EELK
Esilehele Kirikutelehele
Tagasi kirikutelehele
Ruhnu uus kirik
Ruhnu uus kirik

Ruhnu kirikud
Uus ja vana kõrvuti

Ruhnu uue kiriku sisevaade
Sisevaade

Ruhnu uue kiriku kantsel
Kantsel

Piibel
Piibel


Vanavarakaitsjate tugevat vastuseisu põhjustas ruhnlaste kava ehitada uus kirik vahetult vana puukiriku külje alla. Kardeti muinsusväärtusega hoone kokkuvarisemist. Ruhnlased võõrast nõu kuulda ei võtnud ning uue kiriku vundament pandi maha kahe meetri kaugusele senisest pühakojast, mis saarerahvale ammu oli kitsaks jäänud.

Ruhnu uue kiriku müürid on laotud kohapeal väljatahutud, hoolikalt valitud maakividest. Siiski ei kavandanud Riia arhitektuuriakadeemik, 1866. aastal Maarja-Magdaleena pastoraadis sündinud Otto Hoffmann 1907. aastal Ruhnu uut kirikut mitte kivi - vaid palkehitisena (projekt on arhiivis alles). Teadmata jääb, kas kiivalt oma metsa hoidvad ruhnlased pelgasid kirikuehituseks kuluvat palgikogust või lubas täiendav helde annetus Saare- ja Muhumaa kuulsad ehitusmeistrid kohale kutsuda, nii et esimesed kivimüürid Ruhnu saare ajaloos kerkida võiksid. Vaid torn ehitati sarnaselt projektile puidust. 20. juulil 1912 uus kirik pühitseti. Jumalateenistuslik elu koondus sestpeale suuremasse kirikusse, vanale puukirikule jäi ennemini vaatamisväärsuse osa täita, vaid üksikutel õige pidulikel puhkudel jätkati temagi kasutamist pühakojana.

Puukiriku dolomiidist altariplaat võeti järjepidevuse märgina kasutusele uue kiriku altaril. Palju sisustust annetati Rootsist, sh. altarikrutsifiks Stockholmi portselanitehaselt, kroonlühter ning kaheksa seinalühtrit Stockholmi metallitehaselt. Altarimaali "Tulge minu juurde" on Carl Blochi Hörupi kirikus paikneva originaali järgi Ruhnu kirikule maalinud Severin Nilson.

Vitraazh Pikihoone kõrgel paiknev peaaegu katkematu aknarida, koobaltklaasruuduga keskel ei muuda Ruhnu uut kirikut mitte ainult väga valguserikkaks, vaid ka teeb ruumi tundlikuks valgusvarju liikumisele, sõltuvalt päevatunnist ja paneb spektrivärvid mänglema kord kristallkroonlühtri haaradel, kord valgeil kantslikatetel, kord küünaldel pingiotsalühtrites. Intensiivse Vitraazh värviaktsendi sellele valgusemängule lisavad roosaken hommiku- ja õhtuseinas. Idapoolne, Kristuse monogrammiga roosaken on kirikuga samast ajast ning valmistatud Stockholmis, läänefassaadi sümbolkujutistega roosakna ideekavand pärineb Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetajalt praost emer. Harri Reinult ning valmis kaunis vitraazh Eesti Kunstiakadeemias aastal 1999.

Sestpeale kui ka puukirikus taas toimuvad jumalateenistused, on enamik sinnakuuluvast kunstivarast, mis vahepeal uude kirikusse üle toodi, oma õigesse asupaika tagasi jõudnud. Siiski paikneb hiliskeskaegne dolomiidist ristimiskivi endiselt uue kiriku altari ees ja rõdul seisab väärikalt eksponeerituna Nikolause-kell, üks Eesti kõige vanematest tornikelladest. Tema helin on 1938. aastal üleslindistatuna heliplaadil. Ligemale kolm aastasada puukiriku võidukaarel uhkeldanud Kuramaa, Liivimaa ja Semgallia hertsog Wilhelmi ja tema abikaasa Sophia suuremõõtmelised vapimaalid lõuendil (1615) on samuti uude kirikusse jäänud.

Ei leidu teist nii hoolitsetud ja puhast pühakoda kui seda praegu on Ruhnu uus kirik. Jumalateenistuse valgustamiseks siin elektrilülitile ei vajutata - kõigis lühtrites põleb vaid ehe küünlatuli. Kirjeldamatult pühalik ja kaunis on küünlavalge jumalakoda eriti talvehämaruses.

Uue kiriku projekt 1907. a Jumala abiga on Ruhnu uus kirik püsinud ka läbi nende aegade, mil kogudus oma templi hülgas - 1944 pages ruhnurootslaste kogukond üle Läänemere, osa väärtuslikumat kirikuvara Rootsi kaasa võttes. Viljalaona kasutati kirikut, ja kirikusse allesjäetud kunstiesemeid tassiti veelgi laiali. Pühakojaks taaspühitsemine toimus 1988, koguduse taassünd - kaheksa aastat hiljem. Ja kuigi Ruhnu uus kirik näib praegu kaunim kui kunagi varem, vaevab iga asjassepühendatut mure selle pühakoja säilimise pärast. Jaanikuust hilissügiseni kuuleb kirikuline heli, justkui keegi keeraks lakkamatult kella üles. Niisugust häält teevad puidus käikusid uuristavad majasikud ja suured toonesepad, kelle näritud on tornipalgid, sambad, suur osa pingistikust, põrandalauad. Vaid Jumal teab, miks ruhnurootslaste majad pidid langema saagiks tiivulistele puidukahjuritele. See nuhtlus on uut kirikut tabanud väga valusalt, vana puukirik on olnud kaitstum. Suur restaureerimistöö ootab siin ees, riikliku muinsuskaitse abiga. Küll aga suutis 60 elanikuga väikesaare kogudus aastal 2000 Issanda õnnistuses omal jõul lasta parandada viltu vajunud torniristi ja hülgeküttide poolt auklikuks tulistatud tornimuna ning need väärikalt lehtkullaga katta.

Koostanud Sirje Simson
05.2002

Tagasi kirikutelehele

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt