EELK
Esilehele Kirikutelehele
Tagasi kirikutelehele
Ridala kirik
Välisvaade

Sisevaade
Sisevaade 1922. aastal

Altar
Altar


Ridala Maarja-Magdaleenale pühendatud kirik on Läänemaal vanimaid ja kaunimaid. Liginema kutsuv on pühakoda oma hoolitsetuses. Ja ehedalt arhailine, väga sarnane sellele, milline nii see kui teisedki Saare-Lääne kirikud välja nägid seitse sajandit tagasi - väheldased, kuid monumentaalsed ühelöövilised kõrge tornita kodakirikud. Nüüdki ei märka Haapsalu poolt tulija siin kellatorni olemasolu - vast alles 15. sajandil lõunaküljele juurde ehitatud torni tipp ei küündi pikihoone katuseharjast kõrgemale.

Tõenäoliselt 13. sajandi kolmandal või lõpuveerandil püstitatud jumalakoda on peale torni juurde saanud üksnes käärkambri - põhimahtudes on kiriku algkuju säilinud. Pikihoone kahest võlvikust läänepoolsem varises 1760. aastail, mistõttu läänesein toestati nende kahe vägeva tugipiilariga, mis esmapilgul mõjuvad kirikule arhailisust juurde andvalt, aga on hoopiski hilised lisandused 1782. aastast. Varisenud läänevõlvik kaeti esialgu laega, aga 1880. aastal puidust võlviimitatsiooniga. Tornialune moodustab võlvitud eeskoja, mille läänesein peidab endas müüritreppi. Teine müüritrepp kulges pikihoone põhjaseina välisküljelt edasi koorivõlvipealsele, seal pelgupaigas võisid palveränduridki leida peavarju. Kitsad püstised aknad on olnud ehisraamistuseta. Koori idaseina valgustas algselt tsistertslastele iseloomulik kolmikaken, mis 1678. aastal, seoses uue kõrge altariseinaga, ehitati ümber üheks ainsaks laiaks aknaavaks. Kahest uksest väiksem, lõunaportaal, oli tagasihoidlikum ja on torni varjus. Peasissekäik lääneseinas aga lubab end meilgi imetleda kui üht maakirikute kõige vanemat, kujunduselt romaani stiililt gootikale üleminekujoontega keskaegset raidportaali. Portaali vimperginishis seisab keskaegseis rõivais, salvitoosi käes hoidev naisfiguur, oletatavasti meie kirikute vanim ümarplastiline kivikuju. Võiks arvata, et skulptuur kujutab Maarjat, kellest evangeeliumid kirjutavad, et ta Jeesust Betaanias, ristisurma võrdumlikult ettetähendades, kalli nardisalviga võidis (Jh. 12, 1-8, Mk. 14, 3-9). Ikonograafilises traditsioonis on salvitoos olnud küll Maarja Magdaleena atribuudiks, kuid Piibel ei kinnita, et salvija naine ja Magdala Maarja oleksid identsed. Maarja Magdaleena seos salvitoosiga on sellest, et temagi oli üks kolmest nimepidi teada naisest, kes ülestõusmispüha hommikul salvi ja lõhnarohtudega Jeesuse hauale ruttasid (näit. Mk. 16, 1).

Sarnaselt mitme Saaremaa ja Muhu kirikuga, näeb ka Ridalas seinamaale. Need osaliselt säilinud sekkotehnikas maalingud, oletatavasti Gotlandilt tulnud meistrilt puhastas krohvikihtide alt välja kunstiteadlane Helge Kjellin 1920. aastatel. Koori idaseinal köidavad pilku kaks suurt inglit, külgseintel on kaarnishides seisnud apostlid. Pilku koorivõlvi tippu tõstes, näeb raidpäiskivi asemel tondot monokroomse maalinguga "SVM" (ladina k.: mina olen). See pikahabemeline naerusuine mees on riigiõuna käes hoidev ja õnnistav Kristus, mitte Jumal-Isa, nagu kunstiajaloolased on nimetanud.

Tähelepanuväärselt on Ridala kiriku interjööris esindatud barokne puunikerduskunst. Siinset kooriruumi ehib maakirikute pompöösseim barokne altarisein, autoriks Tallinna puunikerdaja Berendt Lorentz. Altarisein jaotub predellaks ja kaheks vahekarniisiga korruseks, mida kummalgi küljel kannab sambapaar ning mis tipneb kaarja frontooni keskmes seisva Võitja-Kristusega. Teise korruse keskväljal, loorberipärjaga ääristatud medaljoni foonil on Ristilöödu, aga mõlemal karniisil - suurte laialisirutuvate tiibadega inglid kannatus-atribuutidega. Allkorruse küljesammaste vahel merikarp-baldahiini all seismas Jumala Tallele osutav Ristija Johannes parem- ning käsulaudadega Mooses vasakpoolsena. Need on suuremõõtmelised kujud, kuid retaabli servades on veel väikseid naisfiguure ning ääristuseks kaks keerdsabalist näkki. Predellakartushis oleva teksi järgi on altari annetanud Sinalepa mõisnik major Hinrich von Kursell 1. juulil 1678. Puidule maalitud algne altarimaal "Püha õhtusöömaaeg", mida kirikuline nüüd näeb, oli kaua aega lõuendi "Kristus ristil" varjus unustuses. Kui vargad 1995 selle Charlotte von Kurselli poolt 1858 kingitud maali kirikust minema viisid, vana pilt taasavastati. Küllap 19. sajandi II poolest on pärit ka hall värvkate, mis altariseina lugematute nikerdkujude algset säravat ja rõõmsailmelist polükroomiat katab. Ka nikerduste ja inglikujudega ning kahe aadlivapiga võidukaaretala, kandmas monumentaalset krutsifiksgruppi, on Berendt Lorentzi töö altariseinaga samast aastast. Tallinna juhtiva meistri Elert Thiele töökojast pärineb paar aastakümmet varasem (1656) nelja evangelisti ja Kristuse figuuridega ning kõhrornamentikaga kantsel (1656). Leidub ka üks aadlivappidega 17. sajandi hauaplaat, mille pind tugevasti kulunud.

