EELK
Esilehele Kirikutelehele
Tagasi kirikutelehele
Vaade Suure-Jaani kirikule vanal fotol
Vaade Suure-Jaani kirikule
vanal fotol


Evangelist Johannesele pühendatud kirik Suure-Jaanis on vanim Viljandimaa kivist maakirik ja ühtlasi üks esimesi kogu Kesk-Eestis. Vestfaali ehitusmõjutustega jumalakoja müürid on laotud vaheldumisi Põhja-Eesti ehitusmaterjalist paest ja Lõuna-Eestile iseloomulikust maakivist, ühes tellise kasutamisega suuremat teostuse peensust vajanud ehitusosades (portaalid, aknapiirded jne.). Ehitatud on ta enne 1300. aastat.

Pühakoda koosnes kolme võlvikuga kolmelöövilisest pikihoonest (võlvid hävisid Liivi sõjas) ja ristkülikulise põhiplaaniga koorist, kusjuures käärkamber puudus, küll aga oli olemas tugev läänetorn, kõigile orduala siinsetele kirikutele iseloomulikult. Torni läänefassaadi kaunistab, nagu Amblas või Koerus või Pilistveres avar roosaken - siin mõikalise tellisäärisega ümbritsetud, ja teravkaareline sammasportaal. Portaali küljesambaid liigendavad tüvisevõrud ja kapiteele ehib hilisromaani kunstiajastule omane lamereljeefne palmettdekoor. Portaali arhivolt tipneb evangelist Johannest sümboliseeriva kotkapeaga. Kaheastmelisena kujundatud põhjaportaalilgi näeme tüvisevõrudega kaunistatud sambaid, kuid kapiteelid on jäetud dekoorita.

Palju ühiseid tunnusjooni ümbruskonna teiste kõige vanemate kirikutega on arhitektuuriloolased leidnud Suure-Jaani kiriku sisekujunduseski. Uudse ruumielemendina esineb siin tornialune võlvkoda, mis hilisemates sakraalhoonetes leiab kordamist. Keskaegse ruumikompositsiooni järgi sidus kirikuruumi pühaks tervikuks jumalakoda idast läände läbiv valgusvoog, sümbol Kristuse valgusest. Sellise ühtse valgusruumi on Suure-Jaanis, nagu paljudes teisteski vanades kirikutes, ära lõhkunud oreliehitus läänepoolse roosakna ette. Külgaknad, algselt kitsad, viidates taas hilisromaanika stiilimõjule, on hiljem pikemaks ja laiemaks raiutud. Kaitsefunktsiooni reedab riivpalgiga suletav uks torni ülaosas. Torni viinud müüritrepp algas koori põhjaseinas ning hargnes kaheks - letnerile viinud otseharu juhib nüüd kantslisse, paremale pöördunud trepiharu läbis pikihoone idaseina, jõudis võlvipealsele ja sealt edasi tornini.

Ajaloost on teada, et Liivi sõja järel seisis Suure-Jaani kirik veel 1613. aastal varemeis. Taastamise käigus kõrgendati seinu ja konstrueeriti puust võlvid, üks korrus lisandus ka tornile. 1703. aastal Põhjasõjas põles kirik taas maha ning veelkordse ülesehitamiseni jõuti alles 1767. Siiski, varsti sõja järel, 1728 on kirikul juba olemas puust kellatorn, kuhu tõsteti vahepeal peidus olnud tornikellad. Võlve enam ei üritatudki taastada - puitlagi, mis sai pikihoonet katma 1767. aastast on tänagi Suure-Jaani kirikuliste peade kohal alles.

Oletatavasti 19. sajandi lõpuveerandil sai ka Suure-Jaani kirik pseudogooti laadis uue sisustuse. Tõenäoliselt aastast 1887 pärineva altarimaali "Kristus ristil" (Guido Reni järgi) autor on teadmata, sest initsiaalid lõuendil pole osutunud loetavaks.

Oreliprospekt 1804. aastast (orelimeister Stein Pärnust) jäi alles ka peale oreli ümberehitamist vendade Kriisade poolt 1938.

Üks unikaalne mälestusmärk kirikuaiast on korduva lõhkumise tõttu leidnud omale uue asupaiga tornieeskoja lõunaseinal. See on paest ratasrist nimega Anne Ratccsep, pesukurika kontuurkujutisega ja daatumiga 1598. See rist on allesolevaist ratasristidest vanim ja ühtlasi ka üks lõunapoolsemaist, erandlikult püstitatud mitte perekonnapea, vaid ainuüksi ühe naise hauale. Kohalik pärimus räägib Annest kui hoolekandjast katkuhaigete üle.

