Esimese Iisaku kiriku ehitamisaastat ei teata. Kirik oli ehitatud puust. Kuna see kirik oli väga vana ja jäi suurele kogudusele kitsaks, hakati 1845 ehitama uut kirikut. Tööga jõuti lõpule ja uus kivist jumalakoda õnnistati 18. aug. 1846. a.
B. Ederma, A. Jaik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikud. Trt., 1939, lk. 77
Iisaku on Virumaa vanadest kihelkondadest noorim, eraldati Jõhvi kihelkonnast 17. sajandi keskel. Sestpeale kuni aastani 1744 oli kogudus iseseisev, siis jälle Jõhvi küljes. Koguduse piirid määrati lõplikult alles alles aastal 1864. Puukirik, pärimuse järgi tornita, oli Iisakus juba Rootsi ajal, kuid selle ehitusloost ei ole midagi teada. Kivikirik, mis oli rajatud aastatel 1845-1846, põles 6. veebruaril 1893 maha. Veidi kirikuvara olevat jõutud tulest päästa, sealhulgas väike apostel Peetrust vangikojas kujutav altarimaal, Tallinnas valatud kirikukell aastaarvuga 1671. Nende esemete edasisest saatusest pole küll midagi teada. Kõigest aasta ja kaks kuud kulus selleks, et Iisaku kogudus kahjutules hävinu asemele saaks omale uue ja suurema jumalakoja. See uus kirik kavandati ajastu maitsele vastavalt pseudogooti stiilis. Projekteeris hoone ehitusinsener, Tallinna linnanõunik ja muinsuskaitsekomisjoni liige parun Friedrich Axel von Howen. Iisaku uus jumalakoda pühitseti 24. aprillil 1894. Soodne asupaik künkaharjal lubab Iisaku kirikul väärikalt silma paista, ehkki roosakna ja kellakorruse tohutute teravkaarsete aknaavadega läänetorngi väga kõrgele ei küündi. Sisekujundus - altar, väärid, oreliprospekt, lihtne pingistik, massiivsed kroonlühtrid, ka altari- ja seinalühtrid järgivad samu stiili-ideaale, mis kiriku arhitektuurgi, vaid kantsel on mõnevõrra erandlik. Altarimaali "Ülestõusmine" autor ei ole teada, nagu ka kõrgel altari kohal paikneva Kristuse monogrammiga roosaknavitraazhi päritolu. Sümboolselt kõneleb vitraazh meile Kolmainu Jumalast, kes meile end on ilmutanud oma ainusündinud Pojas Kristuses Jeesuses kui maailma valguses. 1895. aastast tänini heliseb Iisaku kirikus Pariisi maailmanäituse tarvis Saksamaal Durlachi firmas H. Voit & Söhne ehitatud suurepärane orel. Kantslil olevalt mälestusplaadilt võib lugeda: "Kantslimaalid annetanud oma kirikule Mäetaguse Metsküla 24. XII 1957". Need, kantsli algset ilmet täiendavat kuus sügava läbielamisega maalitud ja ikonograafiliselt ebatraditsioonilist lõuendit - Jeesus palves (Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma! - Luuka 22, 42), okaskrooniga pärjatud Jeesus ristipuuga ja neli evangelisti on maalinud EELK esimese piiskopi Jakob Kuke lesk Melanie Kukk-Rahamägi. Kiriku nüüdisaegne mahedais rohelistes toonides värvilahendus pärineb aastast 1993. Siin on 500 istekohta.
Et Iisakus õpetajad vähese palga pärast elada ei võinud, jäi Iisaku Jõhvi abikirikuks ajavahemikul 1744-1867. Sel ajal pidas Jõhvi õpetaja kord kuus Iisakus jumalateenistust. Vaheajal luhtusid mitmed katsed lahutada Iisakut Jõhvist ning liita Iisaku koos Tudulinna kabeliga üheks uueks koguduseks; kihelkond kartis nimelt, et ei suudeta majanduslikult toime tulla.
Aastal 1847 palus seekordne Iisaku mõisa omanik Georg von Brevern Eestimaa rüütlikogult toetust nimetatud koguduse rajamiseks. Rüütlikogult saadi toetust 3000 rubla kirikumõisa hoonete ehitamiseks; ka õpetaja palgaküsimus suudeti lahendada. Lõpuks määrati 7. okt. 1864. a. kindlaks ka koguduse piirid. Iisaku koguduse alla kuuluvaks loeti järgmised mõisad ja vallad: Iisaku, Pootsiku, Terevere, üks jagu Ahakvere, Kurtna ja Pagari vallast, Imatu Dubniku karjamõisaga; ka Tudulinna abikogudus, mis kuulus varem Jakobi koguduse alla, ühendati nüüdsest peale Iisaku kogudusega.
1866. a. hakati ehitama kirikumõisa, ja juba järgmisel aastal õnnistati uuesti rajatud Iisaku koguduse õpetajaks Rudolph von Hippius. Õnnistamist toimetas kindralsuperintendent Schultz Tallinnast, praost Meyer Jõhvist ja õpetaja Vogt Lüganuselt.
6. veebruaril 1893. a. põles Iisaku uus kirik maha. Päästeti ainult altaripilt ja mõningad altaririistad. Ka 222 aasta vanune kirikukell hävis, kuna ta suure kuumuse tagajärjel sulas.
Valitsuselt nõutati luba uue ja suurema kiriku ehitamiseks. Lähedalt ja kaugelt voolas kokku armuande ehituse heaks, millede abil seda tööd saadi alata ja nii kaugele viia, et 24. aprillil 1894. a. pühitseti uus kirik.
Viimane suurem remont teostati 1937.a. Kirikus on 500 istekohta.
Koostanud Sirje Simson
08.2001
