KUMMARDADES ISSANDAT PÜHAS EHTES Harju-Jaani pühakojast ajaloos ning tänases päevas Harju-Jaani kiriku äsjamöödunud 135. aastapäev ajendas mõtisklema selle, mu kodukihelkonna pühakoja olnud ja olevast rikkusest, mis Eestimaa paljude väga vanade või Harju-Jaanist rikkalikumalt sisustatud kirikute kõrval kunagi erilist huvi ega tähelepanu ei ole äratanud. Veidi enam kui kolm aastat ehitati Harju-Jaani uut kirikut ja 13. oktoobril 1863. a. peeti suures, endisega võrreldes kõrges, avaras ja uhkes pühakojas esimene jumalateenistus. Uue kiriku asupaik valiti vanast kirikust mõnisada meetrit kagu pool paiknevale kenale künkale. Keskaegne, kuid vähemalt kahel aastasajal uuendatud torniga, Ristija Johannesele pühitsetud kirikuhoone lammutati peagi ja mitte kunagi ei saa me enam teada selle väheldase, lagunema kippunud pühakoja täpset ehituslugu, hoone välisilmest ja põhiplaanist annavad ettekujutuse kunagised visandid. Paar aastat tagasi püstitatud dolomiidist mälestusmärk rohukamaraga kaetud vundamendiasemel tähistab nüüd seda kaduma läinud püha paika - kirikut ja kalmistut. 1712. aastal on tollane Harju-Jaani koguduse õpetaja Heinrich Christoph Wrede kroonikas jäädvustanud kaks daatumit: 1400 aastaarvuna kirikukellal ja 1401. a. kirikhärra Hinrich Molleri katkisel vanal hauakivil. See tähendab, et siin, kunagises Sayntacke-nimelises paigas on kogudus ja Ristija Johannese kirik vähemalt 500 aastat olemas olnud, ning andnud kihelkonnale nimegi - Harju-Jaani. Ajalugu on talletanud Harju-Jaani uue kiriku eskiisid 1860. aastast ja nende autori nime - Friedrich Wilhelm Alisch. Ehitaja signatuuri võib tänini lugeda ka ühel kellatornitaladest. Tegemist on Berliini päritolu ehitusmeistriga, kelle tegevus Eestis oli seotud Kunda vabrikuga, ja me ei tea, miks langes koguduse õpetaja Erich William Wladimir Danielsoni ja toonase kirikueestseisja Carl von Ungern-Sternbergi valik just temale. Võibolla sobis Alischi stiilinägemus tellija maitsega. Ehkki gootipäraselt kõrge, on Harju-Jaani kirikuhoone enam küll inspireeritud renessanslikust tasakaalust, mida rõhutavad ka avarad ümarkaarsed aknad ja ukseavad. 13 aastat peale kiriku valmimist ehitati lihtsamaks algne pseudogootilike nurgatornikestega tornikiivergi. Esimene muudatus tehti aga kirikuruumis kiiresti - juba 1864. a. teisaldati algselt idaseinas altari kohal trooninud kantsel kogudusele vastuvõetavasse asupaika võidukaare all. Peagi selgus vastvalminud ehitise katusekonstruktsiooni nõrkus, ja pikihoone sai omale toestuseks 6 paari sihvakaid sambaid. Sammaste arv on sümboolselt tähendusrikas, nii võib öelda, et 1872. aastast alates toetub Harju-Jaani pühakoda vankumatult 12 apostlile. 1872. aastaga on signeeritud ka Harju-Jaani suuremõõtmeline altarimaal "Kristus ristil" - Peterburi kunstiakadeemiku, baltisakslase Otto von Moelleri töö. See meistrikäega ja dramaatilises pinges teostatud altarimaal väärib kõigi meie 19. sajandi altarimaalide seas vägagi tunnustust. "Ma kannatan tänagi teie pattude pärast", ütleb Õnnistegija oma kannatuste sügavusest igaühele, kes maali ususilmadega vaadata võivad. Muuseas olgu lisatud, et ka Kaarma ja Võnnu kiriku altarimaalid on samalt meistrilt. Harju-Jaani uue pühakoja altar pärineb vanast kirikust. Kroonikas on üles tähendatud, et peale viimast jumalateenistust vanas kirikus 8. septembril 1863. a. toodi üle ka orel ja osa pinke. Seda, Tartus Kesleri töökojas 1854. a. valminud pilli ei ole enam, sest praegune, juba ammu remonti vajav orel sai valmis 1909. aastal. Eesti Ajalooarhiivis säilinud leping kõneleb: "Oreli ehitaja A.Terkmann wõttab Harju-Jaani kiriku uue oreli ehitamise oma peale ja kohustab orelid heast materialist ehitada, kõik mehanilised jõud hoolsaste välja töötada, niisamma ka iga register loomulikult intoneerida…" Aga ületoomist väärinud pingid, toona üpris uued ning kahtlemata härrasrahva tarvis valminud, on orelirõdul alles, ning nende kahe pingi otsalauad on nüüd Harju-Jaani