Välisvaade
Niisamuti kui Kuusalu kirik Ida-Harjumaal, on Nõo kirik Tartumaal pühendatud esidiakon märter Laurentsiusele. Alguses Tartu toomkapiitlile allutatud ja alles 15. sajandi II poolest kihelkonnakirikuks saanud pühakoda olevat kunagi olnud ka palverännupaik. Lõuna-Eestis ei ole ainsatki teist keskaegset kirikuhoonet, mille võlvid oleks sõdadest, alates Liivi ja Põhjasõjast, meie aega tervena läbi tulnud. Imetlusväärne, et ühtlasi on Nõo ka kogu piirkonna vanimaid maakirikuid. Arhitektuuriloolaste hinnangul ehitas Nõo kirikut esmalt 1250.-60. aastatel keegi Riia toomkiriku püstitamisel osalenud müürseppadest ja vaid kümmekond aastat hiljem pühakoda ühe teise meistri poolt ka võlviti. Kitsas ja kõrge võidukaar seob kolmelöövilist pikihoonet ruudukujulist põhiplaani ja ainulaadset, iluroietega liigendatud, viklitele toetuvat kuppelvõlvi omava kooriga. Nõo kiriku arhitektuurseid eeskujusid on asjatundjad leidnud Reinimaalt-Vestfaaliast. Raidskulptuure Nõo kirikus ei ole, küll aga on kõik viilud tellisprofiilidega kunstipäraselt kujundatud. Lääneseinas domineerib astmeline talumiga tellisportaal, tagasihoidlikum lõunaportaal on enim muutusi läbi teinud ja tema ees olnud võlvitud eeskoda lammutatud. Rahututel aegadel toimis pühakoda ka pelgupaigana - võlvidele viinud müüritrepp algas enam kui 3 m kõrguselt.
Massiivset torni pole Nõo kirikul kunagi olnud, kellade tarvis on lääneviilul puidust haritorn, mis praegusel kujul pärineb 1819. aastast. 19. sajandi lõpuks omandas Nõo pühakoja interjöör tervenisti pseudogootilise ilme. 1870. aastate lõpus külgrõdude ehitamise aegu suurendati ühtaegu ka kiriku aknaid. Altarikujundus valmis 1895. aastal paljude kirikute ehitaja Gustav Beermanni kavandi alusel - seega enam kui 15 aastat kulus stiiliühtse interjööri loomisele, üksnes 18. sajandi lõpu barokse vormikõne säilitanud oreliprospekt ei omandanud gootika tunnusjooni. Küllap sel ajal on keskaegne mensa altarilt kahetsusväärselt ära rännanud lõunaportaali lävepakuks (nagu mitmel pool mujalgi mõni sama vana altari- või hauaplaat sarnast ebaväärikat uuskasutust on leidnud).
Altaripilte, mis kuuluks mõne meie rahvuslikku kunstiajalukku jälje jätnud maalija loomingusse, ei ole meie kirikutes palju - Nõo kirikule maalis 1895. aastal Ristilöödu (nimesildile Kristuse pea kohal on eesti keeles kirjutatud: Jesus Nazaretist Juudarahwa Kuningas) koos ahastavate leinajatega nn. Düsseldorfi koolkonda kuulunud eestlane Tõnis Grenzstein. Enamgi veel, oma kätetööga on siin esindatud ka parimaid eesti skulptoreid Jaan Koort. 1910. aastast altariseina nishides asetsevad neli tammepuust apostlifiguuri: Peetrus, Paulus, Johannes ja Jaakobus on tema nikerdanud.
...XVII sajandist alates on olemas kiriku kohta kindlamaid andmeid. 1642. aasta on kiriku katus ja torn lagunenud. 1683.a. kirikukatsumise protokollist nähtub, et need puudused on kõrvaldatud. 1803.a. saab kirik kivikatuse. Kiriku viimased põhjalikud remondid teostati aastail 1897, 1901 ja 1936. Kirikus on 500 istekohta. 1627.a. peab Nõos Puhja ja 1634.a. Rõngu õpetaja jumalateenistusi. Oma pärisõpetaja saab kogudus 1638.a.
Nõo kirik on üks esimesi meie kodumaal, kus orel tarvitusele võeti. See muretseti 1781.a. tolleaegse õpetaja J. B. Sczibalsky algatusel. Läinud sajandi 70. aastate lõpul ehitati kirikule koorid ja tehti aknad pikemaks. 1890.a. seati üles Ludwigsburgis P. F. Walkeri ehitatud uus orel. 1895. saab saab kirik Tõnis Grenzsteini maalitud uue altaripildi. Altaril on 1910.a. üles seatud kunstnik Jaan Koorti poolt puust valmistatud 4 apostli kuju - Paulus, Peetrus, Johannes ja Jakoobus".
Ehitusviisilt on Nõo kirik puhtgootistiilne ja tema omapärasus peitub selles, et esialgsed võlvid ja kaared on säilinud kuni tänini, neid ei ole ümber ehitatud, samuti pole tulikahjud ja sõjaohud neid rikkunud. Segastel sõja- ja mässuaegadel on Nõo kirik küll kannatada saanud - küll katuseta jäänud, torn maha põlenud, kuid esialgsel ehitusviisil püstitatud pikihoone on püsima jäänud...
B. Ederma, A. Jaik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikud. Trt., 1939, lk. 102
Koostanud Sirje Simson
05.2002
