala nähtawa suure armu läbi kallis lossi kirik ometi walmis saanud. Lossi kirik on seestpidi 120 jalga pitk, 38 jalga lai ja 50 jalga kõrge. Kolm kallist kiwi wõlwe, nii laiad kui kirik ise, on temale seest katteks. Altari aken on peale 23 jalga kõrge, s. o. rohkeste jalg maad kõrgem kui kõik praegune wana linna Jaani kirik, põrandast laest saadik. Kolm aknat lõuna pool on 18 jalga kõrged ja ümmargune orelakoori aken on 10 jalga läbistiku. Lossi kiriku küljes on weel kaks kõrwas-hoonet, teine on käärkamber, kahe ilusa wõlwega ja teine on üsna ümmargune ristimise kabel. Ta on ilusaste wõlwitud. 40 jalga kõrge ja kesk wõlwe sees on üks ümmargune aken, kust päewa walgus just ristimise kiwi laua peale maha paistab. Peale seda on seal kabelis weel kolm suurt külle-aknat, 20 jalga kõrged.
Ristirahwa pühapäewa leht, 23. septembril 1890.
Bibliograafia
Eesti kunsti ajalugu. 1. köide. I. Tln., 1975, lk. 35
EELK Lääne praostkond. 1993
Ristirahwa pühapäewa leht,. 1890, 23. september, lk. 317
Ristirahwa pühapäewaleht. 1913, 8. august, nr. 32, lk. 250-251
05.2001
