EELK peapiiskop Andres Põder ütleb, et kõigi suurte pompoossete ühiskonna arengu plaanide juures ei saa ära unustada inimesi, kes vaevu iseendaga toime tulevad.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu pidas teisipäeval Rakveres istungit, kus andsite ülevaate möödunud aastast. Milline oli 2011 EELK jaoks?
Eelmine aasta oli mitmes mõttes ajalooline. Oli esimene aasta, kus meie väliseesti ja kodu-Eesti luterlikud kirikud on ühendatud. Oli väike prooviaasta, kuidas ühise kirikukatuse all meie elu võiks kujuneda. Võime olla rõõmsad, et esimesed sammud on olnud päris kenad: ülestõusmispühadel oleme andnud meie kõigi nelja piiskopi ühise läkituse eesti luterlastele kogu maailmas. Oleme välja andnud ühise kiriku teatmiku, kus on sees nii kodu- kui väliseesti koguduste ning vaimulike andmed – saame end tunda ühise perena ka teatmiku kaudu. Koostamisel on eesti vaimulike leksikon nende kohta, kes täna ametis.
Teine märksõna on see, et eelmisel aastal täitus 20 aastat Eesti taasiseseisvumisest, ka siin elas kirik kaasa. Samuti täitus 20 aastat meie kiriku laulu- ja palveraamatu väljaandmisest ning seetõttu kuulutasin 2011. aasta laulu- ja palveraamatu aastaks. Selle raames toimus mitmeid ettevõtmisi, näiteks tervikläbilaulmine esimesest viimase lauluni Haapsalu Toomkirikus. Peale selle oli konverentse, kirikumuusikapäevi, kontserte, artikleid, saateid. Tähistasime ka Roman Toi 95. sünnipäeva ning andsime talle üle elutöö preemia.
Seoses 20. iseseisvusaasta täitumisega meenutasime 20 aasta möödumist esimesest suuremast misjoniüritusest Missio-91, mis toimus vahetult eesti iseseisvumise ajal. Nüüd, 20 aastat hiljem, pidasime Läänemaal samuti Missio-festivali „Laul ja vabadus”, millest võtsid osa ka teiste kirikute esindajad, ning mis tipnes 20. augustil suure vabaõhuteenistusega Haapsalu lossiplatsil.
Tähtpäevaaasta lõpetasime ajalikku jääva väikese kirjandusliku mälestusmärgiga, andsime välja raamatu “Usk vabadusse”, mis kätkeb EELK osa Eesti taasiseseisvumisest, raamatus on artikleid nii ajaloolastelt, ühiskonnategelastelt, kirikuõpetajatelt.
Kirikusiseses arengus oli väga oluline meie nö lemmiklapse, Usuteaduste Instituudi käekäik. Nimelt teatud põhjustel ei läbinud meie doktoriõpe üleminekuhindamist ja seisime valiku ees, kuidas edasi. Ülikoolina ei olnud õigust jätkata, võimalik oli rajada rakenduskõrgkool.
Tegelikult olid alanud diskussioonid selle üle, milline peaks olema meie kiriku oma õppeasutus, juba varem. Ootused olid rohkem praktilisele suunale kui akadeemilisele kõrgharidusele, mida tegelikult ju Tartu Ülikool väga hästi suudab pakkuda. Kas see dubleerimine oleks olnud mõistlik? Nii mõnedki on näinud siin Jumala enda sõrme, kes siin sellise muutuse haridusministeeriumi abiga aitas läbi viia.
Täna on meil rakenduskõrgkool Usuteaduste Instituut, mille peamine eesmärk ja siht on kiriku töötegijate ettevalmistamine. On kõige loomulikum, et üks organisatsioon peab kõrgkooli selleks, et oma kaadrit paremini ette valmistada. Mais ongi uue rektori ametisse seadmine.
Luterlikel kogudustel on ajaloolised vanad kirikuhooned, mille renoveerimine ja haldamine on väga kulukas, eriti, kui kogudused on väikesed. Mitmed riigid on läinud seda teed, et kirikuhoonetele on antud uus funktsioon. Millised plaanid on Eestimaa vanade kirikuhoonetega?
