| |
-
Meile on see päev nüüd ilmund,
mida palves õhates
vanad usuisad näinud,
pikisilmi oodates.
Aabraham ju oli rõõmus
kaugelt seda nähes vaimus.
-
Õnnevihma saadad taevast,
pilved õigust jooksevad.
Rõõmu poole jõudvad vaevast,
kes Su sisse usuvad,
Jumal, Poeg, kes Sina ise
tuled vaese ilma sisse.
-
Üheks saab nüüd org ja mägi,
üheks taevas saab ja maa;
muutub auks ka meie häbi,
vägev lepib nõdraga.
Viha armuks muudetakse,
surmgi elust võidetakse.
-
Sinu armujärje ette
alanduses põlvitan,
halastava armu kätte
täiesti end usaldan.
Lootusrikkalt üles vaatan,
võõrsilt kojusaamist ootan.
Viis: “Jumal, vägev valitseja”
(Unser Herrscher, unser König)
Joachim Neander, 1650-1680.
Sõnad: Johann Franck, 1618-1677.
Tõlge: Adalbert Hugo Willigerode, 1816-1893.
|