« tagasi

Andres P├Áder: oluliste asjade jaoks on alati aega


18.01.2012 Ajaleht Eesti Kirik

Aastale tagasipilku heites arvab peapiiskop Andres Põder lehele antud intervjuus, et muutuma peaks kindlasti kristlaste missioonitunnetus, tugevnema tahe panustada koguduseellu.

Möödunud aastal tähistasime mitme tähtsa ajaloolise sündmuse 20. aastapäeva. Märkimisväärne oli koguteose «Usk vabadusse» ilmumine. Selles teoses, mis on pühendatud Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäevale, on kaasaegsete artiklid ja mälestused kiriku rollist Eesti iseseisvuse taastamisel. Kuidas küpses idee raamatu «Usk vabadusse» väljaandmiseks?
Kirikuloolise materjali talletamise ja uurimise vajadust pani omal ajal südamele juba prof Voldemar Ilja. Tõuget andis aga asjaolu, et viimastel aastatel on mitmed organisatsioonid ja liikumised avaldanud uurimusi oma osast Eesti iseseisvuse taastamisel.
Kas kirikuinimeste panus ei vääri meelespidamist? Ja kes rohkem kui kirik ise peaks sellest huvituma? Kahekümne aastaga hakkab põlvkonna mälu tuhmuma. Ilmnes, et mitmed mälupildid ja materjalid ongi juba kadunud. Seetõttu oli viimane aeg antud teemaga tegelda. Kindlasti ei ole see teema aga ammendatud, kutsun jätkuvalt üles oma mälestusi kirja panema ning omaaegseid dokumente koguma ja säilitama.

Kuidas hindate usulisi arenguid taasiseseisvunud Eestis?
Tegu on ühtaegu küsimusega meie sotsiaalsest kompetentsusest. Kas oleksime võinud usulisi arenguid ette näha ja paremini suunata? Kahtlemata on ühiskonna religioosses paradigmas toimunud kardinaalne muutus. Religiooni eitamise religioon on asendunud üldise ja avaliku religioossusega.
Üksnes mõne meediakanali, näiteks Õhtulehe või Kanal 2 religiooniainese maht ületab märgatavalt kirikulehe võimekuse. Enamasti on siiski tegu religiooni spontaansete vormide, animismi, müstika ja sünkretismiga, usulise traditsiooni katkemise ja usuõpetuse puudumise paratamatu järelmiga. Loodetavasti kujuneb tee ainujumalausuni vähem vaevaliseks. Euroopa traditsioonis tähendab see eelkõige küsimust haridusest.

Kuidas iseloomustaksite kiriku praegust olukorda? Eelmine aasta jääb meelde kui deklaratsioonide ja pöördumiste aasta. Kas jagate nende inimeste seisukohti, kes ootavad kirikult muutusi ja avatust?
Kuigi kiriku olemust pole võimalik muuta, võib viimasele küsimusele siiski vastata jaatavalt. Apostel Pauluse sõnul tahab Jumal, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sellest vaatenurgast ei saa ükski kirik oma olukorraga rahul olla. Vaja on leida uusi teid, et evangeelium jõuaks võimalikult paljudeni.
Selles osas osutuvad arusaamad kaunis erinevaks või lausa vastandlikuks. Ühed nõuavad loobumist nende meelest iganenud põhimõtetest ja liberaalsete, isegi sekulaarsete doktriinide omaksvõtmist. Teised kutsuvad üles meeleparandusele, tagasipöördumisele piibellike tõdede ja kiriku traditsiooniliste arusaamade juurde, eeldades, et «siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele» (Tn 12:3).
Minu meelest peaks kindlasti muutuma kristlaste missioonitunnetus, tugevnema tahe panustada koguduseellu. Samuti peaks kirikuuksed olema rohkem avatud ning koguduseinimesed jõudma oma eluhoiakuga ka ühiskonda, inimeste juurde nende rõõmudes ja muredes.
Kirikuelu otstarbekas korraldamine on suur väljakutse. Möödunud aastat võib selles osas pidada otsingute aastaks, mõeldes kas või arengukava uuendamisele ja usuteaduse instituudi tuleviku vaagimisele.

EELK liikmeskond ei ole püsinud stabiilsena, vaid on vähenenud. Ometi on maapiirkonnas, kust on kadunud postkontor, kauplus, kool ja seetõttu ka inimesed, kirik ainus, mis jäänud. Kui kaua suudame hoida kirikuuksed neis piirkondades avatuna?
Teatud sagedusega suudame väheasustatud piirkondade kirikutes veel pikka aega teenistusi pidada. Uste sulgemisega ei tohi kindlasti kiirustada. See on tähtis nii kirikliku solidaarsuse ja järjepidevuse kui ka rahvuskultuurilise ja paikkondliku identiteedi seisukohalt. Samas vajavad need pühakojad hooldust ja ülalpidamist.
Koostöö valla ja riigiga on siin äärmiselt oluline. Mõnes paigas võib tõesti kujuneda olukord, et otstarbekam on suunata jõud mujale, sinna, kus see inimesi rohkem teenib.

