Esimene teadaolev viide Hageri kirikule pärineb 1424. aastast. Kirik põles maha Põhjasõja aegu 3. mail 1710 ettevaatamatust tuletegemisest ning taastati 1713. aasta lõpuks. Vahepeal toimusid jumalateenistused Sutlema mõisas. 19. sajandi usuliselt ärksad aastakümned kasvatasid kogudust sedavõrd, et lauale käimise juures oli aina üks tungimine ja pressimine. Hageri senine kirik ei olnud kogudusele mitte ainult kitsaks jäänud, vaid, vaatamata remontidele 1803 ja 1822 ning suuremale ehitustööle 1851, mil uuendati võlvid ja katus, ka väidetavalt halvas seisukorras ning, nagu ajaloolisel Harjumaal mitmel pool mujalgi, loobuti nüüd siingi vana kirikuhoone suurendamisest uusehituse kasuks.
Talisel ajal tuiskas lund sisse; ukse piitjalad ja akna raamid olid mädanud ja katus ja pealt wari ei lubanud enam kaua seista. Ilus ei olnud Hageri kirik iialgi ei seest ega wäljast; kes mööda sõitnud wiimsel ajal, kus majal juba kirikud uuendatud olid, teab et ehk näutumat kirikut palju ei ole olnud; aga siiski oli tema kogudusel armas, nagu wana ema, ehk nagu sinu sündimise koht, olgu ka kõige näutum urtsik; ja selle tema näutuma olemise pärast ei oleks keegi hakanud teda lõhkuma.
Tsitaat kirjutisest 1890. aasta Ristirahwa pühapäewa lehes.
Viimne jumalateenistus vanas kirikus peeti 9. septembril 1890, uus jumalakoda pühitseti 13. septembril 1892. Uue jumalakoja arhitektuur (kubermanguvalitsuse arhitekt Erwin Bernhardt) kõneleb historitsismiajastu keeles - tegemist on omas laadis stiilse ehitusega, kus kokku sobitatud romaani, gooti ja idakristlikud kirikuehituse kogemused.
Rohkesti on avarust Hageri ristlöövi ja külgrõdudega kirikus. Vanast sisustusest sobitati uude pühakotta tollal umbes kahesaja-aastane Christian Ackermanni nikerdatud altarisein, mis 1710 tulekahjus sedavõrd kannatada oli saanud, et Sutlema mõisahärra von Baeri tellimusel 1731 Johann Valentin Rabe seda figuuride ja pealmikuga oli täiendanud ning altaripildi asemele skulptuurse Kolgata-grupi nikerdanud. Siiski eelistati uues hoones näha uut altaripilti - selleks osteti Berliinist Ristilöödut kujutav õlimaal, mis on omal kohal tänaseni.
… Wana kuube uue lapiga lappida ei ole kasulik, kui kuub juba wäga wana; seepärast wõtsid mõisa herrad ka aastal 1886 nõuuks, üsna uue kiriku ehitada. Aga et uuemal ajal asjad mitmet pidi teiseks läinud, siis tahtis konwent ka wana ehituse wiisi mahajätta ja uut ette wõtta. Konwenti peal oli ka linnast õppind ehituse juhataja, Arhitekti herra, kes uue kiriku plaani tegemist enese peale wõttis, ja herrad lootsid, et juba tulewal sügisel uus kirik pidi walmis olema. Aga iga asi tarwitab oma aega. Kui plaan walmis oli, siis herrad soowisid, et kiriku ehitus pidi podrätsiku kätte antama. Selle tingimisega ei olnud arhitekti herra rahul. Sai uus arhitekt wõetud, kes uue plaani walmistas. Aga see läks wäga kalliks. Wiimaks sai kolmas, ülemate poolt kinnitatud plaan tehtud ja podrätsikut leiti. Sell wiisil oli neli aastat mööda läinud. Juba kogudus hakkas äratüdinema ja mõne suust oli kuulda: "Ei meie kiriku ehitusest midagi wälja ei tule."
Wiimaks tuli asi nii äkitselt kätte, et üks armas sõbr mulle ütles: "On wist esimene kord, et üks kirik sell wiisil on ehitud. Pole weel üks kiwi murtud; pole üks palk ega laud weetud; pole üks labida täis liiwa ega lubja ligi, ja juba wana kirik saab mahakistud. Sügise astus podrätsik minu juure ja ütles: Nüüd palun wana kiriku kätte! Minu kauba sees on, et wõin kiwa, mis müüridest wälja tulewad wundamendi sisse tarwitada."
Nüüd oli siis tõeste lahkumine käes. 9-sas Mihkli kuu päew tuli ja kogudus oli rohkeste kous, wana kirikuga Jumalaga jätma. "Tänage Jehoowat, sest tema on hea, ja tema heldus kestab igaweseks ajaks!" See sõna Taaweti lauluraamatust oli meie jutluse aluseks pandud. Küll on imelik lugu, nõnda wiimist korda wanas kirikus Jumala teenistust pidada. Wiimist korda olid kiriku uksed lahti tehtud, kogudust wastu wõtma; wiimist korda laulis rahwas, palus ja kuulis jutlust. Kellel ei tulnud seal meele need tuhanded, kes wana kiriku sisse olid astunud; lapsed, kes seal ristiti, leerilapsed, keda seal esimest korda armu lauale wõeti, paarid, keda laulatati ja hinged, kes armu lauale olid tulnud. Issanda täiusest on nemad kõik wõtnud armu armu järele ja küll üks kord wiimsel päewal saame näha, mitme pisaraid Issand seal ärapühkinud, mitme patud kinni katnud ja mittu hinge rõõmustanud ja igawese eluga täitnud.
