EELK
Esilehele Kirikutelehele
Tagasi kirikutelehele
Põlva kirik
Põlva kirik

Sisevaade
Vaade altarile

Vana altar
Altaritriptühhon
"Püha õhtusöömaaeg"

Pilt vanalt kantslilt

Pilt vanalt kantslilt

Pilt vanalt kantslilt
Maalingud vanalt kantslilt


Neitsi Maarjale pühendatud kirik Põlvas on Võrumaa vanimaid pühakodasid, kuid korduvalt ümber ehitatud, seevastu aga sõdades, enamiku teiste Lõuna-Eesti kirikutega võrreldes, vähem kannatada saanud.

Põlva algkiriku täpne ehitusaeg teada ei ole - oletatavasti olid selleks 15. sajandi lõpuaastakümned. Arhitektuuriloolase Kaur Alttoa hinnangul toetab kiriku sellist dateeringut lääneportaali kohal paiknev omapärane sõõrpetikuga kaksikteravkaarne lame nish. Et läänefassaadi sarnane kujundus esineb veel üksnes Vastseliina linnuse kirdetornil ja Tartu toomkirikul, siis saab oletada, et kõigi kolme rajatisega olid seotud ühed ja samad ehitusmeistrid. Põlva kiriku läänefassaadi vaadeldes, juhib Alttoa tähelepanu veel ka kolmele, omaaegsetest võlvidest kõrgemal paiknevale segmentkaarsele avale ning oletab, et tegu võib olla kaubaluukidega. See aga tähendab, et keskaegne Põlva kirik võis toimida kui ecclesia mercatorum, kaupmeeste kirik.

Keskaegsest algkirikust on säilinud viilutorniga läänesein ja ümberehitatuna ka külgmiste müüride lääneosa. Viilutorni toestavad kaks tugipiilarit, mille vahele jääv kõrge segmentkaarne nish moodustab raamistuse peaportaalile. Pikihoone oli põhiplaanilt ruudukujuline ja veelgi lääneseinas nähtavad võlvijäljed viitavad kolmelöövilisele kodakirikule.

Rootsi aja alguseks varemeis olnud kirik taastati 1649. aastaks. Juba 1819. aastal kavandati uue kiriku rajamist, kuna vana väikseks kippus jääma. Uusehitusest siiski loobuti ja 1841-1844 ehitati Põlva kirik Lemsalust tulnud ehitusmeistri Fr. Hessi juhtimisel suuremaks. Senise kooriruumi ja pikihoone idaseina asemele kerkis ristipidine juurdeehitus, kuhu, klassitsistlike sammaste vahele, paigutusid ka altar ja kantsel. Lisandus veel ka kaheruumiline käärkamber ning avardati aknaid. Altarimaal "Ülestõusmine" telliti Tartust Friedrich Ludwig von Maydellilt Uuendatud kirik pühitseti 7. jaanuaril 1845.

Saksamaal Bochumis on 1868. aastal valatud Põlva kiriku praegune tornikell. Orel on W. Müllwerstedti töö Tartust (1883).

Hiljaaegu sai Põlva kirik restaureeritult tagasi oma kirgastes värvides barokse altaritriptühhoni "Püha õhtusöömaaeg" (1650), restaureerimisel on altarist kolm aastat vanema kantsli maalingutega küljetahvlid. See haruldane kunstivara - Põhjasõja-eelne sisustus on Lõuna-Eesti kirikutes enamasti täiesti hävinud, seisis kuni 1997. aasta sügiseni kirikupööningul paksu tolmu- ja tuvisõnnikukatte all, aastakümneid kõigist unustatuna. Harv võimalus leiu täpseks dateerimiseks avanes tänu TÜ raamatukogus leiduvale seitsme aastakümne tagusele usuteaduskonna üliõpilase August Kivistiku praktikumitööle "Andmeid Põlva kiriku ajaloost 17. sajandi I poolel kiriku arhiivis leiduva kroonika põhjal, mis alatud 1646". Kroonikaraamat ise on kas sõjaaastail või hiljem kaduma läinud. Alljärgnevalt väljavõtteid nimetatud üliõpilastööst:

"Põlva kiriku arhiivis leidub vana kroonika, mis räägib Rootsiaegsest olukorrast Põlvas. Peamiselt piirduvad teated kiriku ja pastoraadi ehitamise ja ülalpidamise küsimustega… Imelikul viisil on see kroonika sattunud Wolmari linna arhiivi, kust ta alles kui üleliigne raamat 1904. a. Põlva õpetajale kätte saadeti. Raamat sisaldab andmeid 1627 - 1666. aastani pidevalt ning hiljem üksikuid märkusi kuni 17. sajandi lõpuni ja kannab pealkirja (Pelwscher Kirchen Buch Anno 1646)…

Põlva kiriku üldine olukord 17. sajandi alul.

17. sajandi alul on Põlva kirik nähtavasti sõdade läbi kannatada saanud. Ta on vist maha lõhutud ja siis rutuliselt puust seintega täiendatud, nii et jumalateenistusi võis pidada. Terve kirik arvatavasti ei võinud puust olla, sest nagu traditsioon räägib, oli praeguse kiriku asemel katoliku ajal bernhardlaste klooster.

