| |
-
Siin lapsed armust vastu võetud,
seal Kristusega pärijad!
Oh seda nime igatsetut!
Oh seda osa õndsamat!
See on, mis meie süda nõuab,
ja üliväga ihaldab,
kui viimaks Vaimus elu leiab
ja pärandusest osa saab.
-
Siin on meil rahu, aga parem
ja õndsam põlv meid ootab seal.
Ei anta jäävat paika varem,
kui alles taevas üleval.
Siin käime rasket ristirada,
kuid olgem julged, tuleb päev,
mil Jumal tahab pärandada
au, taeva rõõmu - lõpeb vaev.
-
Siis saame oma pärismaale,
mis juba ammu tõotatud.
Uus nimi "Püha Jumalale"
me otsa ette märgitud.
Mis pühast Vaimust sünnitatud -
usk, lootus, truudus, armastus, -
see jääb, kui kõik on maha jäetud
ja ilmub uues hiilguses.
-
Sest olge rõõmsad! Teie nimed
on kirjutatud taevasse.
Nüüd kuulutage armu imet,
et kutsutud teid elusse.
Kes siin on uskund, armastanud,
need Jumal üles kirjutab,
ja keda Tema kirja pannud,
kes on, kes seda kustutab?
Viis: "Mu nimi taevas kirja pandud"
(Die Tugend wird durch's Kreuz geübet)
Tundmatu, arvatavasti saksa helilooja.
Sõnad: Carl J. Philipp Spitta, 1801-1859.
Tõlge: Raul Roderich Bidder, 1850-1908.
|