sisustuses ainsad puhtalt pseudogooti dekooriga esemed. Tõeliselt vana pingistik ning kõik need 11 hauaplaati, mille pastor Wrede hoolsasti oma kroonikasse on üles joonistanud, hävisid ühes vana kirikuga. Vanim nende hauaplaatide seas oli eelpoolnimetatu, Hinrich Molleri nimega aastast 1401, ülejäänud kirjadega hauaplaadid pärinesid 16. sajandist. Kõige uhkem hauaplaat tähistas kunagiste Haljava mõisnike matusepaika ning kiviraidur oli sellesse kivisse lamama jäädvustanud palves kokkupandud kätega mehe ja naise täisfiguurid, kaks aadlivappi ning Hans von Taube ja Anna von Roseni nime ja aastaarvu 1596. Hävis ka torni sissepühitsemist tähistanud mälestustahvel (ANNO 1654 DEN 9 AUGUSTI) ja juba pastor Wrede ajal kasutuskõlbmatuna seisnud vana ristimiskivi (IOHAN D L BLANCK ANNO 1593). Siiski, ühe pastor Wrede kroonikast hilisema daatumiga (1735) ja kulunud kirjaga HANIE JÖGGI, seega arvatavalt Anija mõisarahva matusepaika tähistanud hauaplaadikatke võib tähelepanelik otsija tänagi veel kunagise kirikuaseme lähedalt üles leida - ühe elumaja uksetrepi ees betooni valatuna. 22. juulil 1933. a., kui muinsuskaitsehuviline kunstnik Johann Naha selle üles mõõtis ja joonistas, asus plaat, tolleaegse muinsuskaitsenimekirja andmeil, 1872. a. ehitatud leerimaja ees õuel. Toekas hauaplaat (250x167 cm, paksus 17 cm) oli siis tervenisti alles, äramurdunud oli vaid parempoolne ülanurk. Kunstnik Naha joonistusi ja märkmeid sirvides jääb vaid üle kahetseda seda kahju, mis Harju-Jaani kirikule tegi suur sõda ja see, et pikka aega ei leidunud koguduses kedagi, ka mitte õpetajat, kes mõistnuks hoida ja hoolida sellest vanast kunstivarast, mida küll ei kasutatud, aga mis siiski endisest kirikust alles oli jäänud ja uude hoiule toodud ning mis, niisamuti kui suur hauaplaat, oli Eesti riigi poolt kantud muinsusväärtuste nimekirja. Seepärast ei ole Harju-Jaanis enam alles 17.sajandist pärinenud altarimaali "Püha õhtusöömaaeg", ka pole teada vaskse, pattulangemisstseeni kujutisega hiliskeskaegse ristimisvaagna ega 1731.aastal kingitud, hõbetikandiga tukukoti saatus. Ükskord annavad Jumala kohtus aru need inimesed, kes pettusega viisid kirikust ära üle 80 cm kõrgused viis barokset polükroomset puuskulptuuri ( Kristus, evangelistid Johannes, Matteus, Markus, Luukas). Võiks arvata, et hoogsates poosides kujud pärinesid kantslilt, kuid milliselt siis? Vana kantslikorpuse üks tahvel evangelist Matteuse figuuriga on Harju-Jaanis säilinud, aga on teises teostuslaadis ning mõõtmetelt väiksem. Selle kantsli saatus on omapärane. Nimelt annetas Harju-Jaani kogudus oma uude kirikusse sobimatu "vanamoelise" kantsli Leesile, kus 1865 a. oli kirikuehitusega alustatud. Siiski jõudis kaunis kantsel Leesi uuendatud ja lihtsustatud kujul. Täiesti kaduma on läinud Martin Lutherit kujutanud tahvelmaal kantsli tagaseinal ja kõlaräästas, millel, Wrede kroonika järgi, paiknesid annetajate vapid ja järgmise sisuga tekst: "Üliõilis, karm, kindlameelne ja mehine isand Hans Derenthal ja emand Margareta Elisabeth Wachtmeister on selle kantsli Jumala auks annetanud ja üles seada lasknud. 1646. aasta 1. august". Seevastu viinamarjaväädiga kaunistatud keerdsambakujuline kantslijalg on Harju-Jaanis alles ja teenib käärkambris põrandaküünlajalana. Väärikas, ehkki restaureerimist vajav mälestusmärk vana kiriku aegadest, on massiivne, puidust ja sepiskaunistustega, kolme tabalukuga suletav rahakirst, oletatavasti paarisaja-aastane on ka väikseim kolmest kellast kirikutornis. Rääkides Harju-Jaani, küll alles 135 aasta vanuse kiriku väga vanadest kunstirikkustest, ei tohi unustada, et koguduse vara hulka kuulub ka üks meie kirikutes säilinud kolmest kõige vanemast armulauakarikast. See imeline 15. sajandist pärinev meistritöö ning veel teinegi sama kaunis, aga paar aastasada noorem karikas on juba 1977.aastast kindlale muuseumihoiule deponeeritud. Mõlema karika jalamit kaunistab Ristilöödu plastiline kujutis ning nooremal on ka