Kroonika algab sellega, et 1627. a. Põlvas voceeriti õpetajaks Bernardus Schlorff Kirumpää lossi rentniku poolt. B. Schlorff on Riias Liivimaa superintentendi Herman Samsoni poolt ordineeritud.

Kiriku laegas ja kantsel.

1644. a. on kirikueestseisja Jürgen Rothauseni poolt teha lastud laegas kiriku tarvis ja talle ka lukk ette teha lastud. 1647. a. on sama kirikueestseisja poolt teha lastud kirikusse uus kantsel ja koorivärk.

Kirik ja selle ehitamise kavatsus.

Nähtavasti on vajadus olnud kiriku ümberehitamise järele. Sõdadest lõhutud kirikut parandatakse senini. Nii on 1639. a. kirik uute laudadega löödud ja seespool kiriku lagi uuesti laudadega kaetud. Sealjuures pidi tööst osavõtma iga kihelkonda kuuluv mõis teatud arvu tööliste ja materjaliga.

Samal ajal tahetakse hakata kas vana kirikut põhjalikult ümber ehitama või täiesti uut kirikut tegema. Seks otstarbeks on ümbruskonna mõisnikud lasknud põletada 14.000 telliskivi ja need 1639. a. kiriku sisse vedada lasknud. Korraga on aga keegi "Johim Vörs" (kes ta on, see kroonikast ei selgu) kivid ära müünud ja kirikust välja vedada lasknud. Asi on antud konsistooriumi kätte lahutada. Mis sellest saanud on, ei tea, aga kiriku ehitamine jääb seisma 10neks aastaks.

Uue kiriku ehitamine.

Kiriku ehitamine, mis kavatsusel oli 1639. a. ja mis ettetulnud takistuste tõttu pooleli jäi, algab nüüd jälle uuesti. 1649. Alatakse ehitusega, 18. mail on pidulik algus, vist nurgakivi panek, kust osa võtsid kõik kihelkonda kuuluvad mõisnikud. Juba sama aasta 29. juulil on müürid valmis. 4. novembril on ka aknad ees ja kirik on nähtavasti sellega valmis. Kiriku ehituseks on tehtud mitmeid korjandusi küll mõisnikkude ja talupoegade hulgas, nagu arvetest näha.

Samal aastal on kohalik kirikueestseisja lasknud jälle valmistada ühe väikese hõbekarika kiriku tarvis, mis on makstud kiriku kassast.

1650. a. 1. juunil, neljapäeva õhtul on asetatud Põlva kirikusse kirikueestseisja korraldusel uus altar. Sama aasta oktoobris on keegi Kirumpää lossi ametnik kinkinud kiriku altarile ühe paari lühtreid.

Kiriku kell.

Kella ei ole Põlva kirikul 17. sajandi algusel olnud. Kui ehitati uus kirik, siis tekkis tarvidus ka kella järele. Arvatavasti ei olnud vanal, sõdade ajal kannatada saanud kirikul üldse torni, kuhu kella oleks võinud asetada. Aastal 1649 oktoobris on kohalik kirikueestseisja Jürgen Rothausen Stockholmist ühe kella osta lasknud ja selle saata laeval kuni Riiani. 1650. a. jaanuaris on kell Riiga jõudnud, kuid keegi kohalikkudest mõisnikkudest ei tahtnud kella Riiast ära tuua. Viimaks pidi kirikueestseisja ise oma hobustega kella laskma Riiast Põlvasse tuua. 2. veebruaril 1650. a. asetati ta kirikutorni esimest korda üles. Ja helistati samal päeval temaga esimest korda.

Kellal on ühel küljel olnud kuningas Gustav Adolfi kuju ja teisel küljel kuninganna Christina kujutus ning kaalu arv.

Aastal 1665 on sõja kartusel kell kirikutornist maha võetud ja Tartu varjule viidud "Moskva tsaari eest". 1666. a. 20. septembril on keegi Georg Grot kella Tartust ära lasknud tuua ja kirikutorni uuesti üles panna..

Sellega lõpeb kroonika ja algavad arved. Arvatavasti on hiljem võetud mõni teine raamat kroonikaks tarvitusele, mis aga on hukkunud, kui pastoraat umbes 200 aasta eest kõige arhiiviga maha põles. Käesolev kroonika on sel ajal aga Volmaris olnud ning hiljem päevavalgele tulnud."

Fond 55, nimistu 3, säilik 51, Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste trükiste osakonnas.

"Põlva kirikut on vanemais ürikuis Maarja kirikuks, Kirumpää kirikuks ja Polves kirikuks nimetatud. Ta on üks kõige vanemaist kirikutest Tartu-Võru maakonnas. Põlva kirik on asutatud bernhardiinide ordusse kuuluva piiskopi poolt. Vaga munk, hilisem piiskop Bernhardus, omanimelise ordu asutaja, armastas orgusid ja rajas mägede vahele omad kirikud ja kloostrid. Nii on ka Põlvas katoliku ajal asunud bernhardlaste klooster.

