« tagasi
Jõulujutlus
Johannese evangeeliumi alguses kõneldakse Jeesuse sünnist ja öeldakse: „kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks!” (Jh 1:12).
Tavatseme öelda, et keegi pole kellegi oma. Selles peitub oma tõde. Kuid kas ütleksime seda ka nutvale, kodutule lapsele?
Meenutagem Hans Christian Anderseni mõistulugu: Luigelaps on hädas oma identiteediga. Partide keskel on ta inetu ja õnnetu. Märgates aga luiki ja oma peegelpilti veepinnal, mõistab ta, et kuulub sinna, et on oma loomult luik. See side on otsekui vabanemine.
Ka inimlaps otsib tähendust oma elule. Ta ei saa end mõista ja defineerida iseenda kaudu, olla iseenese mõõdupuuks. See on võimalik vaid läbi võrdluse ja sarnasuse.
Kas kuulume loomariiki ja peame leppima selle reeglitega, selles maailmas valitseva kurjuse ja kaduvusega, või peitub inimelus midagi enamat? Piibel kõneleb inimesest kui põrmust, aga ka sellest, kes on vormitud Jumala näo järgi.
Jõulud tõstavad esile inimelu pühaduse ja väärikuse. Õpetavad nägema seda kingitusena – mitte ainult bioloogiliselt vaid ka vaimselt, sisu ja sihi poolest.
Jõululaul kutsus meid vaatama taevalikku lapsukesest, kes on ilusaim ingleist, kelles ilmub Jumala arm. Kogu Jeesuse elu kõneleb hoolimisest ja armastusest, õiglusest ja halastusest. Sellist elu, sellist kinki, maksab vastu võtta ja väärtustada.
Mõtteloost teame, et need, kes kõnelesid Jumala surmast ja igatsesid üliinimest, ütlesid ka, et südametunnistus on häbiväärne tunne – nõrkuse väljendus. Nende maailma Jeesus ei sobi.
Inimesel, kelle side Jumalaga on katkenud, on kiusatus võtta endale Jumala roll. Kui seda on teinud riigijuhid, on sellel olnud traagilised tagajärjed. Sama kurb on, kui peetakse end Jumalaks oma kodus ja kaasinimeste seas. Enesekesksus lõhub suhteid ja sünnitab kannatusi.
Vajame armastuspõhist ühiskonda ja eluhoiakut. Vajame ohvrimeelt ja isetut teenimist maailmas, kus meid tabavad nii majanduslikud kui hingelised kriisid. Vajame äratundmist, et oleme osalised milleski ilusas, mida ükski raskus ei hävita.
Jõuluevangeelium Jumala armastusest, mis Kristuses on ilmunud, annab selleks jõu, sünnitab arusaamist inimesest kui Jumala lapsest, aitab taasleida ja teostada meie jumalanäosust ilma, et end Jumalaga segi ajaksime.
Teame, et Kristuses kuulume nii Jumalale kui igaühele, keda Jumal armastab – seega ka ligimesele. Oleme seatud hoidma oma õde ja venda!
Selline on olnud ka meie rahva enesemõistmine. „Su üle Jumal valvaku”, ütlevad rahvushümni sõnad. Sõja eel, vabas Eestis, pidas end kristlaseks üle 99% rahvast. Võõrvõim on püüdnud meie usulist identiteeti hävitada. Siiski usub ka täna, hoolimata usuõpetuse puudumisest läbi mitme põlvkonna, ühel või teisel kombel Jumalat enamus inimesi.
Hoidkem ja jagagem seda vaimuvara! Siis tuleme toime ka tänaste probleemidega. Vabadus ei tähenda juuretust ja üksiolemist, pigem õigust olla seal, kuhu kuulutakse.
Telesaates „Sind otsides” on paljud võinud kaasa elada rõõmule, kui on leitud aastakümned lahus olnud pereliige. Vahel on ühenduslõngaks ainult ühine päritolu. See on määrav ka meie suhetes oma Loojaga.
Jõululapses Jeesuses on meid otsitud ja leitud, temas oleme taas Jumala, oma taevase Isa lapsed! Kes võib kirjeldada seda rõõmu! Vaadakem siis otsa ka üksteisele, naeratagem ja öelgem: õnnistatud jõulupühi! Aamen!
Andres Põder
Peapiiskop24.12.2009 Tallinna Jaani kirik
« tagasi ⇑ üles