HALJALA KIRIKUST
Välisvaade
Aken
Sisevaade
Vaade kantslile
Kantsli kõlaräästas
Haljala Püha Mauritiuse kirik, poolel teel Rakvere linnusest Toolseni Viru rannal, sai keskaja lõpuks valmis tõeliselt vägeva kantsina ka sõjalises mõttes. Peamiseks tunnismärgiks kaitseeesmärgist kujunes võimas kaheksakorruseline, kamina ja laskepiludega läänetorn. Esimene ehitusetapp 1430-40 andis koori ja käärkambri, mõni aastakümme hiljem võlviti kolmelööviline pikihoone; viimasena 15. sajandi lõpus lisandunud läänetorn küündis 34 meetrini. Palju on paekivises Haljalas Tallinna hilisgootikale omaseid tunnusjooni - esmapilgulgi väga tallinlik on peaportaal torni lõunaküljel. Pseudogooti altariseina varjus oleva idaakna ehisraamistiku eeskuju on Pirita kloostrikirikus. Kirik sai kannatada nii Liivi sõja algul 1558 kui ka Põhjasõjas 1703; torni on pikne korduvalt põlema süüdanud (seepärast pärineb tornikiivri praegune kuju alles aastast 1865). Viimasest, õnneks küll vähest häda kaasa toonud kahjutulest Haljala kirikus pole möödas kolme aastatki.
Keskaegsete võlvide all pole interjööris keskaegseid esemeid alles jäänud. Pingistik (R. von Engelhardti kavand 1898. aastast) ja altarikujundus on pseudogootilikud. Siiski pole Haljalas vähene 17-18. sajanditegi pärand. Baroksest altariseinast on alles küll vaid detaile ja maal "Püha õhtusöömaaeg", kuid omal kohal seisab Johann Valentin Rabe poolt 1730. aastal nikerdatud keerdsammastega kantsel, toetudes ühele vähestest meie kirikutesse allesjäänud kantslijalaks olevale täisplastilisele Moosese figuurile. Kantsli kõlaräästa ääri kaunistavad, annetajavappidega vaheldumisi, täisplastilised putod, aga räästa tipus kõrgub pasunat puhuv peaingel Miikael.
Haljala kihelkonda mainitakse ürikuis juba 13. sajandil. Tol ajal kuulus Haljala kihelkonda peale tema praeguse maa-ala ka veel Rakvere linna ümbruskond, mis praegu kuulub Rakvere kihelkonda. Kirikuküla "Halelä" oli kiriku omandus, millele lisaks kinkis Liivimaa ordumeister Freitag von Loringhoven 1485.a. tüki maad. Sellekohane pergamendile kirjutatud dokument on veel praegu hoiul Haljala kiriku arhiivis. XVI sajandi lõpul oli Haljala lühikest aega Viru-Jakobi ja XVII sajandi esimesel veerandil Kadrina kihelkonnaga ühendatud. Haljala kirik on oma iseäralise ehitusviisi poolest huvitavamaid vanaaegseid ehitisi Eestis. Kaheksakandilise torni kivijalg on 22 sülda kõrge ja oli vanasti kiriku vahile elamuks määratud, nagu seda torni sisse ehitatud korstnast veel praegugi võib näha. Torni puust osa on ligi 18 sülda kõrge, mida vanast pikne mitu korda põlema on süüdanud. 1703. aastal põletasid venelased kiriku ära ja selle järele oli ta kaua aega maha jäetud. 1717. a. kaeti kirik uue katusega, torn aga valmis alles a. 1735. 1. mail 1761.a. lõi pikne torni. Torni ja kiriku katus hääbus ja kirku kellad sulasid tules. Sellesama aasta sügisel ehitati kirikule jällegi uus katus. Tules hukkunud kellade tükkidest valati 1763.a. uus kell. Uus torn (40 sülda kõrge) valmis 1767. aastaks. 29. juulil 1831.a. tabas pikne jälle kirikut. Ilus sirge torn ja kiriku katus põlesid ära. Kirikule ehitati samal aastal uus katus, torni ehitus aga viidi alles 1865.a. lõpule; torn on endisest 4 sülla võrra madalam ja on praegu vaskplekiga kaetud. 1896.- 97.a. ehitati kirikusse E. v. Dellingshauseni eestvõttel rõdud ja uued pingfid gooti stiilis. Kirikus on 1000 istekohta. Haljala kirikus on vanaaegne nikerdustöödega ehitud kantsel, mille kohal on taevast kujutav kate. Kantsel on Wrangeli kingitud XVIII sajandi algul. Altar on uuem töö. Orel on orelimeistri Normanni poolt valmistatud 1852. a.
