Vanal postkaardil
Sisevaade
Järva-Madise, meie kirjandusklassik Tammsaare soode-rabade-maa kirik, evangelist Matteusele pühendatud jumalakoda on kõige väiksem Järvamaa keskaegsete sakraalhoonete hulgas. Sarnaselt kui Järva-Jaanis astume siingi ühelöövilisse pikihoonesse, mis ida poole teravatipulist võidukaart jätkub kitsama, kvadraatset põhiplaani kooriruumiga. Erinevalt tüüpiliste Kesk-Eesti jumalakodade tugevast läänetornist, oli pikki aegu ka siin üksnes väike tornike katuseharjal, kella tarvis. Praegune kõrge ja sale neljatahuline, alt omapärase kaar-avaga läänetorn püstitati alles 1858. Võlvikuid on Järva-Madise pikihoonel vaid kaks, aga kaunijoonelised päiskiviga ristvõlvid ei luba kirikuruumi, väiksusele vaatamata, raskelt peale suruda. Kitsukesed, kõrgelt algavad teravkaarsed aknaavad, otsekui vaatepilud, muudavad kiriku kaitstuks ründe eest ning on omal moel osalised silmaga nähtava piiri tõmbamisel Jumala püha koja ning välismaailma, maise ning taevase tõelisuse vahele. Kiriku algne ehitusaeg jääb tõenäoliselt 13. sajandi lõppu (peale pikihoone ja koori on sama vana ka käärkamber koori põhjaküljel), võlvimine aga viibis mitme aastakümne võrra. Siis jõuti valmis ka kahe raidportaaliga, milliseid arhitektuuriloolane Villem Raam on pidanud ainulaadseiks kogu Eestis ja nähes nende eeskujusid Tallinna Toomkiriku uksekaartes, kus "erinevates kombinatsioonides ning mõnevõrra rafineeritumalt esinevad kõik Järva-Madise portaali kompositsioonielemendid". Muudki kordumatut on ehitusasjatundjad Järva-Madise kiriku puhul esile toonud. Käärkambris võime näha Kesk-Eesti kirikute ainsat kivisse raiutud piscina't - sakraalset kätepesunõu.
Järva-Madise kiriku sisustusse on mõjusaima jälje jätnud 17. aastasada. Kahe saleda samba ning akantus- ja keerubinikerdistega altarisein, mis tipneb kahe täisplastilise inglifiguuriga ja Võitja Kristusega, on barokkmeister Christian Ackermannilt. Algse altaripildi asemel Theodor Albert Sprengeli maal "Kristus ristil" (1867). 19. sajandi kunstimaitse järgi on peale altariseina ja muu sisustuse tumedaks ning monokroomseks üle värvitud ka Ackermanni eelkäijate Lüdert Heissmanni ja Elert Thiele (temalt figuurid) kätetööks peetav kantsel (1650. aastaist). Kantsli kujundusvõtted on väga lähedal paar aastakümmet varem tegutsenud viljaka tislermeistri ja nikerdaja Tobias Heintze poolt mitmetesse kirikutesse tehtud töödele. Lähedus nimetatud meistrile on veel selgemalt näha kirikupingistiku otsapaneelide kujunduses. Kooriruumi põhjaseina müüritud tohutul paekivist hauaplaadil on kulumisele vaatamata näha puhvpükstes härrasmeest lebamas kõrvuti oma vormika abikaasaga, mõlemal käed palves kokku pandud.