Kooriruumis seisab valgest ja hallist lihvitud marmorist urnikujuline mälestusmärk kindral Hans Heinrich von Fersenile (1800)

Eesti kõige vanemaid ja kaunimaid armulauakarikaid on 16. sajandist alates olnud siinse koguduse kasutada. Üllatav on Kesk-Eesti kirikutornist leida kella, mille külge kaunistab suur ja loomutruu kalareljeef (ja teiselt poolt kuninganna Kristina rinnakuju medaljonis). Tuletagem meelde - kala on nii Kristuse kui ka inimese sümbol. Tornikell on valatud 1652 Johan Putensi valukojas (Stockholmis) ja kutsub kuuljaid, rootsi keeles, sisenema Issanda kotta



Suure-Jaani kihelkonnast ("St. Johannis in parochia Valensi") on esimesi teateid XV sajandist. Seal oli juba 1428.a. iseseisev preester. Mitme ajaloolase arvates võib juba ka 1215.a. mainitud "Leole" ("Lehova") kihelkonda Suure-Jaaniga identseks pidada. Katoliku ajal oli Suure-Jaanis veel "Risti" nimeline abikirik Vastemõisa lähedal, mis jäi püsima aastani 1777.

XVII saj. algul langes Suure-Jaani kirik hävituse ohvriks ja ta restaureeriti alles 1650.a. Kuid 1703.a. põletati ta venelaste poolt uuesti maani maha. Kuni 1765.a. peeti jumalateenistusi lageda taeva all. Mainitud aastal restaureeriti kirik ning muudeti tarvitamiskõlvuliseks. Kirik seati täiesti korda alles 1767.a. Oreli kinkis Suure-Jaani kirikule krahv Fersen; selle on ehitanud orelimeister Stein Pärnust.

Suure-Jaani kirik on kiviehitis, mis mahutab 700 istekohta.

B. Ederma, A. Jaik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikud. Trt., 1939, lk. 115



Risti kabel Pärstis

Esmamainitud 1481. Müürisäilmed kaevati välja 1971. Äärmiselt ebakorrapärase rööptahukalise pikihoonega liitub väiksem 4-nurkne kooriruum. Ehitatud peam. maakivist; nurkade ja portaali juures kasutatud ka tellist. 18. s. andmete põhjal oli pikikülgedel kolm akent. Kabel on olnud võlvimata. Nii müüristiku kui ka arheol. leiuainese põhjal ehitatud tõen. 15. s. II p. Alates Liivi sõjast varemeis 17.-18. saj. tähelepanuväärne talupoegade kultuskoht, mistõttu lammutati 1777. K(aur) A(lttoa)

Eesti Arhitektuur. Viljandimaa. Tln., 1996, lk. 190



Kõige kõrgema torniga kirik olnud vanasti Suure-Jaani kirik. Selle torn ulatunud pilvedesse. Pilved jäänud mitu korda torni taha kinni. Rahvas hädas: päike ei saa enam paista, pilved ees. Pilvesel ajal ei taha vili kasvada.

Mindud targalt nõu küsima, mida torniga teha.

Eks tark õpetand: Tehke torn lühemaks!

Mehed kohe ametisse. Võtnud pikad käiad, sidunud ümber torni ülemise otsa, sikutanud, sikutanud. No eks viimaks saanud jagu: torni ülemine ots kõige kukega tulnud praginal maha. Häda vaevaga saanud mehed kuke eest ära joosta, muidu oleks kukk neid surnuks löönud.

Eesti Kirjandusmuuseum. E X 45 (220) < Pilistvere - M. J. Eisen > Ella Nurk



Suure-Jaani kirik leitud ennevanasti suure metsa seest sambla alt; ainult torni ots paistnud vähe väikese kuhja moodi välja. Hakatud sealt kaevama ja leitud, et kirik all. Torn ja puuvärk olnud küll mäda, aga müürid olnud veel päris terved. Pika peale hakand inimesed sinna ümber asuma ja kirik ehitatud jälle üles.

Eesti Kirjandusmuuseum. ERA II 5, 54 (3) < Pä-Jaagupi, Kaisma, Kergu al. - Voldemar Erm, stud. phil. < Kaarel Põnermann, 76 a. (1928)

Koostanud Sirje Simson
05.2002

Tagasi kirikutelehele

Lehe algusesse
EELK esilehele Deutsch English Eesti Sisukord Lisa kiri! Uudised pikemalt