JÜRI KOGUDUSE ELUST-OLUST Jüri kogudus ehk kihelkond kuulub Ida-Harju praostkonda. Tema naabrid on põhjas Tallinna linna, Jõelähtme, idas Harju-Jaani, lõunas Kose, läänes Hageri ja Keila kogudused. Liikmete arv vabaduseaastail ei tõusnud palju üle 4300, temast praostkonnas on väiksemad Jõelähtme ja Harju-Jaani... Õp. R. Winkleri koostatud asjaliku ja põhjaliku kroonika andmeil asutati Jüri kihelkond 1219. ja 1230. aastate vahel. Kihelkonda kuulunud algul ka Mõigu/ Moik ja Saha/ Saade. Hiljem liideti Mõigu Tallinna Toompea Kaarli kogudusega ja Saha Jõelähtmega. Millal see sündis, selle kohta puuduvad kroonikas andmed. Liber census Daniae järele olnud kihelkonna esimene nimi Vaskaele, siis Vasheli, Vashieli ehk Vashele ja lõppeks Püha Georgi ehk Püha Jüri kihelkond. Kirik on pühendatud Pühale Jürile ja pidas oma pühitsemispäeva 23. aprillil. Rahvajutu järele asunud esimene kirik Aruküla Tammemetsal, hiljem aga Limu külas Matsi talu maa piires. Kroonika peab aga esimese kiriku asukohaks Vaskjala küla, sest juba 1401. a. nimetatakse Karla küla kui Vaskjala kiriku juures asuvat. Kiriku praegune asukoht on Karla külas Lehmja-Rae ja Lagedi teeharul, Tartu maanteelt 2 km idasuunas, 5 km Lagedi jaamast. Samal kohal asus ka vanem kivist kirik, mille kohta kroonikas seisab: "Kirik oli saanud üle 600 aasta vanaks ja oli jäänud aastate jooksul nii viletsaks, et 1. jürikuu päeval 1884. aastal kiriku eestseisja härra parun Ungern-Sternberg Lagedilt jumalateenistuse pidamise seal ära keelas, ja siis hakati jumalateenistusi pidama esialgselt palvemajas, kuni kiriku ehitamise pärast nõu saaks peetud." Jürikuu 22. päeval samal aastal peeti mõisade ja valdade esindajate esimene nõupidamine uue kiriku ehitamiseks. See otsustati püstitada vana kiriku kohale ja nurgakivi panemine leidis aset 28. aprillil 1885 koguduse uue õpetaja R. Winkleri ametisseseadmise päeval. Tema eelkäija, õpetaja R. Luther lahkus ametist vanaduse ja hädise tervise pärast jaanikuu 2. päeval 1884, "et niihästi vana õpetaja, kui ka kirik, mis sellesama aasta augustikuul ära lõhuti, ühtlasi otsa said" (kroonika). Kuue ja poole kuu pärast oldi kiriku ehitamisega niikaugele jõutud, et õp. Winkler kirikueestseisja ja koguduse osavõtmisel talvekuu 10. päeval 1885 kiriku juures esimese tänupalve pidas, tänades Jumalat töö kordamineku eest. Pühitsemist toimetati Kristuse 3. tulemispühal 15. detsembril 1885. Uus kirik läks maksma materjali, selle kohalevedamise ja töötasuga kokku 30000 rubla. Vallad korjasid kiriku ehitamiseks 2200 rubla, samuti kandsid nad veokohustused. Hiljem on teostatud kiriku juures mitmel korral väliseid remonte. Sisemise remondi ajal 30. ja 40. aastate vahel käesoleval sajandil valiti põhivärvideks ligikaudu eesti lipu värvid -lagi sinine tumepruunis raamistikus, seinad valged ja pingid peaaegu mustad. Otse kiriku juures üle tee asuv kirikla püstitati vana asemele palkehitisena mõni aasta hiljem kiriku ehitamisest väga ruumikana ja suurepärase tubade jaotusega. Vabaduseaastail kandis kogudus ka selle korrashoiu eest hästi hoolt - kahekümne aasta jooksul tehti neli sisemist ja üks väline remont. Okupatsioonide ja sõja-aastail kannatasid kirik ja kirikla mitmel korral. Kui kommunistid 1941. a. kevadel kiriku juure ehitatud Vabadussõjas langenute, koguduse maa pealt kohaleveetud suurtest kividest valmistatud sõdurikuju ja aluse dünamiidiga ühel kevadööl õhku lasksid, purunes kivikildudest osa kiriku akendest. Saksa-Vene sõjakäigus olid kiriku ja kirikla katused kuulidest tugevasti auklikeks lastud, kiriku katus kahe mürsuauguga ja mõlemal pool peaaegu kõik aknad purustatud. Kirik ja kirikla säilis, kui kommunistid teist korda Eesti pealinna marssisid... Koguduse kroonika ei kõnele kuigi palju ajajärgust enne Rootsi aega, sellestpeale aga sisaldab palju huvitavat, mitte ainult koguduse enese kohta, vaid mõndagi, mis tähtis on kultuurilooliselt. Kirikumõisa hoonetest pidi Rootsi