EELK
Esilehele Kirikutelehele
Tagasi kirikutelehele
Hanila kirik vanal fotol
Hanila kirik ja ...

Hanila kiriku sisevaade
... kantsel ning altar
vanal fotol

Mademekiviks paigaldatud hauaplaat
Mademekiviks paigaldatud
hauaplaat


Trööstitu on olnud iga kogudusest ilma jäetud jumalakoja käekäik. Nii oli see ka muinsuskaitsealuse Hanila kirikuga peale aastat 1969. Täiesti rüüstatuna jõudis see Saare-Lääne vanimaid ja stiilsemaid kirikuhooneid ära oodata oma koguduse taasloomise 1993. Kaks aastat varem alanud restaureerimistööd said seeläbi õige tähenduse - ükski vana kirik ei tohi olla muuseum, vaid jumalateenistuste püha paik. Kuni ehitustööd pikihoones kestavad, saab jumalateenistust pidada 29. novembril 1997 taaspühitsetud kooriruumis.

Silmapaistvalt kõrge ja avar, ühelööviline, harvaesinevalt paarisakendega, nelinurkse kooriruumiga, käärkambri ja tornita, apostel Paulusele pühitsetud kirik Hanilas võidi valmis ehitada vaid mõni aeg hiljem oma lähinaabrist - Karuse püha Margareeta kirikust, seega 1270. aastail. Kummagi kirikuehituse algatajaks oli Liivi ordu. Läänetorn valmis alles 1859, jättes eeskoja varju algse raidkivist teravkaarelise peaportaali. Küllap toona paigaldatigi mademekiviks ilmapuu kujutisega iidvana trapetsikujuline hauaplaat, teine taoline on olnud kontraforsile monteeritud. Aga samasuguste hauaplaatide katkeid tuli restaureerimistöö käigus kirikupõrandast välja rohkesti.

1709. aastast, Põhjasõja ajast, mis enamikule Eesti kirikutest tõi kaasa üksnes hävingut, pärinevad erandlikult Hanila kiriku baroksed altarisein ja kantsel, oletatavasti Friedrich Weissi, sama Pärnus tegutsenud nikerdusmeistri tööd, kes kantsli tegi Haapsalu Jaani kirikussegi. Ka nende, vahepeal samuti rüüstata olnud kunstitööde kordategemiseks tuleb restauraatoreil näha palju vaeva.



Hanila kiriku ehitamine

Poiss lasknud ani maha. Teised anid lendasid ta juure, käskisid kirikut ehitada. Poiss tööle, aga mis päeva ehitud, see ööse lõhutud. Targa nõu järel müürinud poiss ühe ane sisse. Kui kirik valmis saanud, lendanud ani välja.

Eesti Kirjandusmuuseum. 37548-49. 12. augustil 1898 A. Borner Koselt (Tõnu Reinvaldti suust).



Korra olnud karjapoiss. See karjapoiss kannud ikka wibupüssi ja nooli kaasas.

Korra lennanud suur kari metshanesid üle poisi pea. Poiss võtnud püssi ja lasknud kõige esimese maha. Selle peale üteldud aga poisile: "Sa oled hanede ninamehe maha lasknud. Selle eest pead sa siia kiriku ehitama. Kui mitte, sured siiasamasse."

Poiss hakanud ehitama. Päewane ehitus lagunenud aga ikka öösel ära. Wiimaks mindud targa käest nõuu paluma. Tark õpetanud: "Püüa üks hani kinni ja müüri torni sisse!"

Kiriku ehitamine hakanud selle peale edenema. Ühel wiimasel päewal lennanud hani wälja. See koht, kus hani wälja lennanud, on praegu weel müüri sees.

Kirikut ennast aga hakatud Hanila kirikuks hüüdma.

Hanila kiriku ehitamine. A. Borner, Tallinnast. Kirikute raamat. M. J. Eiseni rahwaluule kogust. Tartu, 1901.



Kirikut tahetud esiti Wirtsu arusse Halja mäele ehitada, aga seal ei edenenud töö. Mis päewal ehitatud, lõhutud öösel. Siis tahetud kirikut Wirtsu mõisa põllule Hallipäitsu rehe juurde mäele ehitada. Seesama lugu, mis Haljamäelgi.

Selle peale rakendatud Hallipäitsul härjad wankri ette ja laotud kiwi koorm peale. Härjad lastud oma pead edasi minna. Härjad läinud Hanila mäele ja jäänud sinna puhkama.

Sinna ehitatud kirik. Ja seal läinud töö korda.

