« tagasi
Kõne märtsiküüditamise 60. aastapäeva tähistamisel
Armsad küüditatud ja kõik kaasmaalased!
Vaid mõned mälestuskillud paljudest:
„Seni kuni loeti ette teadet meie ärasaatmise kohta, tormasid püsse laskevalmis hoidvad sõdurid meie magamistubadesse kus me lapsed alles magasime. Tääkidega tõsteti tekid pealt, torgati madratsid ja kapid läbi. Manulised pidid aitama asju pakkida, kuid neid huvitas rohkem, mis maha jääb – üks tahtis omale peeglit ja teine villaseid uksekardinaid. Ema ei suutnud keskenduda, sest 13-aastane vend oli palavikuga haige. Ema palus meid maha lasta, et milleks vedada jumal-teab kuhu. Kilomeetri kauguselt kohale toodud vanaema nuttis ja palus põlvili sõjameeste ees“ kirjutab Elvi Bluum Järvamaalt.
„Pikast rongisõidust on mul meeles vanem mees, kelle peatsis ma istusin.“ meenutab tollal neljane olnud Ants Paju Jõgevamaalt, „Vagunisse tassiti ta halvatuna. Mäletan ta kätt, mis oli minu peos. Ta oli esimene, kes selles vagunis suri. Käe surmaeelne nõksatus on mul meeles.“
Armsad vennad ja õed, vanad ja noored! Meil on meeles täna 60 aastat tagasi toimunu. Me ei unusta kommunistliku impeeriumi poolt meie rahva vastu toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid ja genotsiidi, me ei unusta neid inimesi, küüditamise ohvreid! Me ei unusta ka kurjategijaid.
NSVL Ministrite Nõukogu määruse põhjal 28. jaanuarist 1949 topiti loomavagunistesse üle 20 tuhande eesti inimese ja saadeti tuhandete kilomeetrite taha „asumisele igaveseks ajaks“, nagu seisis otsuses. Küüditatute seas oli kõige arvukamalt naisi, lapsi ja vanureid. Vagunis suri sihtkohta jõudmata 51 imikut ja rauka. Üle kolme tuhande nende hulgast, kes täna , 60 aastat tagasi ära viidi, ei pääsenud enam kunagi tagasi kodumaale. Paljud kaotasid jäädavalt tervise, perekonna ja kodu. Meie rahvale tekitatud trauma jäljed pole kadunud veel tänagi.
Meenutades 60 aastat tagasi toimunut - inimeste traagikat, kannatust ja surma - on meie kohus kindlameelselt seista selle eest, et kommunismi kuriteod leiaksid rahvusvahelist hukkamõistu võrdselt natsismi kuritegudega. Taotlegem lepitust ja andeksandmist, aga samavõrd ka õiglust ja õigust! Ohvrite mälestus ja vastutus tuleviku ees nõuab seda meilt. Kui see maine õiglus aga viibib või ei saabu kunagi, kas oleme siis kaotajad?
Kristlastena teame, et viimne kohus on Jumala käes. Piibliraamatus ütleb tark Koguja: „Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavad seda. Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.“ (Iiob 4:8) Ja laulik Taavet lisab: „Issand teeb õigust ja mõistab õiglast kohut kõigile, kellele liiga tehakse.“
Oleme võinud näha Jumala abi ja päästet ka kõige lootusetumas olukorras. Temas leidsid tuge ja lohutust ka väljasaadetud. Võlgneme neile austust ja tänu nende usu, vapruse ja visaduse eest, millega nad hoidsid ülal elu ja meie rahva vaimu.
Neil Siberi kooli läbinutel, keda Jumal veel täna lubab olla meie keskel, on noorele põlvkonnale midagi väga olulist ütelda. Kutsun teid tagasi kooli! Nüüd juba meie oma armsasse eesti kooli – et anda edasi üks traagiline kuid väga õpetlik elukogemus, et hoida alal meie rahva mälu. Koolid peaksid avama teile uksed ja lähetama teile kutse.
Ka siis, kui märtsiküüditamisest on möödunud sada aastat, on sellest puudutatud inimsaatused kõnekad. „Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi kõduneb“, öeldakse Õpetussõnades (10:7). Või nagu seisab ühe Pärnumaa taluperenaise Krasnojarski krais kirjutatud luuletuses:
„Ehk küll pimedus katab me maad, siiski ei unune kodumaa.
Iial ei armastus väsida saa - meie eest palvetab kodumaa!
Saada veel, Isa, kord koju meid sa!“
Aidaku küüditamisohvrite mälestus meil kalliks pidada nii maist kui taevast kodu ja juhatagu teed sinna.
Andres Põder
Peapiiskop25.03.2009 Tallinnas Linda kuju juures
« tagasi ⇑ üles