annetustekst: DIESER KELCH GEHÖRET NACH S:IOHANNIS KIRCHEN IN SAYN TACKEN DEN 24 MAIVS 1660. Vanast, väheldasest kirikust tulnuile näis vastne kõrge pühakoda valgusküllase ja toredana - ehitati ju arvestusega, et istekohti jätkuks 700 kirikulisele. Ja hoone sissepühitsemisel ei mahutanud vastne jumalakoda kõiki kokkutulnuid ära, nii et rahvas sai jumalateenistusest osa kirikutrepilgi seistes. Ometi oli just eelmise sajandi keskpaik see aeg, mil lõplikult läks kaotsi vanade pühakodade kunagine värvirõõmus helgus ning süngevõitu hallikais, määrdunudrohelistes ja tumedais puidupruunides toonides ei värvitud mitte ainult seinu, sambaid ja pinke, vaid vagatseva värvigamma omandasid allesjäänud baroksed kantslid ja altariseinadki. Ei olnud Harju-Jaanigi erand, ning minugi varasemasse mälestusse on see kirik jäänud kõleda ning mornivõitu ruumimuljega. Ehkki kaugelepaistev kirikutorn alati mööduja pilku köitis, ei toetanud interjöör väljast helevalge pühakoja kutset, ka vaatamata uhkele kuldraamis altarimaalile ja rohkele valgusele suurtest akendest. Väärikas altarimaal on avara kirikuhoone kunstiliseks dominandiks siiamaani, kuid nüüd juba viis aastat on Harju-Jaani heledas värvikuues rõõmus, hubane ja tõeliselt kaunis pühakoda, mille sümbolitähenduslik ja kunstiline tervikkujundus on keskendunud üheleainsale eesmärgile - juhtida iga kirikusse sisenejat Kristuse juurde, kuulutada visuaalselt sama evangeeliumi, mida jumalateenistusel kogudus kuulutab sõna, heli ja palvega. Säravvalge ja kuld on altari värvideks, valged on seinad, valged ja kreemjad on 12 sammast, millel igaühel sinipunane vapitahvel apostli sümboliga, beezhiks on värvitud pingistik. Ning kui palvetaja pilgu kõrgele tõstab, näeb ta hõbedaste Taaveti-tähtedega hele-taevasinist lage oma pea kohal. Selline on Harju-Jaani nüüdne sisemine värvilahendus. Sügavalt läbimõeldud teoloogilist programmi kannavad endas kalligraafilised pühakirjatekstid altariruumis, võidukaarel, pingirinnatistel ning orelirõdul, kõnetades kirikusviibijat igal ajahetkel ja lubamata avaral ruumil mõjuda üksluise ja lagedana. Sümbolkujunditega vitraazhid kooriruumi paarisakendel ning aknail pikihoone lõuna- ja põhjaukse kohal teenivad Sõna kuulutamisele kaasa, Kristuse-keskne on päikese ning Püha Vaimu kujutisega tipneva seitsmikküünlajala sõnum, sama keskendumus väljendub muiski kunstitöödes, kirikutekstiilideni välja. Kunstiajaloolasena pean Harju-Jaani orelirõdurinnatise 2Ms 37:17-22 inspireeritud küünlajalgadekomplekti meie viimaste aastakümnete kirikliku kunsti väga stiilseks ja kauniks näiteks. Samamoodi hindaksin ka 1995. a. hilissügisel valminud Jumala Talle kujutisega stukkreljeefi kiriku läänefassaadi nishis ning kunstnik Andres Toltsi maali "Mina olen tõeline viinapuu" kiriku käärkambris ja tema poolt kantsli kõlaräästale maalitud Püha Vaimu kujutist. Tegemist on kunstiteostega, mille puhul ususõnum pole takerdunud kunstilise küündimatuse taha ja seetõttu tõstab aeg nende teoste väärtust veelgi. Tänane 135-aastane Harju-Jaani kirik on kaunis näide sellest, et üksnes siis, kui pühendumusega, end jäägitult Jumala teenimisele keskendades ehitada kirikut kui Jumala püha koda, ehitab ristiinimene kogudusekoda. Sellist kogudusekoda, mis ühendab ja ülendab, puhastab, täiustab ja kasvatab osaduses, ning kohustab teenima austuse ja hardusega, teenima Issandat pühas ehtes. Niisugust sihti seadval kogudusel oleks Harju-Jaanist palju õppida. Vaimusilmas näen ma aga Harju-Jaani kirikut tulevikus veelgi ilusamana kui täna. See sünnib siis, kui kogudus, Jumala abiga, pärast avariilisi välisremonditöid leiab võimaluse kustutada tänini püsiva sõjakahju ja taastab kiriku avarate akende algse tinaraamistuse, mis oletuste põhjal võis torniakende osas pärineda kogunisti vanast kirikust. Ja paneb neisse tinaraamidesse väärikalt valmistatud klaasid ning, miks mitte, tellib olemasolevatega kokkusobivad vitraazhidki. Sirje Simson, Eesti Kirik, 28. oktoober 1988