Kirikust välja astudes näeme kirikuaia läänepoolses osas tohutuid arhailisi poolenisti maassevajunud kiviriste. Niisuguseid ei kohta küll ühelgi teisel kalmistul. Samas leidub ka kaks iidset trapetsikujulist ilmapuu kujutisega hauaplaati.



Ridala kiriku torn olnud varem väga kõrge, paistnud merele ja eksitanud laevu, sellepärast lõhutud torn ära.

Eesti Kirjandusmuuseum. EstK 19, 105 (19) < Ridala, Võnnu v. Saanika k. - Elisabet Labi (1923)



Kiriku altar on omapärane oma barokkstiilis detailidega, koosnedes kolmest osast ja olevat laevaehitajate nikerdatud... Vasemal pool altari seinas asub tähtis ajalooline must marmortahvel ladinakeelse tekstiga, mis oleks eesti keeles järgmine: "Vabahärra parun Reinhold v. Ungern-Sternbergi mälestusele, sünd. septembrikuu 17. päeval 1656.a., surn. novembrikuu 26. päeval 1713.a., kes Rootsi kuulsaima kuninga Kaarel XII ajal väljateeninuna küttide väeülema käsuandja tiitli, olles Eestimaa aadelkonna peamees, kinnitas allkirjaga Harku rahu sept. 29. p. aastal 1710, mille läbi peale Eestimaa rüütelkonna eesõiguste kinnitamist Vene kõikvõimsa keisri Peeter Suure poolt Eestimaa hertsogiriik alistati Vene keisririigile."

B. Ederma, A. Jaik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikud. Trt., 1939, lk. 136



Kiriku ehitamise üle on lugud rahva suus liikumas: kiriku ehitaja olnud pikk mees, kelle kasvu pikkus olnud portaalis oleva ukse kõrgune, see mees lasnud oma kuju portaali kohale kinnitada, öeldes, kes temast pikem on, see kummardagu, kui tahab kirikusse sisse astuda. Tõelikult on aga ukse kohal olev kuju arvatavasti mingi nais pühiku kujutus, oletades riietuse ja keha ehituse järele; võis olla kiriku kaitse patron. Rahva keskel liigub jutt maaalusest käigust, mis algavat kiriku käärkambrist ja viivat otsaga välja Vanamõisa, jälgesid sellest käigust ei leidu, ka asub mainit mõisa mitmed head kilomeetrid eemal ja teadmata kas seal on käigu jäänuseid. Käärkambris on küll salapärase ilmega avaus, kuid see viib vaid kiriku pööningule, ja pole märgata, et sealt oleks hargnenud mujale käigud.

Üks jutt altari saamisest: Keegi Inglise madrus olnud merehädas ja tõotanud pääsedes kirikule altari valmistada, ning kui siis pääsenud, teinud ka seda. Tõelikult on altar kohaliku võimumehe annetus kirikule, ja on kõrgekunstiväärtusliku kutselise puunikerdaja töö, mitte mõne asjaarmastaja (madrus) oma, maitselt ja väljatöötluse laadilt sarnleb kirikus leiduvate vappepitaafide iseloomule.

Ridala kirik Läänemaal. Johann Naha käsikiri (1942?) Muinsuskaitseameti arhiivis



Madlipäeval 22. juulil pühitseti Ridala kirikus uus ristimiskivi ja nimipühaku Maarja Magdaleena pilt.

Ristimiskivi kinkis kirikule Ridala vallas Asukülas tegutsev kivitööstus AS Haapsalu Paekivi. Materjalina on kasutatud kohalikku kivi - ungru kivi, millest on tõenäoliselt tehtud ka Ridala kiriku portaal. Ristimiskivi on väike ja lihtne, kuid sobib seda enam kiriku arhailisesse interjööri…

Tähelepanu väärib kiriku uus seinamaal Maarja Magdaleenast, mille maalis ja kinkis baltisaksa päritolu harrastuskunstnik Claus von Kursell. Sellel on kujutatud evangelist Johannese kirjeldatud sündmust, kui ülestõusnud Jeesus ilmus haua juures nutvale naisele.

Huvitav on, et enne maali oli olemas raam, mille järgi tehti pilt. 1697 kinkis Sinalepa mõisa preili Sofia Elisabeth von Kursell kirikule tema käe läbi valminud ja pühendusega pildi, mis oli koopia Rubensi "Odapistest". Nõukogude ajal jäi maal kadunuks ja aastaid seisis raam kiriku seina ääres. Siis võttis Kursellide pere nõuks näotu loo lahendada ja teha raami jaoks uue maali. Muinsuskaitseinspektsioon organiseeris aga raami restaureerimise. Töö tegid Tallinna Kunstikolledzhi vene keelt kõnelevad tudengid restaureerimispraktika korras.

Peeter Paenurm "Ridala kirikus uus ristimiskivi", Eesti Kirik, 1. august 2001

Koostanud Sirje Simson
05.2002
02.2003

Tagasi kirikutelehele

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt