Halliste kirik
Halliste kiriku sisevaade
enne II maailmasõda
Varemeis Halliste kirik
Halliste kirikust kirjutati palju kümmekond aastat tagasi - siis kui kolm aastakümmet tagasi mahapõlenud jumalakoda uuesti üles ehitati. Ilmselt on palju neid inimesi, kes Halliste taassündi, nüüd tagasivaates, südames kannavad kui apoteoosi meie viimasele lühikeseks jäänud ärkamisajale. Ka hoonetel ja asjadel on oma eluraamat, nagu inimestelgi. Halliste jumalakojahoone eluraamatusse on kirjutatud raskeid katsumusi. Miks? Ainuüksi Jumal teab meile vastata. Varemeis on Halliste kirik olnud viimase nelja sajandi vältel neli korda. 1624 - ilmselt oli tegu Liivi sõjas purustusi saanud keskaegse kirikuhoonega. Jumalakoda ehitati üles võlve taastamata. Laudkatusega pühakoja hävitas valus tuli 18. aastasaja esimestel aastatel Põhjasõjas. 1721. aastaks on hoone taas katuse all ja 1781 saab endale kivist torni. 22. juuli 1863 hommikul süütab Halliste kiriku pikne - vaid müürid jäid püsti. Nüüd ehitatakse kirik üles suuremana ja toredamana kui varem ning pühitsetakse 10. novembril 1867 (Schveitsi päritolu arhitekt Häusermann juhtis ehitamist). Kaunina püsib ta õnnetu 28. aprillini 1959, mil endise kirikumõisalauda räästast viib tugev tuul leegid kiriku katusele. Vaid käärkamber jääb terveks ja tema sisustus alles. Muu kõik hävib. Ei saanud Halliste kirikust klubisaali, nagu kohalike sovhoosijuhtide vaimusilm 1978. ette maalis. Nurgakivi pühitsemisega 28. aprillil 1989 kirjutati esimesed tähed Halliste Anna kiriku eluraamatu veel täiskirjutamata lehtedele. Millised need on, teab Jumal. Koguduse koda Hallistes on moodne ja õdus tänasele kirikulisele - sellisena ka erandlik kümnete maakirikute kõrval, mis Jumala armust enam või vähem tervena tulnud läbi sajandite. Nemad on talviti külmad olnud kõigil aegadel. Nemad ei kanna uue aja märki. Neid ei ole tulnud varemetest üles ehitada.
Halliste kirikut ei tahetud esiotsa sugugi sinna ehitada, kus ta praegu on, waid Penoja walda praeguse Raudsepa talu maa peale. Seks waliti üks küngas, mis rahwas praegugi weel "kiriku mäeks" ehk "Halliste mäeks" hüüab. Aga ehitus ei edenenud seal.
Ehituse paigal laulis päew päewa kõrwal linnuke lepa otsas: "Ei sünni kirik siia! Ei sünni kirik siia! Kirik siit Hallistes! Kirik siit Hallistes!"
Mis meistrid päewal suure hoolega ehitanud, lagunenud öösel jälle iseenesest ära. Nõnda ei saanud kirik iialgi walmis. Wiimaks jäeti ehitus pooleli ja hakati Hallistesse uut kirikut ehitama, nagu linnuke seda oli õpetanud.
Kiriku mäe peal Penojas on põletatud lupja ja telliskivi prügi praegu weel leida.
Halliste kiriku ehitamine. E. Kitzberg, Karksist. Kirikute raamat. M. J. Eiseni rahwaluule kogust. Tartu, 1901.
Vanarahva jutu järgi olevat Aliste kirik ennevanasti ühes rahvaga maa alla vajunud. Aga kui uue kiriku tarbeks jälle materjali hakatud kokku vedama, siis tõusnud-vajunud kiriku torn nähtavale ja üks hall lind on ikka seal torni otsas nõnda laulnud: "Alist! Alist! Alist! Alist!" Ja kirik tõusnud maa seest ikka kõrgemale.
Viimaks jätnud mehed uue kiriku ehitamise seisma ja hakanud vana tõusmist ootama. Aga see ei ole enam kõrgemale tõusnud.
Seal ütelnud aga hääl ühel päeval meestele: "Koputage või tehke ikka, nagu tahaksite maa seest tõusvat kirikut kuskilt parandada, siis tõuseb ta ruttu üles."
Mehed teinudki teisel päeval nii, ja juba kolme päeva pärast seisnud kirik täiesti maa peal. Ainult kell puudunud tornis.
Ühel päeval leidnud karjased kella kiriku lähedalt ojast, kust ka kuldhärjaike leitud. Lähedal oleva mõisa härra olevat kuldhärjaikke endale võtnud, aga kell tõmmatud kohe kirikutorni. Uue kella hääl kõlanud kuni kaheteistkümne versta kaugusele.
Nüüd tõtanud rahvas ligidalt ja kaugelt kõik kirikusse. Üks hääl ütelnud jutluse ajal: "Kui kiriku müüride sisse ei müürita elusalt üht inimest, siis vajub kirik jälle ühes rahvaga ära."
Seegi käsk täidetud. Kui noored tüdrukud oma leeriõpetust lõpetanud, siis küsinud õpetaja: "Kas teist keegi ei taha kiriku võtmekandjaks hakata?"
Üks noor talutütar kostnud: "Mina tahan küll."
See müüritud siis elusalt kiriku müüri sisse. Et küll vanemad ilmaarvamata oma ainsa tütre eest palunud, pole midagi tähele pandud.
Mõni aeg pärast seda ütelnud aga jälle üks hääl, et: "Kui seitse venda ühekorra siia kirikusse tuleb, siis vajub kirik ära."
Seal lähedal olnudki ühel isal seitse poega, kes ka seda juttu olevat kuulnud. Need pannud ühel pühapäeva hommikul endid riidesse ja ütelnud isekeskis: "Lähme nüüd õieti kõik korraga kirikusse. Saab näha, kas vajub siis kirik jälle maa alla."
Kui nad aga juba teel olnud, jäänud viimane vend raskesti haigeks ja pidanud tee peale maha jääma. Nõnda jäänud seekord jälle kirik vajumata.
Uuemal ajal löönud pikne seitsmevennapäeval kiriku põlema ja hävitanud ka selle hea häälega kella. Siis ehitatud kirik uuesti üles, aga linnu ütluse järgi jäänud selle nimi tänapäevani ikka Aliste kirik.
Kuidas Halliste kirik oma nime saanud. M. J. Eisen. Esivanemate varandus. Tallinn, 2000.
Koostanud Sirje Simson
05.2001