Teie ametiaja oluliseks märgiks jääb Kodu- ja Välis-Eesti luterliku kiriku ühinemine. Nüüd, kui oleme ühtsena tegutsenud enam kui aasta, saate anda ka hinnangu selle protsessi tulemusele.
Protsess on kindlasti jätkuv, esimene aasta on olnud pigem katsekakk. Arvan, et see tuli päris kena välja. Oleme koostanud kiriku ühise teatmiku, vahetanud jooksvat informatsiooni, kogudused on saanud piiskoppide läkitusi, Kodu-Eesti vaimulikud on aidanud kaasa jumalateenistuste pidamisele ja koguduste teenimisele Kanadas, USAs ja Euroopas.
Koos on asutud rajama kuulutuspunkti Brüsselis ning peetud seal esimesed jumalateenistused. Alanud on diakonite ettevalmistamine Välis-Eesti piiskopkonna tarvis. Kindlasti aitavad ühised ettevõtmised ja kogemused suurendada üksteisemõistmist ja usaldust ning saavutada paremaid tulemusi kirikuelus.

Kas Teil on olnud või on kavas peapiiskoplikke visitatsioone väljapoole Eesti riigipiire?
Eelmisel suvel USAs viibides oli võimalus külastada mõnda sealset eesti kogudust. Praegu ametlikke visitatsioone kavandatud ei ole, loodan, et neid jõuab vajadusel teha Välis-Eesti piiskopkonna piiskop dr Andres Taul.

Kuuldavasti ei eraldatud rahvuskaaslaste programmist 2012. aastaks eelarvelisi vahendeid diasporaatööks. Kuidas ja milliste vahenditega saab EELK teenida lähivälismaal asuvaid eestlasi?
Jah, see oli selgelt ebameeldiv üllatus. Viimastel aastatel on kiriklik diasporaatöö rahvuskaaslaste programmi toel jõudsalt laienenud ja eriti idapoolsete eestlaste jaoks saanud väga oodatuks ja julgustavaks. Selle võimaluse eest on põhjust olla tänulik.
Praegu ei ole finantseerimise lõppemisega seotud küsimused veel piisavalt selged ja läbi arutatud. Ei tahaks uskuda, et see väljendaks riigipoolset hinnangut, et võõrsil asuvate eestlaste emakeelne vaimulik teenimine on ebaoluline. Ehk leitakse siiski vahendeid seda tööd toetada. Vastasel juhul tuleb kaaluda EELK osalemise otstarbekust rahvuskaaslaste programmis. Selginenud olukorrast ja kavandatud sammudest informeerime kindlasti ka väliseestlasi.

Viimased aastad on EELKs kulgenud teema-aastatena. Millise hinnangu annate möödunud aastale, mis märkis kiriku laulu- ja palveraamatu kasutuselevõtu 20. aastapäeva?
Loen laulu- ja palveraamatu aasta kordaläinuks. Kasutan võimalust öelda suur tänu mõtte algatajatele ja aktiivsetele teokstegijatele, Ene Salumäele ja EELK Kirikumuusika Liidule, iseäranis teema-aasta pühendunud koordinaatorile Eerik Jõksile ja tema juhitud komisjonile. Tunnustust väärivad ka need kümned ja sajad abilised, kes teema-aasta õnnestumisse oma panuse andsid.
Tarvitseb vaid meenutada ligi viitkümmet artiklit ajakirjanduses, sealhulgas sarja «Laulu lugu», paljusid raadiosaateid, seminare, kirikukontserte, laulupäevi, koraalimaratoni Haapsalus ja konverentsi «Quo vadis, KLPR?», veendumaks, et oleme nüüd palju teadlikumad oma laulu- ja palveraamatu väärtustest ning võimelised seda viljakamalt kasutama ja edasi arendama.

Millist märksõna kannab 2012. aasta?
Käesoleva aasta juhtmõtteks on Issanda sõnad apostel Paulusele: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks» (2Kr 12:9). Üksnes seda märksõna silmas pidades võime väga palju saavutada. Üldkiriklikud teema-aastad on kindlasti vajalikud, sest nad aitavad teadvustada mõnd usuelu olulist aspekti, kuid neid on mõistlik pidada väikese intervalliga, et teema-aasta mõte ei devalveeruks ning oleks aega ettevalmistusteks.
Ootan ka ise huviga, milline märksõna järgmiseks või ülejärgmiseks aastaks üldkirikliku tähenduse omandab. Ilmumisajal on aga kohane meenutada, et alati on selleks nimi Kristus.

Kui palju jääb peapiiskopi päevakavas aega argistele asjadele, kui palju teoloogilisteks mõtisklusteks ja aruteludeks? Kas on mahti lugeda ka kristlikke väljaandeid, kaasa arvatud elektroonilisi?
Meil on kõik meie aeg. Oluliste asjade jaoks on alati aega. Vaimuliku jaoks on iga argiprobleem, mõtisklus ja arutelu mingil määral ka teoloogiline. Teooriat ja praktikat on siin raske eraldada ja ajaliselt määratleda. Vahel tuleb mõelda-palvetada öösel ja tegutseda päeval, vahel vastupidi. Teisisõnu: toetumiseta teoloogilisele tööle ei saa kirikus ka argiasju ajada.
Muidugi püüan kursis olla kristliku meediaga, sealhulgas elektroonilisega. Paraku on olukorrad teistel maadel sedavõrd erinevad, et sealse põhjal on raske otsustavaid järeldusi teha. Meie oma väljaannete maht ja analüüsivõime peaks aga olema veel märgatavalt suurem, et ennast paremini tajuda ja avada. Hindan iga sammu, mis selles suunas on tehtud ja tehakse, pidades muidugi silmas, et hädapasunad ei summutaks päästesõnumit.

Sirje Semm

« tagasi  üles