Koostanud Sirje Simson
Kirik oma wanadusega ulatub kaugele halli aja sisse ja on katoliku usu aegne ehitus, nagu enamiste kõik meie Eestimaa kirikud. Ta on soo äärde Albu mõisa maa peale ehitatud, nii et ühelt poolt põld ja teiselt soo teda ümbritseb. Mispärast just nimelt see koht omal ajal kiriku aluseks on walitud, selle peale on praegusel ajal raske wastust leida. Ja kuni seni-ajani on see maanurk kiriku ümbruse peale nii rõhuwalt mõjunud, et veel praegugi, kus iga naabruses oleva kiriku juurde aja jooksul wäikesed alewikud tekkiwad, Madise kiriku ümbrus eluta olekusse nagu unustatud on. Selle seisukorra alalhoidmiseks on ka see asja-olu märksa kaasa aidanud, et Albu mõisa endised omanikud, niisama ka praegune - maanõuniku v. Lilienfeldi wäimees parun Wrangell, kelle maa peale kirik on ehitatud, kellegile ehituseplatsi ei ole müünud ega selleks luba andnud. Sest peale ühe poe, kõrtsi ja pagari-äri ei ole kiriku ümbruses mingit elumaja, mis edust märku wõiksiwad anda, sest ühtegi käsitöölist ja selle nimelauda ei leia siit kusagilt waataja silm, kuna aga naabruses-olewate Ambla, Jaani ja Koeru kirikute ümbruses neid tosina ümber wõib leida. Ka õpetaja ja köstri elumajad, mis puust ehitused ja harilikult kiriku lähedusesse on ehitatud, annawad oma wanadusest sammeldanud katuste läbi tunnistust
Kiriku sisemises ruumis ei ole midagi tähelepanemise-wäärilist wana mälestust, peale kahe inimesekuju, mis altari ette kahe kiwi sisse elusuuruselt on raiutud ja põranda-asemele paigutatud. Niipalju teateid on wanast ajast nende üle alale jäänud, et need Orgmetsa mõisa omanik oma prouaga olla (aga millal nimetatud mõisa-omanik on elanud, pole kindlaste teada), kes selle eest, et ta kirikule head olla teinud, kiriku eestseisjate soowil jäädawaks mälestuseks kiwi sisse on raiutud ja sinna põranda sisse kihelkonna-rahwa tallata pandud. Missuguse heateo ülemal-nimetatud mõisa-omanik kiriku wõi kihelkonna heaks on teinud, ei ole nüüdse aja elanikkudel enam selgeste teada; niisama teadmata on ka mõisa-omaniku nimi; kujudel on küll suurte Ladina keeli tähtedega kirjad all, mis selle küsimuse peale wististi wastust wõiksiwad anda, aga et need kirjad aja jooksul kihelkonna elanikkude läbi juba peaaegu tasaseks on tallatud, siis ei ole wõimalik sealt midagi enam wälja lugeda. Mispärast nimetatud kujud oma heateo eest kihelkonna-rahwa tallata on pandud, aga mitte mõnel muul wiisil nende mälestust alal pole hoitud, jääb küll igale nüüdse aja elanikule arusaamatuks.
Kirik sai 1902. aastal uue oreli (Tallinna orelimeistri hr. Terkmanni töö). Seda orelit peab kiriku suuruse järele otsustades ajakohaseks nimetama, sest ta täidab oma ülesannet rahuloldavalt. Uue oreliga ühel ajal walgendati kirik ära ja suurendati kooripealset. Kui kaugele kiriku ehituse-aeg ajaloosse tagasi ulatab, ei ole teada.
Mõnda Järwa-Madise kihelkonna elust. Ristirahwa Pühapäewa-leht, nr. 40, 1905
Järva-Madise kiriku ehitajad olnud rootslased. Kiriku alla olevat maetud rootslaste ülem ja ta naine. See tuli kiriku põranda ehitamise ajal välja, kus leiti rootsikeelse kirjaga kivitahvel. Pealpool on ülema ja naise kuju ja all on kiri.
Eesti Kirjandusmuuseum. ERA II 219, 575 (15) < Albu vald, Neitla küla. 1939. aastal Miina Tuhermilt (81) üles kirjutanud Tuve Tuherm (s. 1925)
Ennemuiste ei ole saanud kirikut ehitada, kui kirikul nime ei olnud. Järva-Madise kirikut on hakatud ehitama. Aga mis päeval ehitati, seda öösel lahutati. Järva-Madise kirikut on ehitatud juba kaks aastat. Ühel ööl pani meister vahid juurde, et vahid näevad, kes lahutab. Südaööl kell 12 on kukkunud kivid müürilt maha. Teisel päeval on tulnud üks mees kiriku valda kündma. Meister on võtnud mehe kinni ja lasknud mehe müürida altarikohta. Selle mehe nimi oli Madis. Sellest on Järva-Madise kirik omale nime saanud. Räägitakse kui selle altari pildi ära võtta, peab inimese luid välja tulema.