ajal iga mõis oma osa korras hoidma vastavalt ehitiste osadessejaotusele. Talupoegade kanda oli materjalide kohalevedu, töölised saadeti mõisadest ja palk maksti kirikukassast või kandsid selle mõisnikud. Muidugi ei olnud see kasulik hoonete korrashoiule ja parandamisele ning õpetajad kurdavad sageli, et õpetajamaja on päris elamiskõlbmatu ja teised ehitised lagunenud. Katku- ja sõjaaastad tegid veel oma töö. Tallinna raad oli kiriku patroon ja kui õpetaja ning kirikueestseisja raehärradega läbi ei saanud, siis ei hoolitud ka hoonete korrashoiu eest... Kirik saanud sissetulekuid trahvirahadest, kellalöömisest ja surnutekkide rahadest, hauaplatside müügist ja korjandustest kellakottidega. Korjanduse kohta ütleb õp. Koch, et kui talupojad armulaual käinud, siis visanud mõni mõne raha kotti. Trahvirahade vähesust seletatakse sellega, et kirikudistsipliin nõrk olnud ja süüalused tihti ära jooksnud. Kõige suuremateks tuluallikateks olnud kellade löömine, surnutekkide rahad ja hauaplatside müük. Tasu võetud kolme kella löömise eest 8, 6 või 4 taalrit ja surnutekkide tarvitamise eest 1 vasktaaler. Laekunud rahad pandud vöörmündri ehk kirikueestseisja juuresolekul rahalaekasse, mis kolme lukuga kinni olnud. Kaks võtit olnud kirikueestseisja ja üks õpetaja käes.... Jumalateenistusi peeti kuni 1638 Tallinna Püha-Vaimu koguduse jumalateenistuse korra järele, hiljem Stahli käsiraamatu järele. A. 1699 võetud eestikeelne agenda tarvitusele. Peale pühapäevaste jumalateenistuste peetud neid veel palvepäevadel ja 1679. a. peale ka kannatamisaja jutlusi. Osavõtt olnud nõrk -osalt halbade teede, osalt talupoegade raske töökoorma pärast. Harvadel saksakeelsetel jumalateenistustel jutlustanud õpetaja mõnikord tühjadele pinkidele. A. 1690 kaebab õpetaja, et kirikulised jumalateenistuse ajal kirikuustest sisse ja välja käivad, enne õnnistamist kirikust lahkuvad ja linna kirikusse lähevad. Viimast ei suudetud ka kõrge rahatrahvi ähvardusel ära hoida... Surnud maetud juba Rootsi ajal kiriku ümber olevasse surnuaeda kui ka kirikusse meeste ja naiste toolide alla ja kooriruumi. Kombeks olnud surnule kuld- või vaskraha kaasa panna. Nii leitud uue kiriku ehitamisel põranda alt palju vaskrahasid. Armulauapõlgajad, viina surma surnud, liiderlikult elanud mehed ja naised, vargad ja mõrtsukad maetud surnuaia nurka või väljaspoole surnuaeda ilma lauluta ja kellalöömiseta. Aadlisoost perekondade jaoks olnud perekonna-matusekohad kooriruumis, millede eest makstud kuni 25 taalrit... Kui nende ridade kirjutaja juba Jürisse oli asunud ja enesele ülesande võttis Tartu linna koguteose jaoks kirjutada artikkel usu- ja moraalistatistika kohta ning selle jaoks materjali kogus Tartu linnaarhiivis, siis soovis arhivaar, et Jüri koguduse õpetajad ajaloolist traditsiooni au sees hoiaksid ja nime oma tööga kirjutaksid mitte ainult koguduse ajaloolehekülgedele, vaid Eesti kultuurilukkugi. Ta mainis Anton Thor Hellet jt. Siis võtsin seda hea soovina, nagu harilikult ikka kombeks on niisugustel puhkudel. Anton Thor Helle nimi on Vana Testamendi tõlkijana ja kogu Piibli käsikirja trükivalmis seadjana jäädavalt kirjutatud Eesti kultuurilukku. Nagu teada, valmis käsikiri a. 1736 ja Piibel ilmus a. 1739. Vaida mõisa omanik olevat osa sellest väljaandest kinkinud Jüri koguduse liikmetele. Kui raamatu-aastal 1935 Jüris raamatute loendust peeti, ei leitud Piibli esimesest trükist ainustki eksemplari. Töötingimused ei olnud kerged Thor Hellele. Kogudus nõudis mehe jõudu pärast verist ja laastavat Põhjasõda. Hea heebrea keele tundjana ja eesti keele oskajana sooritas ta ülesande, mis varem mitu korda pooleli oli jäänud. Thor Helle oli pietist ja olevat kroonika andmeil kord isegi Vennastekogudusse kuulunud. Ehk peitub selles asjaolus põhjus, et Zinzendorf Tallinnas viibides Piibli trükkimiseks laenu hankis, mis võimaldas kiire ilmumise...(1958) Jakob Aunveri raamatust "Aastate kestes". (Stockholm)