Põlva kirik on pühendatud Kristuse emale neitsi Maarjale, millest ka org, mille kaldal kirik asub, on saanud oma nime "Maarja org".

Vanemates dokumentides (rootsi ajal) on kohanimi Põlva olnud Pelwe, 100 a. hiljem Poelwe ja veel hiljem Põlwe. Põlva nime kohta on palju oletusi ja legende. Ühe vana pärimuse kohaselt on sõnal Põlva oma tähendus, see on tuletatud sõnast "põlvitama".

Kindel on, et Põlva Maarja kirik on kõige vanem Võrumaal, kogu Lõuna-Eestis. Ta on rajatud pärast Kirumpää lossi, mis ehitati 1226. a. Korduvalt on trükisõnas öeldud, et Põlva kirik on tegev olnud juba 1240. a. Põlva kirik on emakirikuks mitmele Võrumaa kirikule. Nii kuulus varemal ajal Põlva kihelkonda kogu Räpina kihelkond, pool Kanepi kihelkonnast (teine pool kuulus Otepääle) ja osaliselt Võnnu ning Urvaste kihelkond ja Võru vald. Võru linn on Põlva kihelkonna maadele asutatud. Võru kirikut on Põlva õpetajad teeninud selle asutamisest, so. 1789. a. kuni 1805. aastani, mil Võru kirik omale õpetaja sai…"

Pilguheit minevikku. Õp. Georg Lillemäe. Ajaleht "Koit", 13. jaanuar 1990.

"Oma kroonikas nimetab Läti Hendrik Walgatabalwe kihelkonda või maakonda. Seda on oletatud Ugandi kagupoolseimaks kihelkonnaks, mis hõlmas arvatavasti tervikuna hilisemad Põlva, Vastseliina, Rõuge ja Hargla kihelkonna, lisaks osa piirnevaist aladest. Walgatabalwe ja Põlva kõlalise läheduse põhjal on neid kahte toponüümi püütud seostada. Seega peaks Põlva olema vägagi vana keskus, ehkki esimesed kirjalikud teated kihelkonnast on alles 1452. aastast.

Kirjanduses on aeg-ajalt väidetud, et siin oli juba 1240. aastal kirik, mille asutanud bernhardiinide ordusse kuulunud piiskop, ning samas olevat olnud ka selle ordu klooster. - Ent tegemist on uusaegse legendiga, millel pole mingit ajaloolist tõepõhja…"

Põlva Maarja kirik. Kaur Alttoa. Ajaleht Eesti Kirik, 25. mai 1994.



Põlva keriko nimest

Põlva kerik olõvat väega vana. Kui teda tett, sõs lagonuva ega üüse iks päivä tettü müürü maaha. Old' perüs' hädah. Peräkõrd naat arvama, et tu vanasarvik om iks' süüdläne: ta ei taha laskõ tettä. Ütskõrd sõs tillistänu kellämiis keriko võtmit ja ütelnü: "Kes' taht keriko võtmit kanda?" Üts nuur tütrek ütelnu: "Ma' taha!" Võet sõs' tu tütrek kinni ja pant tiä ussõ kottalõ põlvile elävält müürü sisse. Jättet ka viil üts' mulk mano. Nüüdgi olõvat - ma' küll ei olõ kaenu, ega nännü, tu rahvas kõnõlõs - tu mulk nättä. Pääle tuu olõvat keriko saina' paika jäänü. Tuust olõvatgi nimi Põlva saanu.

Eesti Kirjandusmuuseum. H II 74, 259. Joh. Semm (1904)



Põlwa kiriku ehitamine

Kui Põlwa kirikut ehitatud, langenud see ööse ikka maha, mis päewa ehitatud. Tehtud palju tööd ja wiidetud rohkesti aega, aga kõik olnud ilmaaegu.

Wiimaks tulnud kirikuwanemad kokku nõuu pidama. Arwanud, arwanud ja ütelnud wiimaks: "Ei muud midagi, kui et inimene saagu kiriku müüride sisse põlwili pandud, et see seal kiriku eest nagu paluks!"

Aetud siis pühapäewal terwe kihelkonna rahwas kokku ja õpetaja küsinud üle terwe kihelkonna rahwa: "Kes tahab kiriku wõtmed oma kätte pidada wõtta?"

Kohe jooksnud üks wäikese kaswuga mees koguduse hulgast wälja ja ütelnud, et tema tahta wõtmeid oma kätte pidada wõtta. Sel silmapilgul wõetud mees aga kinni ja müüritud kiriku müüri sisse.

Selle peale ei ole kiriku müürid enam ära lagunenud. Põlwili pandud mees seista praegu alles ühes kohas müüri sees. Tema põlwili kirikusse müürimise järele antud kirikule "Põlwa" kirik nimeks.

J. Tamm, Põlwast (Strägowast). Kirikute raamat. M. J. Eiseni rahwaluule kogust. Trt., 1901, lk. 31-32.

Koostanud Sirje Simson
05.2002

Tagasi kirikutelehele

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt