MEES PEREKONNA ALUSTALANA

00.12.2006 Portaalis mees.eu

Kuidas näeb ristiusk mehe rolli? Sellest tuleb tänapäeval paratamatult kõnelda suurte sotsiaalsete muutuste - agraar- ja industriaalühiskonna kujundatud peremudeli lagunemise ning feministliku liikumise ja mehe identiteedi hägustumise taustal. Pealtnäha on kui mees..., iseloomustab mehi ajastu lööklaul, ja selgitab, et tegelikult on tegu kalaga. Tal on isegi seksuaalsed tarbed, aga mees ta ei ole. Kas ongi see vajalik?

Piibli käsitluses lõi Jumal inimese meheks ja naiseks - see tähendab kahesooliseks olendiks. See ei ole üksnes dogmaatiline väide, vaid tuvastatav lihtsa vaatluse teel. Mõtteviis, mis näeb inimest ühesoolisena (unisex) või sootuna ja püüab igapäevaelu vabastada sootunnustest, alavääristab ja desorienteerib inimest. Tegu on teatud laadi soolise diskrimineerimisega. Kaasaja õiguskord peaks tagama vabaduse olla mehel täiel määral mees ja naisel tõeline naine.

Soolisus ei piirdu üksnes füsioloogiliste erinevustega vaid liidab endasse ka psühholoogilised ja sotsiaalsed eripärad. See, kui hästi viimased haakuvad esimesega, sõltub paljuski kasvatusest ja kultuurist. Sotsialiseerumine võib mehe ja naise rolli, nende identiteeti tugevdada või hägustada, aidata luua sisemist kindlust ja käitumuslikku stabiilust või ka vastupidi. Tähtis ei ole niivõrd see, kas üks või teine amet, riietus või tava peaks igipõliselt kuuluma ühe soo juurde, kuivõrd see, et eristust ennast aktsepteeritaks. See loob aluse ka mehe ja naise rolli paremale mõistmisele ja ümberkujundamisele kaasajas.

Loomisloo fundamentaalne arusaam on, et inimsoo edasikestmine toimub läbi (ühe) mehe ja (ühe) naise teineteist täiendava kaksikliidu. Parim vorm selleks on abielu. Abielu on esmane ja väikseim pere- ja ühiskond, kus mees on üheks alustalaks. Uus Testament väärtustab ka vallalisust ja inimese ühiskondlikku missiooni, kuid soorolli tuleb mehel täita eelkõige abikaasa ja isana. Kuidas see tal õnnestub ja mis on siin esmatähtis?

Piibli käsitlusele on sageli ette heidetud mehe valitsevat positsiooni. Tõsi. 1.Mo 3:16 on sellest juttu kui pattu langenud ja Jumalast eemaldunud inimeste ebaloomulikust olukorrast. Meeste despootlikku, egoistlikku hoiakut kohtame ajaloos kahjuks sageli. Ometi on mees ja naine Jumala ees võrdväärsed, hoolimata nende erinevast rollist. Just selles mõttes ütleb apostel Paulus, et Jumala ees pole meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses (Gl 3:28). Ülesande ja eelistatuse segiajamine on alaväärsuse, valu ja vihkamise peamisi põhjusi.

Paulus räägib küll ka sellest, et mees on naise pea nagu Kristus on iga mehe pea ja Jumal on Kristuse pea (1Kr 11:3), kuid kindlasti ei ole siin juttu eelisseisundist vaid esmajoones vastutusest, tähelepanust, hoolimisest ja teenimisest. Kes teist tahab saada suureks, olgu teie teenija, rõhutab Jeesus (Mt 20:26). 1. Peetruse kirjas öeldakse: Mehed, elage mõistvalt naisega kui nõrgema astjaga. Osutage naistele austust nagu elu armuanni kaaspärijatele (3:7). Tegu on rüütellikkusega parimas mõttes. „Rüütel“, kes oma võimule või füüsilisele üleolekule toetudes jätab abikaasa üksi tegema ebameeldivaid kodutöid ning veedab ise aega meelisharrastuste, sõprade või sõbrannadega, on õigupoolest reetur ja abielurikkuja.

Olen pannud tähele, et viimasel ajal suureneb järjest pruutide arv, kes soovivad, et laulatusel isa nad altari eest peigmehele üle annaks. Varasema traditsiooni kohaselt tulid abiellujad ise käsikäes kirikusse. „Kas teile tõesti meeldib see vana patriarhaalne tava?“, olen pruutidelt küsinud. „Jaa! See, on nii tore, kui tunnen, et minu eest vastutatakse ja minu eest hoolitsetakse“, olen saanud vastuseks. Mehe vastutus oma armastatu, oma pere eest, tema truudus ja ustavus teevad temast perekonna alustala. Kindlasti ei suuda ta seda ülesannet täita, panustades üksnes tööle ja raha teenimisele. Kui abikaasast saab ainult kokk, lapsehoidja või pesumasin, lakkab perekond olemast. Mees osutub siis vaid õlekõrreks Emajõel.

Veel enam tulevad samad aspektid esile isarolli puhul. Jeesus on rääkinud kuulsa mõistujutu kadunud pojast. Seal kasutatakse isa armastust ja ustavust, et kirjeldada Jumalat. Millise loo räägiks Jeesus nüüd, kus enamik eesti lapsi sünnib väljaspool abielu ja väga paljud kasvavad ilma isata? Kas loo kadunud isast? Pole siis imestada, et sellises ühiskonnas on raske mõista ka taevast Isa. Lapse loomupärane usaldus inimsuhete, maailma ja eksistentsi aluste suhtes on varakult kõikuma löönud.

Psühholoog Erich Fromm on raamatus Armastuse kunst juhtinud tähelepanu piibellike põhimõistete - käsu ja armu huvitavale peegeldumisele jumalanäose inimese soolisuses. Ta leiab, et laps alustab oma elu kiindumisega emasse kui „kõige oleva alusesse“. Ta tunneb end abituna ja vajab ema piiritut armastust. See on teenimatu arm. Seejärel saab uueks kiindumuskeskmeks isa - isa on mõtte ja teo juhiks: sel perioodil kannustab last vajadus teenida isa kiitust ja vältida tema pahameelt. Kui üks vanematest puudub või oma rolli kuritarvitab, võib areng olla häiritud. Just loov süntees aitab inimesel paremini mõista Jumalat tema armastuse terviklikkuses ja täiuslikkuses.

Vastavalt oma rollile on mees ja naine loodud psüühiliselt erinevana. Teame, et tüdrukutele on enamasti esmatähtsad suhted ja tunded, poistele tegevus ja tasakaalukus. Mehed ei nuta! Üksnes emast siin ei piisa. Tervikliku eluhoiaku kujunemiseks on vaja ka isa armastust ja eeskuju, seda loomupärast emotsionaalset kasvukeskkonda. Emade hoolitsus vajab täienduseks vastutust ja kontrolli, mis traditsiooniliselt on olnud isade ülesandeks. Ka Piibel näeb seda nõnda ( Hb 12), kuid manitseb: Isad ärge riielge oma lastega, et nad ei muutuks araks (Kl:21) Isa kui perekonnapea suurim saavutus ei ole niivõrd majandusliku toimetuleku tagamine, kuivõrd pere moraalse aluspõhja, vaimse vundamendi rajamine.

Kui palju me sellele mõtleme? Räägitakse veinikaupmehest, kes seisab kelmuses süüdistatuna kohtu ees. „Härra kohtunik, ma olen süütu! Minu lapsed segasid vett veini sisse.“ Lapsed kutsutakse tunnistajatena aru andma. „Kas te segasite vett veini sisse?“ „Jah, mängides.“ „Mida te siis mängisite?“ – „Veinikaupmeest!“.

Püha Augustinus meenutab Pihtimustes oma isa, keda kõik kiitsid selle eest, et ta tegi pojale ülejõu käivaid kulutusi, andes talle isegi võimaluse minna kaugele õppereisile. Samaaegselt ei hoolinud seesama isa üldsegi, milliseks kasvan ma Sinu jaoks või kuidas on mu kõlbelise puhtusega, teeb poeg etteheite. Sügavamas mõttes on isa ja mehe roll, nagu inimeseks olemise roll tervikuna, preestriroll - ennastületava armastuse, õigluse ja tõe vahendaja roll. See õnnestub seda paremini, mida kindlamalt ise seistakse kindlal alusel - Jumala armastusel.

« tagasi ⇑ üles