| |
-
Jumal, suur on Sinu heldus!
Kas see nüüd on lõppenud?
Kas Su isameele truudus
meist on ära langenud?
Miks siis nuhtled nõnda rängalt
meie maad ja meie rahvast?
-
Meie väljad kurvalt seisvad
ilma vihma kasteta,
luhad, karjamaad on kuivad,
midagi ei kasvata.
Juba kõrbeb ära vili,
kolletub ka rohuväli.
-
Tulgu, Issand, veel Su meelde
rahumärk, mis Noale
panid paistma ja ka meile
pilve sisse ülesse.
Ei veel iial tühjaks jäänud,
mis Sa oled tõotanud.
-
Sest Sa oled õnnistades
annud kastet, vihmakest,
vikerkaart Sa meile saates
kastsid põllud pilve seest.
Sinu sõna seisab ikka,
kui maailma ka läheb hukka.
-
Sest, oh Issand, jäägu lootma
Sinu Sõna peale meel,
Sinu kallist märga ootma,
et see tuleb viimaks veel.
Meid Sa söödad, joodad armsalt,
sest Sind kiidame veel rõõmsalt.
Viis: "Issand, kurja olen teinud"
(Herr, ich habe missgehandelt)
Johann Crüger, 1598-1662.
Sõnad: Salomo Franck, 1659-1725.
Tõlge: Carl Peter Ludwig Maurach, 1824-1900.
|