| |
-
Ei Jumal neid või jätta,
kes Talle loodavad,
kõik viha, vaen ja häda
neil õnneks tulevad!
Ta kaitseb oma rahvast,
neid viimaks ülendab,
et neile kasu kõigest
küll siin ja taevas saab.
-
Sest tahan appi hüüda
ma oma Jumalat,
Ta poole kindlalt hoida,
kui hädad vaevavad,
ning paluda ka Teda,
et annaks kannatust;
Ta vaigistab mu häda
ja pöörab ahastust.
-
Ma olen omaks võtnud
Ta kõigest südamest;
sest Ta on elu jätnud
mu vaese põrmu eest,
et päästetud ma saaksin
süüst, piinast igavest.
Kust maa pealt leida võiksin
ma nii suurt armastust?
-
Mu kohus on Sind kiita
nii suure armu eest,
end Sinu omaks heita
siitsaadik südamest.
Mis m'uga võtad ette,
nii olen rahul ma,
ma annan kõik Su kätte:
tee, kuidas tunned Sa!
Viis: "Kein hat Gott uns verlassen"
Sõnad: Burkhard Grossmann, +1637.
Tõlge: Friedrich Hasselblatt, 1815-1870.
|