« tagasi


SÕNAVÕTT KONVERENTSIL KRISTLIKUD VÄÄRTUSED EESTI POLIITIKAS


Kõrgesti austatud vabariigi president, austatud ekstsellentsid ja eminentsid, daamid ja härrad. Tänan Teid, et võtsite vastu minu kutse osaleda tänasel konverentsil.

Eesti on teinud läbi tohutu majandusliku arengu. Sama ei saa öelda sotsiaalse ja vaimse olukorra kohta. Siin ilmneb vajakajäämisi, mis ohustavad nii meie ühiskonna elujõulisust, demokraatia püsimist ja võimalik, et pikemas perspektiivis ka majanduse edukust.
Kõneldud on eetikakriisist.
Eesti on Euroopa Liidus esikohal küll alkoholi tarbimiselt ühe elaniku kohta, küll väljaspool abielu sündinud laste arvult ning mitmete muude riskitegurite poolest, aga ühtaegu ka kirikusse mittekuuluvate elanike arvult. Kas ja milliseid seoseid võib siin näha?

Eetikakriis tähendab kõrvalekallet vabatahtlikult omaks võetud ühise käitumise normidest. See on midagi muud kui lihtsalt seaduserikkumine. Kiriku näol on tegu kogukonnaga, mis postuleerib ja levitab ühiskonnas moraalinorme. Inimesele muutuvad need normid eetiliselt siduvaks siis, kui ta ennast selle kogukonnaga identifitseerib ja tema normid avalikult omaks tunnistab..

Kui kõneldakse poliitikute ebaeetilisusest, siis saab see olla vaid jäämäe tipp, sest poliitikutele annab mandaadi rahvas. Kahjuks on mõistmatus kristlike ja eetiliste väärtuste tähenduse ja vajaduse suhtes meie postmodernses ühiskonnas üldrahvalik. Kas saabki rääkida eetilisest kriisist, kui eetilisi norme pole aktsepteeritud? Või on need sellised, mis ühiskondlikku kooselu ei toeta.

Nõustun eetikutega, kes ütlevad, et filosoofilised ideaalid nn. üldinimlikest väärtustest või inimõigustest ei toimi, sest nende taga pole reaalseid kogukondi, kes neid traditsioonide ja hariduse teel pidevalt kultiveerivad.
Nõustun eetikutega, kes väidavad, et inimväärikuse ja eetose kese ei ole inimeses endas vaid temast väljapool, transtsendentses. Lihtsalt sotsiaalse utilitarismiga on eetika vajadust raske põhjendada. See on suuresti usu valdkond, inimese tähenduse mõistmine seoses kogu loodu ja Loojaga.

Mitmed eetika teemal sõna võtnud avaliku elu tegelased on viidanud meie kuulumisele kristlikkusse kultuuriruumi kui mingile lootustandvale alusele. Näiteks Rein Lang 3. novembril Vikerraadios: Kunagi ei kao ära Lääne kristliku kiriku ruumis inimese õigus aule ja väärikusele.
Küsiksin: Aga kui kaob see ruum?
Kehtivas Eesti riigi kultuuripoliitika alustes on kirjas: Riik tunnustab ning toetab Eesti Evangeelse Luterlikku Kiriku ja teiste meil registreeritud usuorganisatsioonide tegevust ühiskonnas normaalseks toimimiseks vajaliku eetilise õhkkonna loomisel.

Mida suudame selle heaks ära teha poliitikas? Mida mõistavad erakonnad kristlike väärtuste all ja milliste vahenditega neid loodetakse saavutada?

Arvan, et tänane konverents ei tohiks mingil juhul laskuda arutellu, kes on olnud eetilisem või ebaeetilisem, vaid peaks keskenduma sellele, mida saame teha, et tugevdada eetilist alust, sealhulgas tähtsustades kristlikke väärtusi ja nende teostamise teid.

Olen tänulik, et olete leidnud aega tulla nendel nii olulistel teemadel mõtteid vahetama, et üheskoos meie ühiskonda tervendada.


Andres Põder
EELK peapiiskop

11.11.2005 Tallinnas Lillepaviljonis

« tagasi  üles