Välisvaade vanal fotol
Tänapäeval
Sisevaade
Altarimaal
"Kristus ristil"
Jumalakoda Viljandimaal Paistus on pühendatud neitsi Maarjale. Teadmata on kivikiriku ehitusaeg siia - oletatavasti oli see 13. sajandi lõpuveerandil. Selle kolmelöövilise pikihoone ja põhiplaanilt ruudukujulise kooriga, tornita kiriku
rüüstamine sõjaretkel leedulaste poolt 1329. aastal on kroonikas dokumenteeritud. Algsest pikihoonest on meieni jõudnud üksnes seinad - võlvid hävisid Põhjasõjas, samuti 1668. aasta visitatsiooniprotokollis uhkeks nimetatud torn. Koori üle on keskaegne 8-osaline domikaalvõlv alles, maalituna 1903. aastal Riia Jakobi kiriku toonase võlvimaalingu järgi kuldsete tähtedega ülepuistatud taeva karva. Taas laastas tulekahju Paistu jumalakoda 1817. aastal. Nüüd sai kirik põhjaküljele eraldiseisva, puust ülaosaga ajutise kellatorni, mille asemele aastaks 1866 valmis praegune, kolmeastmeline pseudogooti läänetorn (Riia arhitekt Mathias von Holst). Juba neli-viisteist aastat varem - 1852-1853, oli pseudogootika jõudnud pühakoja uuendatud sisustusse: altariseina kavand seostub orelimeister Gustav Normanni nimega, samas stiilis ja samaaegne on kantselgi. Uue oreli ehitas 1853. aastal tartlane August Kessler (järgmine orel August Terkmannilt 1913). Samal 1853. aastal valmis Riia maalijal ja litograafil Johann Karl Ludwig Maddausel väljendusrikkust taotlev altaripilt "Kristus ristil". Selle suure maali koos raamiga olla Riiast ära toonud Holstre taluperemees Hendrik Ainson, omal kulul ja oma hobustega. Maali kinkijaks Riia inglasest kaupmees Cumming, kellel side Paistuga õpetaja Karl Peter Ludwig Maurachi kui pere kunagise kodukooliõpetaja läbi. Lõplikult pseudogootiliku välis- ja siseilme sai jumalakoda 1876. aastal. 19. sajandi lõpuaastail ning 20. sajandi alguskümnel olid Paistu koguduse liikmed helded kinkima kiriku ehteks ja oma lähedaste mälestuseks kroon-, seina- ja laualühtreid. Esimene poolteise tosina valgusti seas on 1897. aastal kingitud kroonlühter pühendusega Õndsa Õisu Torimu talutütre Liisa Sisaski mälestusele.
1817. aasta põlengus kannatada saanud, väidetavalt 1745. aasta tornikell on kirikus alles. Selle lasksid aastal 1822. Tartus I. W. Strandtmanni valukojas ümber valada kirikueestseisja Peter Reinhold von Sievers ja kreisikohtunik August Heinrich von Bock.
Koostanud Sirje Simson
Vanimaks Paistu kirikusse puutuvaks ürikuks loetakse ühe protsessi kirjeldust 1234. a., mille järgi keegi plebanus Vinandus de Peystele on Rooma Vatikani kutsutud. On suudetud selgitada, et "Peystele" vastab Paistule. Ajaloo vältel esineb Paistu nimi taas 1329. a. Wartburgi Hermann oma teose "Liivimaa kroonika" lisas jutustab järgmist: "Järgmisel laupäeval suundusid nad (leedulased) teose kiriku juurde, nimega Paistu. Selles kirikus viibis paganate kuningas oma kahe vennaga kaks ööd, mahutades sinna ka hobused. Nad toimetasid lõpmata koledusi püha altari sakramendi ees ja purustasid ja lõhkusid mõlemais mainitud kirikuis karikad, raamatud, ilusad orelid ja kallid klaasaknad. Lõpuks nad hävitasid kiriku tulega Riia kodanikkude või nende saadikute kihutusel."