Eesti Kirjandusmuuseum. RA II 220, 437 (3) < Ambla v. Prümli k. Rein Salustelt (52) üles kirjutanud Õie Saluste (sünd. 1925) 1939. aastal.
Metsavaht istunud oma pruudiga Järva-Madise kirikaias. Äkki läinud kiriku aknad valgeks. Uksed aga olnud kõik kinni.
Eesti Kirjandusmuuseum. RKM II 195. Albu vald, Orgmetsa küla, Paju talu. 1960. aastal Elli Lassilt (77) üles kirjutanud M. Proodel
…Kirikuteel sai Juhku tuttava karjapoisiga kokku, kel saapad jalas olid. …Kiriku juurde jõudes oli saapakandja esimeseks mureks see, kuidas kirikutorni pääseda. Ja kui ta alt ukse lahtisena leidis, kiskus ta Juhku enesega kaasa, kuni luugiaukudeni, kust nii imekaugele ulatas vaatama. Ka Kuusiku talu oma paksu laia kasega paistis Juhku silma. Siin oleks tahtnud ta peatada, mõtteid ja tundmusi koguda, nagu millegi üle enesele aru anda, aga juba kiirustas kaaslane teda allaminemisele. Piinlik-magus tundmus asus Juhku rinda mõeldes, kui kõrge küll kirik on, ja teda valdas mingisugune vaikne ja pühalik võim.
Trepil tuli neile aga kirikumees vastu ja selle käest said nad tublisti sõnuda, päris sõimata kohe, nii et Juhku ilus meeleolu täiesti hävines, kurbusele ja kartlikkusele maad andes. Alla jõudes ei julgenud ta silmigi üles tõsta, kartes pilklikke naeratusi näha, et tema oma uute riiete ja kägisevate pasteldega nelipühi esimesel pühal kirikumehe käest sõimata oli saanud. Sellest hoolimata, et tema hea kaaslane teda ettepoole tiris, puges ta kõige tagumisse ja pimedamasse koorialusesse nurka, kus seistes ta ikka ja jälle kiriku kõrguse peale pidi mõtlema, kuigi teda selles kirikumehe sõimusõnad segasid. Aga ka Kuusiku kask ei läinud tal meelest. Küll pidi aga see jõmm olema, kui ta nii kaugele üle soode-rabade, üle teiste talude ja metsatukkade võis paista ja veel nõnda selgesti, kas hakka või silmalt koju minema.
Rahvast voolas vahetpidamata juurde, kirik oli varsti puupüsti täis kiilutud. Ja Juhku suruti nurka, nii et ta oimugi ei saanud liigutada. Ta ei küündinud muud nägema kui määrdunud lubjamüüri ja tuhmiks jäänud kooripõrandat. Nagu linnuke seisis ta puuris ja silmitses nukral meelel oma uue mütsi sirmi, millele mõlk sisse oli murtud. Ta kuulis õpetajat kusagil kaugel-kaugel rääkivat rõõmust ja õndsusest ja meelde tuli tal valge kaelkott saialeivaga ning karpidega, uued riided ja saunavanamees, kes talle kakskümmend kopikat oli andnud ja sügisel veel oli lubanud anda; ta kuulis orelit mängivat ja jällegi mäletas ta kirikutorni kõrgust ja teise poisi "venelasi", ning kusagile tundmata maale, kuhu ta ilmsi teed ei teadnud ja millele ta nime ei mõistnud anda, lendas karjapoisi unistav mõte, nukrust ja rahuldamatust kirikukoori alla maha jättes…
A. H. Tammsaare "Tähtis päev"
01.2002
