Iga rahvas, kogukond ja kirik vastutab oma ajaloo eest, sest see kujundab tema identiteeti. Ometi pole ajalookirjutus tegelikkuse peegelpilt, vaid ainult vari, sageli väänlev ja virvendav vari. Kuidas selles tegelikkust ära tunda? Lugedes meie ajaloolaste, sealhulgas kirikuloolaste uurimusi nõukogude aja kohta, tajun vahel, et tegu on ühe teise, virtuaalse maailmaga, kuhu olen sattunud, ja mitte sellega, kus olen elanud.
Muidugi võib ka maailm, kus elame, vähemalt osalt ollagi nähtumuslik ja kujutletav, nii et alles tulevikus tehtavad uuringud avavad ehk selle tõelise palge. Siingi seisame probleemide ees.
Arnold Toynee on juhtinud tähelepanu kahele ohule, mis ajaloolast eksitavad. Esiteks liigne sõltuvus allikmaterjalist – “Pottsepa kalduvus muutuda savi orjaks, on ilmne hälbimus,” ütleb ta. Teiseks ohuks on sõltuvus oma keskkonna stereotüüpidest, nii et “ajaloolise mõtlemise esiplaanil virvendab relatiivsus”.
Teame, kuidas allikakriitikas kodus olev vanatestamentlane Uku Masing seadis kahtluse alla ordu õuelauliku Hoeneke riimkroonika väited ja keeras seega pea peale Eduard Bornhöhe kirjandusliku pildi Jüriöö ülestõusust, mis juba nii ilusasti oli sobitatud rahvusromantika konteksti. Seda paradigmat ei suutnud välja juurida Masingki. Tehismüüdid on ajaloo kasulapsed.
Mida enam on allikmaterjali ja erinevaid kontseptuaalseid vaatekohti selle hindamiseks, seda väiksem on oht, et ajaloost saab luule. Just seda silmas pidades andsime eelmisel aastal välja kogumiku Usk vabadusse: Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel (Tallinn: EELK Konsistoorium, 2011). Kasutan siinkohal võimalust veel kord tänada selle raamatu koostajat Anne Vellistet, autoreid ja toetajaid.
Nüüd on ajakirjas Akadeemia ilmunud ka asjakohane arvustus Atko Remmelilt, kes nimetab raamatut “väärtuslikuks verstapostiks” ühe teema käsitlemisel. Ta hindab nii kirjutiste eripalgelisust, isiklike mälestuste uudsust kui ka tekstides ilmnevat avarat suhtumist. Kuna retsensent pöörab kõige rohkem tähelepanu minu sissejuhatavale loole “Kiriku liikmeskond vabanemisprotsessi osana”, püüan mõnda tema tähelepanekut kommenteerida ja edasi arendada.
Atko Remmeli meelest on minu kirjutis “apologeetiline”, mis tähendaks justkui iseenesest teatud ebausaldatavust. Selgituseks ütlen, et Remmeli sõnul “omapärased võtted”, mida ma oma seisukohtade põhjendamiseks kasutavat, on tegelikult taotluslik katse juhtida tähelepanu asjaoludele, mida enamik Eesti sõjajärgset kirikulugu kajastanud autoritest on ilmselgelt ignoreerinud. Selle põhjuseid on toynbeelikult kaks: teatud väljakujunenud klišeede järgimine ja piirdumine üksnes arhiivimaterjaliga.
Remmel tunnistab, et “seni on kiriku ja riigi suhteid uuritud peamiselt riiklike arhiiviallikate põhjal ning enamasti pole uurijad ise olnud kirikuga seotud” (lk 2508). Samuti tõdeb ta, et “kiriku esindajate arusaamad ja käsitlused ei pruugi alati vastata ajaloolaste enamiku jaoks olulise arhiivimaterjali tõlgendamise tulemusele” (samas). Miks siis? Kas sellepärast, et need näitavad kirikut ebameeldivast küljest, või ehk seepärast, et elu ja paberid lahknevad?
Ma ei ole küll seda meelt, et iga nõukogude aja dokumenti tuleb tõlgendada lausa vastupidiselt kirjapandule – kuigi vahel peab talitama ka nii —, kuid olen kindel, et kui allikana kasutatakse üksnes riiklike arhiivide materjale, eriti veel ilma piisava kriitilise lähenemiseta, on tulemuse tõeväärtus küsitav.
ROHKEM VÕI VÄHEM?