Königsbergi ordu arhiivis leidub dokument, milles mainitakse, et Paistu kihelkonnale kuulub 300 adramaad, ka olevat kirik kirikuriistade poolest olnud rikas.
1613. aastal toimus Liivimaal suur kiriku katsumine, mille puhul Võnnu arhidiakon Teknon'ile kui "Livlandi-maa" piiskopi asemikule tehti ülesandeks järele uurida, kas 1561. aastal Poola valitsuse alla langenud Liivimaa osas leidub luteri usu õpetajaid. Viimased kästi kohe minema kihutada, sest Augsburgi usutunnistuse vabadused ei olevat eestlaste kohta kehtivad. Paistu kohta öeldakse sõna-sõnalt: "Liikudes Helmest Viljandi suunas, on tee ääres 5 miili Helmest ja 2 miili Viljandist Õndsa Neitsi pühakoda, nimega "Lucerna" (valgus, lamp) ehk "Stella maris" (Mere täht), kiviehitus mäe peal, kaetud laastukatusega, see on mitmest kohast lagunemas ja ongi juba võlv osalt sisse langenud. Ennemalt oli selle pühakoja järel 3 talupoega koguduse preestri kasuks. Kirik on ilus ja kuulub härra Volmar Fahrensbachile. Karksi on sealt 3 miili."
Kirikuvisitatsiooni protokollist 1668. a. nähtub, et kiriku katus, lagi ja uksed on viletsas seisukorras. Samas öeldakse, et kirikul on "uhke torn", kuigi halva katusega. Rootsi aja lõpul oli Paistu kirik üsna heas seisukorras.
Põhjasõja lõppedes olid Paistust säilinud vaid müürid. Uuesti ülesehitatuna ta omas 165 jala kõrgust torni.
1817. a. süütas pikne kirikutorni. Tules hukkus palju väärtuslikku, muide ka Paistu kiriku orel, samuti sai kirikukell tublisti kannatada.
Kui 1866. a. püstitati kirikutorn, kaeti torn ja kirik plekk-katusega. Õpetaja Hanseni päevil ehitai kirik täiesti ümber ning pühitseti 17. okt. 1876. a. Kapitaalne remont teostati 1886. a. A. 1934 toimus kiriku juures jällegi põhjalik remont.
Kirikus on 600 istekohta.
B. Ederma, A. Jaik, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikud. Trt., 1939, lk. 113
Muiste olnud "Paistu" kihelkond suure paksu metsaga kaetud, seal ei olnud elu kohdi leida, ega elanud seal ka inimesi, muud kui ikka metsad ja laaned vahdinud igalt poolt vastu. Veeri ääri mööda käinud küll ka küttid ja jahimehed jahdi pidamas, loomi ja lindusid püüdmas, aga südamesse ei olnud ühegi jalg puudunud ega saanud.
Siis nähdud kord ühe kõrge mäe pealt põhja poole vaadates ühd hiilgavat torni vastu päeva paistvad, mintud hulga rahvaga nüüd otsima ja leitud siis viimaks mitme päevase otsimise järel metsa seest üks kirik.
Nõnda olla siis "Paistu Kirik" leitud ja kihlakond, või kuida hiljemal ajal nimetatakse kihelkond olla sellepärast omale "Paistu" nimeks saanud, sest see kirik kaugele ära olevad paistnud ja sell teel ülesse leitud.
Tõist juttu, mis vana rahva suus kuulukse liikuvad, räägitakse meie ajal õige elavusega, aga ikka rahva armamiste järel ja see on järgmiselt nii:
"Paistu" kirik ja kihelkond saanud oma nime sellest, et see kihelkonna kohd, kus kirik seisab, õige kaugele ära paistnud. Juba vanal ajal nähdud Paistu kiriku torni kaugele Lääne mere peale vastu päikest hiilgavad, nii sama ka Pärnu alla mere lahde ja Eesti vanad meremehed tarvitanud seda sagedaste omale tee juhiks, sest siis ei olnud veel Tuletornisid, nagu nüüd. Selle järel olla siis seda kirikud eesmalt "Paistu" ja hiljemal ajal "Paistu" hakatud kutsuma.