Korra sõja ajal wõtnud rahwas kiriku kella ja lasknud Kasse lahte warjule. Pärast sõda ei ole kella enam üles leitud. Hõbedane kell olla praegu alles lahe põhjas.

A. Reimann, Wirtsust. Kirikute raamat. M. J. Eiseni rahwaluule kogust. Tartu, 1901.



Kui sõita mööda Risti-Wirtsu maanteed, siis kohtab teel Hanila kirikut. Mis oma ilusa ümbrusega, põliste pärnapuude ja lokkawate wäljadega mööduja tähelepanu paelub. Hanila kiriku minewik on peidetud kaugesse ajalukku., mil maksid traditsioonid, mis 20. sajangul tunduwad julmana ja ebaõigena.

1912. a. suwel, mil Hanila kirikut remonteeriti, juhtus keegi töömees kogemata altari kõrwalt papi kõnetooli alt krohwi maha tagudes jubedale leiule.

Löögi all purunes sein ning awanes müüri koobas, millest paistsid inimkondid. Jalamaid teatati leiust õpetajale Hessele, kes oli oma kihelkonna asjaarmastaja arheoloog. Koobast awades leiti püstasendisse müüritud mees, wäikene weekruus rinna lähedal, müüri augus. Wanu Rooma katolikuaegseid kirikuraamatuid lehitsedes, leidis Hesse, et müüritu on Uku nimeline mees Nehatust (Hanila lähedal), kes sattudes kirikuwande alla end patu lunastamiseks laskis müürida elusalt kirikumüüri. Nagu Hesse rääkinud, olewat ta kiriku arhiiwist leidnud tähenduse, et kiriku ehitamisel olewat müüri pandud elus hani, millest kirik oma nime, Hanila kirik, olewat saanud.

A. Liiw. Mõnda Hanila kihelkonna kaugemast minewikust. Ajalehest Waba Maa, 1920/30. aastad.



Vanasti, kui poolakad meie maal riisumas käisid ja kõik kulla ja hõbeda kaasa viisid, mis viia oli, ja et sellest kõigile ei jätkunud, siis riisusid need ka pühapaiku, nagu kirikuid ja palvemaju.

Nii juhtus ka Läänemaal. Poolakad olid parajasti teel Hanila kiriku poole, et sedagi kullast ja hõbedast lagedaks teha. Teel tuli aga neile vastu kerjus. See küsinud poolakate käest, et kuhu need minevat. Poolakad vastanud kohe, et nad olevat röövimisretkel ja minevat nüüd Hanila kiriku juurde. Vanastmehest kerjus kohe mehi hoiatama: "Ärge te mitte kiriku kellasi kaasa võtke, siis teil läheb halvasti! Uskuge mind, ma pole omal eluajal veel kordagi valetanud."

Poolakad aga seda ei uskunud, sest nad teadsid, et vanamees tahab seega kiriku kellasi kaitsta, sest need olnud puhtast hõbedast ja seega väga kallid.

Nii need poolaka-sellid läksidki kirikusse ja võtsid kaasa mis võtta oli ja ka kellad, sest need olid tõepoolest hõbedast. Sealt nad saanud mitu koormat varandust ja nii nad läinud Heinlahe suunas, et säält otse üle mere kodumaale jõuda. Oli talveaeg ja meri kandis peal. Heinlahest üle minnes, murdus aga jää ning poolakad vajusid mudasse. Ega sääl sügav vesi polnudki, vaid hirmus pehme muda, nii et nendel säält väljatulemine oli võimatu sellepärast, et jää külmetunud nende peade kohal sama ruttu kinni, kui ta oli murdunud.

Ja sääl põhjas nad nüüd ootavad asjatult aega, millal säält pääseda ja kahjatsevad, et nad kerjuse juttu ei kuulnud.

Eesti Kirjandusmuuseum. ERA II 228 17/25 (1). Paatsalu vallas Viira külas Jurtsi talus oma isalt Mihkel Kaljustelt (56) üles kirjutanud Mihkel Kaljuste (sünd. 1926) 1939. aastal.



Üks inimene olevat Hanila kiriku sisse müüritud. Kord parandustöödel näinud üks mees, kuidas parandajad võtnud ühe kivi kiriku seinast välja ja nähtavalle tulnud inimese keha (luud). Kirikuhärra saanud sellepärast väga vihaseks. Ta lasknud selle augu kohe kinni panna ja veel kinni krohvida.

Eesti Kirjandusmuuseum. ERA II 139, 369 (5). < Hanila, Massu v., Kuke k., L. Uusküla (1937)

Koostanud Sirje Simson
05.2001

Tagasi kirikutelehele

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt