Ei ole teada, millal ehitati Ruhnu saarele esimene kirik või kabel. Vanimal kaardiskitsil 1627. aastast on tähistatud neli kabelit - üks ka praeguste kirikute kohal.

Ruhnu Püha Magdaleena kiriku, Eesti teadaolevalt vanima säilinud puithoone ehitust alustati 22. novembril 1643 paigas, kus seni oli seisnud kabel, mille lugu ja kuju me võime vaid vaimusilmas ette kujutada. Varasema pühakoja olemasolust tunnistab Ruhnu esimese teadaoleva vaimuliku Hans Homodti nimega klaasimaal aastast 1621 ja samuti, veelgi vanema kirikuvarana, hiliskeskaegne paest ristimiskivi ning sama iidne meresõitjate kaitsepühaku Nikolause kujukese ja ladinakeelse eestpalvesooviga tornikell (mõlemad kivikirikus). Altarile kuuluv, kuid 1944. aastal Rootsi viidud puust krutsifiks on samuti 15. sajandi algusest.

Püha Magdaleena kirik pühitseti 22. aprillil 1644. aastal. Ka kivikiriku valmimise järel 1912. a. hoidis kogudus aupaklikkusega oma vana puukirikut. Ruhnurootslaste lahkumise järel ununes pooleks sajandiks suhtumine muinsusväärtusega hoonesse kui pühasse jumalateenistuste pidamiseks ehitatud paigasse. Jumalakojaks taaspühitseti Ruhnu puukirik 31. detsembril 1999.

Ruhnu puukiriku vanimateks osadeks on polügonaalse lõpmikuga kooriruum altariga ja ühelööviline pikihoone. Tahutud ristpalkidest seinad olid algselt vooderdamata. Altarit katab õhuke poleeritud paekiviplaat, tammine alusraam toetub vahetult liivapinnasele ja on lõunaküljelt avatud. Pikihoones omab meestepingistik väljalõigetega kaunistatud ja kolmnurk-frontoonidega tipnevaid otsalaudu, naiste-laste pingid on lihtsamad, kitsad ja madalad. Pingistik on 17. sajandist ning ka kantsli on asjatundjad määritlenud 17. sajandi teise poolde. Oletatavasti aastal 1755 ehitati väär, aga võibolla ka ümarik, kimmlaudadest kattega 15 m kõrge läänetorn ühes tornialuse eeskojaga, mis koos käärkambriga on kõige hilisemad juurdeehitused baroksele hoonele. 1774. a. paigutati väärile seni altaril seisnud keskaegsed puukujud (viis Ruhnu keskaegset puuskulptuuri asuvad Riias Ajaloomuuseumis). Läänefassaadi ehib ühe Ruhnu all hukkunud, oletatavasti Clio-nimelise purjelaeva barokne akantusdekooriga ahtrikaunistus. Daatum 1731 rinnatisele kinnituval Windau (Ventspilsi) vürstliku puunikerdaja Johann Märtensi nikerdvapil peaks oletuslikult seostuma meile teadmata, kuid olulise järguga kiriku ehitusloos. Stiililiselt kuulub läänefassaadi dekoorgi J. Märtensiga samasse Kuramaa laevameistrite-puunikerdajate kunsti-ringkonda. 1851. aastal remonditi kirikut põhjalikult, sealhulgas uuendati tornikonstruktsioone. Käärkambri ehitamise järel koori põhjaküljele tehti väikese nelinurkse akna asemele altari kohal, koori idaseina kaks uut saledat aknaava. Muretseti kuldses raamis altaripilt Ketsemani aias palvetava Kristusega. Väidetavalt alles nüüd said seinad laudvooderdise. Eemaldati kooriruumi ja pikihoone vahevõre, parandati ja kärbiti altariaeda, tahveldise ülejäägist kombineeriti köstrikantsel. Pingirea lisamise tõttu nihutati meestepoole pingistiku esipaneel võidukaare alla. Kui hiljem veel lisandus pingirida ka naistepoolele, paigutus kantselgi võidukaare alla nii, et kõlaräästa kuplile ei jätku ruumi. Restaureerimistööde käigus tuleb taastada kantsli varasem paigutus.

Hertsog Wilhelmi paraadportree (Liivimaa, Kuramaa ja Semgallia hertsog Wilhelm resideeris Ruhnus 1615 - 1621) 1615. aastast (kirikule tegi Julius Siegmund 1895. a. koopia, originaal sestpeale Lätis) rippus algselt koorivõre lõunapoolel. Kristallripatsitega klaasist laelühter võib kirikusse muretsetud olla 17. sajandist saadik. Ligikaudu samast ajast pärit kristallkroonlühter viidi uude kirikusse üle, samuti hertsog Wilhelmi ja hertsoginna Sophia vapimaalid. Ka puukiriku altariplaat kattis pärast 1912. aastat uue kiriku altarit, kuni puukiriku altari ennistamiseni 25. augustil 1999. Altarilina niplistehnikas otsapitsid teostas ERM näidiste järgi prof. Helene Kuma 1998. a. Tornikell on valatud 1899. aastal Riias.

Klaasimaalid. Ruhnu puukiriku tänaseni Stockholmis hoitav (Historiska Museet) "rubiinide" kollektsioon (1944. a. Rootsi põgenedes võtsid ruhnulased klaasimaalid koos muu väärtusliku kirikuvaraga enestega ühes) on Eesti klaasikunstiajaloo vanim ja väärtuslikeim, sisaldades kuut 17. sajandi klaasimaali: Kristus ristil Hans Homodt 1621 - koori idaaknal; Noa laev Ambernus Mauraeus Pastor auf Ruhnen 1650 ja Ingel Caspar Behrens - koori lõunaaknal; Ingel Hinrich Elderbusch - pikihoone idapoolsel lõunaaknal; Paadimees Jurgen Bulder 1650 ja Paadimees Mattias Bulder 1650 - pikihoone läänepoolsel lõunaaknal. Tinaraamides aknad restaureeriti, klaasimaalid ja samuti kahelisklaasist graveering Rist (Peter Deuskas. X. 1884) kopeeriti 1998. a. Eesti Kunstiakadeemia klaasiosakonnas. Lisaks valmistati kooriaknale tekstimaaling Där är Guds lamm som tar bort världens synd (Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab maailma patu) ja pikihoone põhjaaknale kahelisklaasist graveering Lammet tillhör lovsången (Tallele olgu kiitus) H.-J.R. pastor på Runö. 1996.

Koostanud Sirje Simson
05.2001