Kolmantaks kuulukse vanarahvas kõnelevad, et "Paistu" kiriku torn vanal ajal, kui meremehed teda veel heasti ei teadnud, sagedasti neid ära eksitanud. Siis aga, kui nad teda sagedaste nähjes juba ära arjunud, ei eksinud nad enam selle pärast mere teele ära. Kui see mägi kus kirik otsa on ehitadud, paistvad ühes kaugele mere peale ja seda kohda kutsuvad ka, nii kuida Paistu elanikud nimetavad, meremehedgi "Paistu kohaks".
Nende juttude tõentuse järel peame küll tunnistama, et paistu oma nime täitsa kaugele paistva koha pärast on saanud, sest see kohd ja kirik ühes ka on väga kaugele näha ja nende ridade kirjutaja on teda ümber kaudu mitmest kihelkonnast näinud ja ikke kui mõne kõrge mäe päält vaadetakse, kus mitmeid kirikuid näha on, siis ikka Paistu üks on, kes sinna ära paistab; nii sama teavad ka karjapoisid kõneleda, kes pikkade kuuskede otsa kiriku tornisid vahdima käivad, et nemad sealt ja sealt nii ja nii palju kirikuid olla näinud, et ikka üks nende tõiste kirikute seas "Paistu" on.
Juttude eneste jäljed näitavad aga muinaskujulised olevad, ennemuiste selle kujulised, kui minu enne kirjutadud ennemuistsed juttud - ja sellepärast võib ka neid tõiste juttude sekka kui vanad juttud kirjutada.
Nii palju siis "Paistu" nimest, mis vana rahva suust ülesse kirjutadud on.
Eesti Kirjandusmuuseum. H III 27, 557/60 < Halliste, Uue- Kariste - J. P. Sõggel, metsahoidja (1896)
Paisto kirrik on katoliko ussu aial ehhitud 600 aasta eest. Ta olli pühha neitsi Mariale pühhitsetud ja kandis nimme "Lucerna" se on: "Paistja" ja "Stella maris" se on: merre täht. 1329. 23 Septbr tulli Litawi kunningas sia, piddas ommad hobbussed kirrikus ja põlletas kirriko ärra ja risus seda.1561 sai meie ma Pola kunninga wallitsusse alla. 1613 pidda Wõnno piiskop Liwlandi maalt suurt kirriko katsumist. Archi diacon Teknon sai sia sadetud selle käsoga Ewangeliumi ussu õppetajaid ärraaiama kus ta neid peaks leidma. Pola kunningas ma rahwast kelis lutterusse usko wastowõtmast. 1629 sai meie ma Rootsi k. Gustawi Adolphi wallitsusse alla, sest aiast kaddus katoliko usk siit ärra. 1695-1697 olli suur surreminne nälja ja katko läbbi. 1710 sai meie ma Wenne keisri Petre I wallitsusse alla, söa aial sai kirrik ärrahäwitud, et paljalt seinad üllejänud. 1718 sai ta jälle üllesehhitud putorniga. 1786 lõi pitkne torni sisse ilma tedda põllema pannemata, agga 20 Augustil 1817 põlles kirrik ärra pikse läbbi. 1845-1849 wõtsid liggi 2000 hinge selle koggodusse jaust wenne usko wasto. 1852 sai kirrik ehhitud ue wääriga, oreli, kansli ja altariga. 1866 Juli kuus sai uus kirriko torn walmis.
kihhelkonnas on praego 10 walda liggi 7000 hingega. 10 walla= ja üks kihhelkonna=kool.
Au, kitus olgo Jummalal!
Tekst Paistu kirikuseinal oleval raamitud plekktahvlil.
05.2002