Haljala alla kuulusid vanasti neli abikirikut: Toolse, Käsmu, Pihlaspää ja Vainopää. Toolse kabel hävis XVII sajandi lõpul. Pihlaspääle oli kabel ehitatud 1673. aastal, kuid pärast oli lagunenud.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikud. Toimetanud B. Ederma, Asta Jaik. Tartu, 1939
Kirikus olid varemalt peale muu kaks nikerdatud ja maalitud wappi, Wrangelli ja Helfreichi perekondade omad, mis praegu Tallinnas Kadrioru muuseumis leiduwad. Peale selle on kiriku wälismüürisse paigutatud eriline kiwi, millel on näha Wrangellite wapi kuju ning sellel kiri: "hans wrangel otten sone". See Hans Wrangell oli tõestuskirjade järele, kus teda astatel 1495-1506 nimetatakse, Karula, Waiwara ja Repniku mõisate omanik.
Wirumaa. Maakonna minewikku ja olewikku käsitaw koguteos. Rakvere, 1924
Wihula Linnamäele tahetud wanasti kirikut ehitada. Töö wõetud juba käsile. Mis aga päewa ehitatud, seda laotanud wanapagan ööse jälle ära. Seda wiisi ei õnnestunud töö sugugi.
Wõeti wiimaks nõuuks öösegi tööle hakata. Enne seda kuuldi aga, et keegi iga ööse müüride wahel kisendas: "Haljala! Haljala!"
Pandud siis kaks halli härga wankri ette, pae koorem peale ja mindud uut kiriku kohta otsima. Haljalas wäsinud härjad ära. Waadatud seal kohta järele ja leitud kase metsa seest wanad kiriku müürid.
Seal raiutud mets maha ja hakatud uut kirikut ehitama. Seda kirikut ei ole wanapagan enam lõhkuma tulnud, waid kirik seisab täna päewani alles.
T. Lepp-Wiikmann, Wihulast. Kirikute raamat. M. J. Eiseni rahwaluule kogust. Tartu, 1901.
Kui Haljala kirikut ehitama hakatud, ei ole saadud õiget aru, kuhu peab ehitama. Tahetud Metsiku ja Sagadi rajale väikese mäe peale ehitada. Seda mäge hüüab kohalik rahvas praegugi Kirikumäeks.
Siis on metsast palk maha raiutud ja hall härg ree ette rakendatud, et kuhu härg palgiga seisma jääb, sinna ehitatakse kirik. Härg ei ole seisma jäänud enne kui sinna, kus praegu kirik seisab. Seisma jäädes on härg ka ammunud. Sellest on kirik nime saanud: "Halli härja kirik".
Haljala kiriku ehitamine. M. J. Eisen. Esivanemate varandus. Kordustrükk. Tallinn, 2000.
Küll Haljala kirikule arvatud nime, aga ei ole õiget saadud. Siis haldjas kisendanud: "Alljall! Alljall!" Ja pandud nimeks Haljala.
Kui Haljala kirikut ehitama hakatud, andnud ehituse juhataja oma sõrmest kuradile verd, kinnitades sellega lubadust anda kuradile inimese hing, et siis kurat aitab ehitada. Kui muna torni otsa hakatakse panema, pidi ehitajamees hüüdma: "Kuku maha!" Muna pidi siis maha kukkuma ja ühes sellega mees surma saama, kelle hinge kurat pidi pärima.
Ena, eks töömehed ole saanud asjast haisu ninna. Kui kirik valmis saanud ja pidanud hommikul muna pandma, pannud mehed muna torni otsa hommiku vara, kui meistermees veel maganud. Küll on va mehikene ära ehmatanud, kui näinud üles ärgates muna torni otsas. Karjunud veel küll, et: "Kuku maha!" ja "Kuku maha!", aga see ei ole aidanud enam ühtigi.
Koju minnes poonud ta enese tee ääres üles. Nõnda sai kurat tema oma hinge.
Haljala kiriku ehitamisest ja nimesaamisest. M. J. Eisen. Esivanemate varandus. Kordustrükk. Tallinn, 2000.
Rahvajutt Haljala kiriku hauakivist
Haljala kiriku koori põrandas oli umbes seitsme jala pikkune ja laiune kivi. Selle kivi peal olid vana-aja inimeste kujud nikerdatud. Umbes paari aasta eest oli kivi põrandast ära võetud ja altari kõrvale müüri najale seisma pandud.
Sellest kivist räägib rahvas nõnda:
Kord elanud Sausti mõisas kuri härra prouaga, kes igatipidi inimesi piinanud, inimestel naha elusalt seljast ära võtnud jne.
Kord on see härra proua juuresolekul elusate inimeste seljast nahku nülginud. Siis on üks vägevam valitsus sinna juurde tulnud ja nad selle trahviks pannud ühte tündrisse, mille ümberringi teravad raudnaelad olnud sisse taotud. Tündrit lastud niikaua ümber veeretada, kuni nad sinna suure valuga surnud. Siis maetud need surnud trahviks sinna kiriku põranda alla inimeste jalgade alla ja tehtud kujud inimeste trampida.
Selle härra nimi, kes rahvast piinas, olnud Prigader Päits.
M. J. Eisen. Esivanemate varandus. Kordustrükk. Tallinn, 2000.
Koostanud Sirje Simson
05.2001
02.2003