Olukorrad on paiguti väga erinevad, sõltub valla suurusest ja võimalustest. Tavapäraselt kohalikud omavalitsused siiski toetavad ja tahavad näha, et nende kirik oleks ilus, paljud on kiriku väljast valgustanud. Kohti, kus tullakse kiriku korrashoidmisega toime, ei ole põhjust hoone funktsiooni muuta. Kuigi kütte küsimus on siiski Eestimaa kui põhjamaa oludes probleemiks. Enamasti on kogudused endale rajanud talvesaalid või talvekirikud.
Riik on võtnud endale teatud ühiskondliku vastutuse kirikuhoonete kui kultuurimälestiste säilimise eest ja seadnud päris kõrged nõuded nende haldamisele, restaureerimisele, mis teevad selle töö tunduvalt kallimaks kui külamehed ise tuleks lubjaämbriga. Sellega on ka riigi kohustus vastutada üldrahvalike kultuurimälestise säilimise ja korrashoiu eest. Siin ei saa loota, et väike kogudus teeb riigi eest selle töö ära. Kui riik seda ei suuda, on keeruline otsustada, kuidas kirikute tulevik saab olema, sest kogudusel on tõesti lihtsam võtta kasutusele väike soojem saal, kui maadelda arhitektuurimälestise säilitamisega. See looks aga riigile veelgi keerulisema olukorra ja siis langeks 100 protsenti vastutust riigi õlule. Täna on see siiski koostöö olnud ja loodan, et kriisioludest välja saav riik võtab oma rolli tõsisemalt.
Kui palju on praegu EELK-l liikmeid?
Suurusjärk on 180 tuhat, sealhulgas Eestis vähemalt 163 tuhat.
Tihedamini tullakse kirikusse jõulude ja ülestõusmispühadel ning sel ajal on kiriku sõnum päevakorral. Milline on sõnuma aga pühade vahel, argipäeval?
Usuteema ei tarvitse kõneks tulla, kuid iga inimese käitumises leidub päris suur annus usku, olgu see siis teadvustatud või teadvustamata usk teispoolsusesse, millele ta ei oska alati nime anda. Üle 70% on uuringute järgi neid inimesi (Eestis?), kes mingit kõrgemat väge usuvad ja julgevad seda deklareerida. Või siis usku teatud lootusesse, et inimese elul on mõte, et see elu kannab head vilja. Tegemised on sihipärased kuni selleni välja, et meil on usku oma pereliikmetesse, oma sõpradesse, töökaaslastesse, mis teatud mõttes on ambivalentne. Aga usaldus enese, kaasinimeste, kogu maailma eksistentsi vastu, mida kirik tahab kogu aeg toetada ja tugevdada, et inimestel oleks positiivset ellusuhtumist.
Võibolla kõik ei võta vastu sõnumit Kristusest, aga ega Kristuse sõnumgi pole ju midagi muud kui see, et olge rõõmsad, armastage üksteist, armastage Jumalat, sest tema on teid enne armastanud. Selles plaanis on meil kõigi inimestega väga suur osa jagada.
Kirik võtab meedias sõna sageli siis, kui ollakse millegi vastu. Milliste praegu ühiskonnas toimuvate protsesside poolt on kirik?
Meie näeksime parema meelega seda, et riik ja ühiskond panustaks inimesse. Sotsiaalsed erinevused meie ühiskonnakihtide vahel on äärmiselt suured. Võibolla proportsioonid ei ole nii drastilised, päris vaeste ja narkomaanide protsent ei ole võibolla mäekõrgune, aga sageli võib juhtuda, et see grupp on jäänud oma muredega üksi. Vaatasin hiljaaegu “Varesesaare venelaste” filmi. Film on alati utreeritud ja emotsionaalselt üle pingutatud, kuid selle taga on reaalne sõnum ühiskonnale: inimesed jäävad tihti hammasrataste vahele ja kõigi suurte pompoossete ühiskonna arengu plaanide juures ei saa neid inimesi ära unustada või nendesse investeerimist nii minimaliseerida, et nad toime ei tule.
Sotsiaaltöö, diakoonia, nagu me kirikus nimetame, on see, mida me toetame.
« tagasi ⇑ üles