Minu mõttekäikudele vastukaaluks leiab Atko Remmel, et arhiiviallikate põhjal jääb “ometi mulje, et usuvastane võitlus oli vähemalt Eesti NSVs enamiku võimuesindajate jaoks täiesti ebaoluline ja isegi tüütu tahk” (lk 1511) ning tegelikult 1957. aasta paiku alanud totaalne ateistlik kampaania “ammendas ennast suuresti juba 1964. aastaks, misjärel üldine religioonipoliitika isegi pisut mõistlikumaks muutus” (lk 1512). Tema meelest oli toimunud “kõigi “legaalsete” kirikute tegelikult tingimusteta alistumine” (samas).
Vastus küsimusele, kas kirik oli rohkem või vähem alistunud ja kuivõrd jõuline oli usuvastane võitlus, sõltub sellest, millega võrrelda. Nõukogude aja viimaste aastakümnete hindamiseks ei sobi kindlasti Stalini aeg, mil arreteeritute ja küüditatute ešelonid itta sõitsid, ega isegi kuuekümnendad, mil vägivallaga juurutati ilmalikke kombetalitusi. Samuti ei ole suurt abi võrdlusest NSVLi kaugemate piirkondadega, kus valitsesid hoopis teistsugused olud, või partei programmdokumentides seatud kõrgete ideoloogiliste eesmärkidega, mis, nagu teame, olidki enamasti mõeldud vaid loosungitena.
Kiriku, tema vaimulike ja liikmeskonna hoiakuid saab õiglaselt hinnata vaid võrdluses samal ajal ja samas keskkonnas tegutsenud mõneti sarnaste ühenduste ja institutsioonidega, nagu loomingulised liidud, spordiseltsid või haridusasutused. Kontrollis ja survestas ju okupatsioonivõim kogu ühiskonda ning võimalikud erisused aitaksid välja tuua ka kiriku rolli.
Mulle on jäänud arusaamatuks, miks ei ole võrdlevalt uuritud näiteks riiklike pühade tähistamist, punasümboolika kasutamist, ametiühingute kui kommunismi kooli mõju või kommunistlike noorte ja parteiliikmete osakaalu ühiskondlikes ühendustes ja institutsioonides, vaid keskendutakse pigem nende võimalikele seostele KGBga. Olid ju näiteks kommunistlik partei ja noorsooühing siiski palju enam rahva meelsuse väljendajaks ja ühiskonna palge kujundajaks kui KGB. Mäletan, et kui õppisin algklassides, olid pioneerid ja kommunistlikud noored selges vähemuses. Ajaks, mil minu lapsed kooli läksid, oli neid juba enamus.
Teatavasti oli KGB partei võimu tööriist ja sai oma meelevalla lõppkokkuvõttes neiltsamadelt partei realiikmetelt. Tundub isegi ebaõiglane, et iseseisvuse taastamise järel piirati süümevandega lihtsategi “koputajate” õigusi, samas kui nende parteilised tööandjad säilitasid oma auväärse positsiooni ja nime. Üks võimalikke õigustusi on olnud, et KGB heaks töötanud isikud sidusid end kaasinimeste represseerimisega vabatahtlikult. Siiski ei erista see neid parteiliikmetest, sest parteisse astuti veelgi vabatahtlikumalt.
Teisalt on selline vahetegemine vägagi mõistetav — tegu oli omamoodi iluraviga, mis sel hetkel poliitiliselt võimalik ja ehk ka vajalik. Väikerahva puhul, kus valikud on olnud äärmiselt keerukad ja küsitavad, olnuks teistsugune lähenemine tõenäoliselt hukatuslik. Sellise jaotusega ei tohiks aga piirduda uurimistöös. On iseasi, et kristlastena usume nii lepituse kui ka uuenemise võimalikkust.
Üksnes arhiivimaterjale kasutades korratakse minu meelest tahestahtmata nõukogude aparatšikute levitatud väidet kiriku ja kristlaste ustavusest nõukogude võimule, mida ka oma artiklis puudutasin. Seetõttu püüdsid nad kirjalikes materjalides vähendada osutusi konfliktidele kiriku ja võimu vahel ning tõsta esile enda teeneid riikliku religioonipoliitika elluviimisel. Võimuorganid ajasid asju suusõnal ja suletud uste taga. Usuvastased repressioonid asendati võimaluse korral millegi muuga. Näiteks ei peetud enam mõistlikuks karistada Herbert Murdi usu eest, vaid karistati teda hoopis “hulkurluse” eest, ja Anne-Mai Salumäe ei jäänud pedagoogikohast ilma mitte kui kristlane, vaid kui inimene, kelle jaoks väidetavalt lihtsalt ei leidunud ühtki vaba kohta.
