| |
-
Inimene on kui rohi,
mis siin ehib hommikut,
õhtul on ta ase tühi,
juba on ta kadunud,
kadunud, kui voolav vesi,
närtsinud, kui lilleõis,
lahkunud, sest surmakäsi
põrmulapse ära viis.
-
Surma tõsidust mind tundma
eluajal õpeta,
et võin kohtus aru anda,
Issand, kui seal küsid Sa,
kuidas aega kasutasin,
mille Sinult kingiks sain,
kas ma selles ustav olin,
mis mu hooleks andsid siin.
-
Issand, meie eluase
oled Sina alati,
üle kõige kaduvuse
aitad põlvest põlveni.
Kuigi käime surmarada,
ikka käid Sa meie eel,
oma lapsi unustada
ei Sa taha ristiteel.
Viis: "Armas Jeesus, armastaja"
(O du Liebe, meiner Liebe)
Adam Drese, 1620-1701.
Sõnad: tundmatu autor, prohvet Jesaja ainetel.
|