| |
-
Nüüd hingvad inimesed,
mets, loomad, linnukesed,
kõik ilm on magamas.
Oh tõuse, meel ja mõte
nüüd üles, võta ette,
mis Looja meele pärast on.
-
Kus on nüüd päike jäänud?
Ta on ju looja läinud,
öö teda asendab.
Et mingu! Taevaselgus,
mu kallis päike Jeesus
ka ööl mu hinge valgustab.
-
Jah, looja läinud päike
ja tähtede kuldläige
ju süttind särama.
Nii võin ka mina paista,
kui hädaorust taeva
mind kutsub Õnnistegija.
-
Mind tiiva alla võta,
oh Jeesus, hästi kata
Su kanapojukest.
Kui kuri tahab neelda,
siis lase inglid keelda:
mu laps sa jäta rahule!
-
Ka teil, mu armsad, olgu
hea öö ja ärgu tulgu
teil häda vaevajaks!
Head und teil Jumal andku
ja voodi ümber pangu
teil inglivägi kaitsejaks.
Viis: "Nun ruhen alle Wälder"
Heinrich Isaac, 1450-1517.
Sõnad: Paul Gerhardt, 1607-1676.
|