Aga, ega Issand sellepärast, et nüüd wiimane Jumalateenistus oli ja wana kirik pidi mahakistud saama, kirikut hoopis meilt ära ei wõtnud. Ei pidand Jehoowa kange tuul, ega tema tule leek, ega temast saadetud waenlased tulema, kirikut ärahäwitama. Kogudus oli ise nõuuks wõtnud, wana kirikut mahakiskuda, et uus suurendatud ja ilustatud kirik pidi ülestõusma, nagu uus ihu kord hauast wälja tuleb. Kurb ja hale oli küll wanast lahkuda; aga koguduse ammust ajast südame peal kantud lootus, uut kirikut saada, pidi nüüd ju tõeks minema. Said wiimsed hinged wana kirikus lauale wõetud, wiimane paar laulatatud, wiimane laps ristitud ja wiimsed surnud maetud saanud, siis kogusid kiriku wöörmündrid altari ette. Weel wiimsed Jumalaga jätmise sõnad, wiimane palwe, et Issand õnnistaks kiriku ehitust ja hoidku töömehi õnnetuse eest, ja iga kiriku wöörmünder sai ühe Jumala koja riista kätte, ka tekid said kantsli ja altari pealt ärawõetud, lauldes lahkusime omast wanast kirikust. Nuttu oli külalt ja mõned mõtlesid nagu üks mees ütles: "Küll oli raske ja hale wanast kirikust lahkuda." Aga eks meie tea: Wana ihu peab langema, siis luuakse uus ihu!
Nüüd on wanad müürid pea maas. Meie oleme enesele aset leidnud palwe majas ja ootame nüüd, et uue kiriku õnnistamise päew tuleks. Lubati tulewaks sügiseks walmis teha, saab siis näha, mis sügise toob. Meie tahame tööd teha, paluda ja kannatada. Kui walmis on, küll siis tahame naabrid kokku kutsuda, meie rõõmust osa wõtma. Issand olgu meile armuline, nõnda kui tema meie esiwanematele armuline olnud. Tema ise ehitagu Siioni müürid. "Tänage Jehoowat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igaweseks ajaks."
A.H. Ristirahwa pühapäewa leht nr. 43, 28. oktoober 1890
Hageri nime tekkimine
Praeguse Hageri aleviku kohal olnud Põikmaa küla. Küla lambad käinud ühisel kesal. Ühel kõrgemal kohal olnud lambahagerik. Taani kuningas Voldemar tahtnud ehitada kirikut Põikmaa külasse. Härjad pandud saha ette ja lastud edasi minna, et kuhu nad seisma jäävad, sinna vagu ümber ajada ja kirik ehitada. Härjad palava päevaga läinud lambahagerikku. Nüüd aetud vagu ümber ja hakatud kirikut ehitama. Kirikule pandud nimeks hageriku järele "Hageri". Põikmaa küla lõhutud maha ja võetud mõisa põllu külge. Alles Katariina II ajal mõisnik ehitanud kiriku ümber üürikortereid
Eesti Kirjandusmuuseum. ERA II 165, 466/ 7 (1)
Wanal ajal seisnud Hageri kihelkonnas kirik Haiba mõisa juures.
See kirik laotatud ära. Endise kiriku kiwidest pandud üks koorm härgade taha wankri peale ja lastud siis seda härja paari oma tahtmise järele minna.
Härjad olnud mustad. Inimesed käinud ise silmnähtawalt härgade järel.
Härjad läinud wankri koormaga 12 wersta edasi, seni kui Mäeküla walda ühe hageriku alla pööranud ja sinna seisma jäänud.
Sinna kohta ehitatudgi praegune Hageri kirik.
Hageri kirik. J. Sirnak, Narwast. Kirikute raamat. Tartu, 1901
Katoliku usu ajal olnud Hageris kaks kloostrit: üks Sutlemas - nunnaklooster ja teine Adilas - mungaklooster, neid ühendanud maa-alune tee, mille kaudu nunnad ja mungad üksteisel külas käinud.
Kiriku juures asub kaagiplats. Mõni vana tudisew peake teab sellel platsil juhtunud jubedustest weel mõndagi pajatada. Siis olnud siin suur kaagipost, mille küljes inimesi igal pühapäewal peksetud. Nüüd on sellel platsil lasipuud, mille ääres kirikuliste hobused pühapäewiti heinu süüa krõmpsutavad. G. P-nn.
Vanast ajalehest
Bibliograafia
P. Saar. 100 aastat Hageri kirikut. Ülevaade Hageri koguduse ajaloost. Ühistöö, 12. september 1992
Hageri kirik. Voldik. 1992
Kiri Hageri poolt. Ristirahwa pühapäewa leht, nr. 43, 28. oktoober 1890
B. Ederma, A. Jaik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikud. Trt., 1939, lk. 63
Eesti arhitektuur 3. Tln., Valgus, lk. 97
Koostanud Sirje Simson
05.2001
