Miks eelneb ülestõusmispühadele suur paast? Mäletan koolipõlvest õpetajate püüdlikke seletusi, et vaesel maarahval lõppenud liha juba vastlapäevaks, vaid sea jalad olnud tünni põhjas järel. Edasi tulnud lihtsalt nälgida. Kust aga lihavõttepühadeks liha võeti, seda enam õpetaja ei teadnud – ideoloogilised tagavarad lõppesid. Nõukogude Liidus, mis oli üle elanud mitu näljahäda ning maadles toitlustusprogrammi täitmisega, oli paast tagurlik religioosne mõiste. Unistati piimajõgedest ja pudrumägedest.
Tarbimisühiskonna kaunil ideaalil, muuta inimene vabaks, isandaks asjade üle, ilmneb paraku ka varjukülg: asjad võivad orjastada inimese. Ostusõltuvus pole väiksem pahe kui alkoholism. Trenditeadlikkus sunnib peale stereotüüpe. Inernetisõltuvus ei tugevda, vaid pärsib inimsuhteid. Reklaam püüab vallutada inimsüdameid. Sarnaseid näiteid on palju. Edukas äri pole apelleerimine üksnes inimeste vajadustele, vaid ka ihadele ja himudele.
Juba kuuekümnendatel ilmus vendade Strugatskite raamat „Ajastu ahistavad asjad”, mis oli kui hoiatus, et teaduse ja tehnika ande – kaasaegset laiatarbekaupa – saab kasutada mitmel, sealhulgas vägagi destruktiivsel moel. See oli kui hoiatus vaimse entroopia eest, mis muretus ja pingutusteta külluseühiskonnas tohutult kasvab, ennustus, et ees ootavad tormid. Tänane eduühiskond, võttes hea elujärje tarbeks laenu juba tulevastelt põlvedelt, tahab siiski tõmmata pidurit.
Oluliseks on saanud pingutused mitte ainult loodushoiu vallas, vaid ka mõõdukus ja kokkuhoid eluviisis. Tehakse nalja nende üle, kes arvavad, et võitja on see, kellel surres on rohkem asju. Taas on tõusmas ausse inimvaim, mis suudab olla vaba ja kõrgemal asjade kaduvast lummusest. Paastu mõiste on kiriklikust kõnepruugist jõudnud tagasi avalikku käibesse. Pakutakse kõikvõimalikke paastureegleid, -laagreid, -koolitusi ja -filosoofiaid.
Paastust, kui inimkonna ühest vanemast toimimisviisist, mida nüüd taas avastatakse ja mille piire avardatakse, loodetakse abi väga erinevate eesmärkide saavutamisel alates tervise taastamisest ja kehakaalu langetamisest kuni vaimse puhastumise ja kirgastumiseni. Paastuga seostatakse mõtteid glamuurist, säästlikkusest, heategevusest ja õiglusest. Paastuteema ei jäta puudutamata looduskeskkonda ja sotsiaalset kliimat.
Soome luterlik kirik, oikumeeniline nõukogu ja keskkonnakaitsjad kutsusid sel paastuajal üles nn ökopaastule. „Paastuaja juurde kuulub oma valikute kriitiline läbi vaatamine. Kas ma leian ka ennast nende seast, kes toetavad kestlikku arengut ja hoiavad Jumala loodut?” kirjutas sel puhul Helsingi piiskop Irja Askola. Ka presidendiproua Evelin Ilves kutsus märtsikuus paastuma, juhtides tähelepanu sellele, et paastuma ei peaks ainult toidust, vaid ka loobumine telefonist, internetist, telekast või üldse suhtlemisest, on paast.
Kahtlemata on selles suunamuutuses palju positiivset. Vajame eneseleidmist, mõistmist, et inimene on tähtis tema enda, mitte asjade tõttu, mida ta kasutab. Vajame mõistlikkust ressursside kasutamisel, mis meie hoolde antud. Vajame õigeid prioriteete, millele pühenduda, milles näha rikast ja täisväärtuslikku elu. Seejuures tuleks silmas pidada vähemalt kahte asja, mida paastuga seoses võtab arvesse meie kultuuritraditsioon.
Kõigepealt: paast on vabatahtlik loobumine. See eeldab, et on, millest loobuda. Olukorras, kus elatakse nälja piiril, kus vaevalt ots-otsaga kokku tullakse, võib paastust rääkimine olla kohatu. Sunnitud nälgimine pole paast. Teame, et Eesti inimesed elavad väga erinevates majanduslikes oludes, nii et aeg-ajalt on räägitud lausa kahest Eestist. Üleskutse paastuda on ühtaegu üleskutse heal järjel olijatele, hoolitseda nende eest, kellel õieti millestki loobuda pole.
Sotsiaalriigi põhimõtted juurduvad kristlikus elukäsitluses. Piibelliku arusaama järgi kuuluvad paastu ja palve juurde almused ja heateod, ausus ja sotsiaalne õiglus. See paneb küsima, kas ka riigil ei tuleks mõne suurejoonelise plaani osas paastuda, kui tema kodanikud elavad puuduses.
Peamine on aga see: paast oma loomult on suunatud mitte inimesele endale, vaid Jumalale, tal on üleloomulik, pühitsev eesmärk. Jeesus soovitab toimida nii, et „paastumine ei oleks näha inimestele, vaid Isale, kes on varjatud”. (vt Mt 6:16–18). Egoismi ja religioosse ilmalikkuse ajastul on oht, et ka palve ja paast muutub lihtsalt enesearenduse ja enesekehtestamise vahendiks, tervise, rikkuse ja ilu atribuudiks. Taolised hüved võivad ehk olla kaasnähteks, iialgi mitte eesmärgiks.
Paastuja peaks olema valmis loobuma kogu maisest aust, kiusatustest, mis muudavad meid selle maailma ebaõigluse orjaks. Paast, palve ja heateod kuuluvad kristlikus käsitluses üldinimliku meeleparandusvajaduse juurde, mida ei tingi majanduslikud või sotsiaalsed kriisid, vaid pattulangemisest alguse saanud püsiv kriis Jumala ja inimese suhetes. Suure paastu eeskuju – Jeesuse neljakümnepäevane paast kõrbes (Mt 4:1–11) – kõneleb kurja äravõitmisest usalduse kaudu Jumala vastu.
„Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu,” õpetab Jeesus palvetama. Paastu sisuks on niisiis lahti laskmine iseendast, oma himudest, oma patust ja süüst, oma piiratud maailmast ja Jumalale meelepärase elu taotlemine. Selline elu on teatud mõttes alati ime ja arm, mida väljendab ka Jeesuse võit surma üle. Ülestõusmispühade valgus paistab neile, kes on taotlenud enamat kui pakub maailm. Aga ka maailm muutub seetõttu paremaks ja ilusamaks.
« tagasi ⇑ üles