Selline tegevus kasvas välja Nõukogude riigi välispoliitilistest vajadustest ja uue, nn inimnäolise, arenenud sotsialismi kontseptsioonist. Tegelikult tähendas see kontrolli ja repressioonide muutumist veelgi rafineeritumaks ja silmakirjalikumaks. Isegi nuhkidest said “sõbrad”, kes eksinud “seltsimeeste” pärast muretsesid.
Võimumehhanismide muutmine, milles esmapilgul võib näha ka “religioonipoliitika mõistlikumaks muutumist”, ilmnes vähem või rohkem kõigis nn sotsialistlikes riikides. Rumeenia nimekas literaat Norman Manea kirjutab sealsetest oludest lähtudes, kuidas “igakülgselt arenenud” sotsialism täiustas võimuinstitutsioone ja kasutas viimastel aastakümnetel “tarku, küünilisi, kultuurseid ametnikke”. Totalitaristlik tsensuur asendati enesetsensuuri ja vastastikuse järelevalvega, mis oli veelgi tõhusam. Kõige selle tõttu usun, et kirikulugu kirjutades tuleb osata lugeda ka ridade vahelt.
“. . . JA TEISED”
Nüüd jõuan põhiliseni, mis ajendas seda lugu kirjutama. Atko Remmel leiab, et “peapiiskopil ei ole raskusi sellega, et ei oleks rääkida vaimulikest ja koguduseliikmetest, kes riigile oponeerisid; probleem tekib siis, kui lisaks mõttele on tarvis ette näidata ka sõna ja tegu” (lk 1510). Sellekohane onomastikon koosnevat EELKst kõneldes enamasti neljast-viiest kanoonilisest nimest, kelle riigivastane hoiak oli üldteada. “Irooniaks poleks põhjust,” lisab ta, “kui autoril ei oleks vastupandamatut tungi näidata, et nendetaolisi oli piisavalt palju andmaks alust järeldusele mitte üksikvaimulike (või üksikute koguduseliikmete), vaid kiriku kui organisatsiooni vastuseisust riigile. Selleks kasutab autor palju võimaldavat lühendit “jt”, ning sama võte esineb ka teiste autorite tekstides” (lk 1511).
Tähelepanek on õige. Oma väiteid esitades mõtlesin ka ise “jt” põhjendatusele. Ajalooteadus nõuab tõesti viiteid allikale. Isegi paberile pandud mälestus omandab argumendi kaalu. Paraku puuduvad enamiku meie vaimulike, seda enam ilmikliikmete kohta eluloolised käsitlused. Ka vaimulikest järele jäänud pabereid ja dokumente pole piisavalt, sest nende tõeliseks suhtlusvahendiks oli kantsel ja elav suhtlemine inimestega. Sageli püüti kirjalikke jälgi hoopis vältida. Allikmaterjali vähesusest, puudutagu see vaimulikke või ilmikliikmeid, ei saa järeldada, et nende inimeste osa rahva opositsioonivaimu kujundamisel oli väike.
Mäletades ja tunnistades seda rolli, jäi loota ainult väite “jt” usaldatavusele – ajaloolaste tööd ei saanud ma enda kanda võtta. Kes siis oleksid need teised? Kui meenutan oma kolleege praostkondadest, kus olen töötanud, siis oli neid minumeelest enamus. Päris juhusliku valikuna nimetaksin lisaks näiteks selliseid nimesid nagu Madis Oviir, Elmar Kull, Otto Tallinn, Ain Eenmaa, Henn Unt, Esko Süvari, Einar Soone, Peeter Kaldur ja Avo Kiir Virumaalt; Heino Viks, Herbert Kuurme, Ivar-Jaak Salumäe Viljandimaalt; Aldur Parts, Armand Leimann, Laine Villenthal, Raimond Peiker ja Ivo Pill Võrumaalt; August Arumäe, Evald Saag, Richard Võlli, Gustav Maarand, Reet Mägedi, Ernst Rosenstein, Johannes Preegel ja Hermann Lusik Pärnumaalt.
Omaette peatükk on koguduste ilmiktöötegijad, juhatuste liikmed ja aktiiv, kellest paljud olid represseeritud ning kellelt noorel põlvkonnal oli paljugi õppida. Kus on aga faktid nende sõnadest ja tegudest?
Kutsun teid, head ajaloolased, vaimulikud ja asjahuvilised, talletama mälestusi ning koguma materjali meie vaimulike ja ilmikkristlaste usulisest ja rahvuslikust rollist okupatsiooniajal. Arvan, et nii ilmunud koguteos kui ka Atko Remmeli retsensioon on sellele heaks stiimuliks. Ärgem laskem ajal õgida oma lapsi – teadmisi sellest, mis tõeliselt oli.
« tagasi ⇑ üles