| |
-
Mu tee on käidud, koju minna
nüüd laske väsind rändaja,
siit võõrsilt laske saada sinna
mind, kus mu õige kodumaa:
kus minu valud vaikivad
ja kuivand silmapisarad.
-
Seal pärin püha isamaja,
mis vereohvril valmistand
Krist Jeesus, minu Lunastaja,
kui Kolgatal ta kustutand
mu võla – kui ta surnud seal
on suures valus risti peal.
-
Ta risti ette kummardanud
ma olen oma okasteel,
nüüd armujõud mind ülendanud
ja surmast viinud ellu veel:
seepärast laske lahkuda
mind sinna, kus mu kodumaa!
-
Nüüd hingan, vaikse õhtu vilus,
ma ootan õnnist ärkamist,
ja seda kuldse koidu ilus
mul kingib Issand Jeesus Krist:
sest, armsad, ärge leinake,
ma olen jõudnud rahule!
Viis: “Kes Jumalat nii laseb teha”
(Wer nur den lieben Gott läßt walten)
Georg Neumark, 1621-1681.
Sõnad: Martin Lipp, 1854-1923.
|